üleeile te kandsite mulle ette, et see ja see sõjaväeosa on tervikuna bolševistlik, teine väeosa on samuti meie poolt. Kõik on meie poolt.” (Mina polnud talle midagi ette kandnud!) „Milles siis asi?!” Ja samovar lendas põrandale.
Võõrastetuppa tulnud Koba pani samovari korralikult oma kohale tagasi – talle meeldis väga teed juua. Ja tegi rahulikult ettepaneku:
„Tõepoolest, kas siis partei juht seltsimees Lenin peab ootama keskkomitee luba? Kas me ei peaks ise Smolnõisse minema ja otsekohe?”
Iljitš jahmatas. Kohe valdas teda jälle hirm. Raevuhoogu poleks nagu olnudki. Ta jäi mõtlema.
Nüüd hakkas juba Koba teda veenma:
„Pole vähimatki ohtu. Omavahel ütelda grimeerime me teid korralikult ära. Smolnõis me grimmi ära võtma ei hakka ja kui midagi peaks juhtuma, siis te tulete grimeerituna koos meiega ära!..”
Ma sain alles hiljem aru: Koba hakkas kartma, et võim pannakse kokku ilma selle meheta, keda ta praegu teenis.
Iljitš kõhkles, kartis, kuid… nõustus. Praegu arvan ma, et selsamal põhjusel.
Grimmi tegime mina ja Raihja. Kuid seda juhtis Koba… Iljitšile sai pähe pandud mingi närune vormimüts. Põsk seoti rätikuga kinni, nagu oleks tal igemepõletik. Koba muutis Lenini hoolikalt paadialuseks… muuseas, sellele aitasid kaasa tema kalmõki silmad. Kuigi minu meelest nägi Iljitš iga uue detaili lisamisega järjest kahtlasem välja. Kõige kahtlasem oli see, et talle pandi tumedad prillid ninale.
Kuid Leninile grimm meeldis. Ta vaatas end pikalt peeglis. Ja ütles:
„Ma olen tõeline pugatšovlane, mehed!”
Lahkudes dikteeris ta mulle kirja Fofanovale: „Läksin sinna, kuhu te keegi ei tahtnud.” Ja naeris – „din-din”. Ta oli sageli kummaliselt lapsik.
Läksime karjas. Raihja kõige ees, tema järel mina, minu järel Iljitš. Viimasena tuli Koba.
Kõigil olid laetud revolvrid. Hiljem on vist Raihja meenutanud, kuidas meid peatasid junkrud. Meie õnneks ei peatanud tegelikult meid keegi. Kui oleks peatatud, oleks meid otsekohe toimetatud politseijaoskonda. Sest kahtlasemat isikut, kui oli kinniseotud põse, tumedate prillide ja röövlisoniga Lenin, oli raske ette kujutada.
Me ei kõndinud kaua, otsustasime minna trammiga. Suurema osa teest Suurde Oktoobrirevolutsiooni sõitsid mõlemad juhid proosaliselt trammiga. Võiks öelda, et me saabusime trammiga ajaloolisse riigipöördesse.
Smolnõis põlesid sammaskoja ees lõkked. Patrullid – sinelites soldatid, kuulipildujalintidega madrused – soojendasid end. Soomusautod olid ukse juures.
Tol päeval tehti Smolnõis sissepääsuload ümber, pahased inimesed, kellel olid vanad load, sõimlesid valvega… Sellise lihtsa kavalusega ei lasknud bolševikud Smolnõisse sisse üht osa meile vaenulikke kongressi delegaate – menševikke ja esseere.
Hiljem kirjutab Raihja, kuidas ta oli koos Iljitšiga trüginud Smolnõisse sisse. Ka see on muidugi väljamõeldis. Kõik need päevad oli ta kogu aeg muudkui viinud ülestõusu staapi nördinud Lenini kirju. Nii et tal oli valvurite seas oma inimene. Niipea kui me ukse juurde jõudsime, hüppas pimedusest välja hästi pikk madrus koos kahe turske töölisega. Nad peksid kiiresti ukse juurde kogunenud pahase rahvahulga laiali.
Me läksime sisse.
Smolnõi lõputult pikk koridor – võlvkaared, klassiruumide ühesugused uksed – oli üleni vastu parketti kustutatud konisid täis… Kõikjal olid räpastes sinelites soldatid. Me liikusime meie saatja kannul kiiresti koridoris edasi. Kihutasime mööda kuulsast aktusesaalist, kus pidi avatama nõukogude kongress. Ma mäletan, et minust sai võitu uudishimu, ma jäin teistest veidi maha ja tegin ukse lahti. Selles saalis korraldati tavaliselt noorte kaunitaride balle. Kaks rida valgeid sambaid. Nende vahel toolid. Delegaadid olid juba istet võtnud: hallid sõdurisinelid, paljaks aetud pead, mõni harv kuub. Oodati avamist. Poodiumil presiidiumi tühi laud. Selle kohal hiiglaslik tühi kuldraam. Viimase keisri paraadportree oli välja kistud, raam aga alles jäetud. Otsekui oleks mõistetud, et kulub varsti uue portree jaoks ära.
Ukse juures, millel oli silt „Klassidaam”, meie saatja peatus. Konspiratsiooni järgides jätkas ta näo tegemist, et ei tundnud Iljitši ära, ja ütles:
„Oodake siin toas. Ma saadan siia seltsimees Zinovjevi…”
See oli tavaline klassidaami tuba. Valgete katetega tugitoolid, puust vahesein, selle taga pesukauss ja kitsas raudvoodi. Seinal Katariina II paraadportree. Keisrinna naeratas armulikult, kuid keegi oli juba jõudnud talle väikesed vuntsid joonistada.
Peagi oli Iljitši ees tüse Zinovjev. Lenin, peas soni, tumedad prillid ninal, põsk kinni seotud, ründas teda raevukalt:
„Talvepalee on siiamaani vallutamata! Miks?” Zinovjev püüdis midagi vastata, Iljitš ei teinud teda kuulmagi. „Ärge püüdke end kuritegelikult õigustada! Te olete Bagdadi eeslid! Kas teie üliidiootlikud tegelased ei saa tõesti aru! Niikaua, kui Kerenski istub Talvepalees, on ta võim ja meie teiega teeme riigipööret… Kulla mehed, normaalsetes riikides pannakse selle eest trellide taha ja meie asiaatlikus riigis tõmmatakse võlla!”
Suutmata end talitseda, hüppas ülitotaka väljanägemisega Lenin koridori. Mina ja Raihja tormasime talle järele. Kuid oli juba hilja.
Koridori mööda tuli peamine vaenlane, menševike liider Dan. Ta läks kongressi avama ja nõudma bolševistliku ülestõusu viivitamatut katkestamist. Uksest välja hüpanud Iljitši nähes tardus Dan paigale ja vaatas tähelepanelikult seda hernehirmutist.
Kuid Iljitš kadus silmapilk tuppa tagasi. Ütles hingeldades:
„Aga ta tundis mu ära, kindla peale tundis, tõbras niisugune!”
Sel hetkel oli selgesti kuulda kauget suurtükilasku, järgnes vaikus… siis paugatas suurtükk jälle… ja jälle.
Hiljem tegin ma kindlaks, et Peeter-Pauli kindlusest ja ristleja „Auroralt” tulistati pauklaskemoonaga. Seejärel laskis meie suurtükk Kindralstaabi kaarvärava juures esimese lahingumürsu. Tulistas Talvepaleed otsesihtimisega.
Need kahuripaugud üllatasid kogu linna. Trotski kavalus läks läbi: petrogradlastel ei olnud aimugi, et keset pealinna, tsaaripalees kukutati jälle riigivõimu. Sedapuhku revolutsioonilist.
Laskude saatel läks linn vastu erilisele, inimkonnale varem tundmatule elule, mille olime kavandanud meie. Meie suurele eksperimendile!
Koba oli kuhugi ära läinud (nagu ikka ütlemata mulle, kuhu). Iljitš trampis, õigemini küll tormas mööda tuba ringi. Ta hakkas jälle kartma ja nõudis, et ma tooksin Koba kohale. Ja ühtlasi uuriksin, mis toimub kongressil.
Raihja jäi Iljitši kaitsma. Ma astusin kongressi saali tähtsal hetkel. Tribüünil oli järjekordne menševik, karjumisest käheda häälega püüdis ta tulutult delegaate üles kutsuda:
„Bolševikud on avanud tule Talvepalee ja seadusliku valitsuse pihta. See on kuritegu! Seal on meie seltsimehed. Nõukogu poolt valitsusse saadetud seltsimees Maslov helistas mulle Talvepaleest. Ta palus öelda teile edasi: „Kui ma peaksin täna surema, siis needustega teie aadressil. Needes demokraatiat, mis saatis mu Ajutisse Valitsusse ja jättis ilma kaitseta!” Siis katkes ühendus temaga. Bolševikud lõikasid traadid läbi. Nõudkem, lõpuks sundigem neid peatama kohe palee ründamine!”
Just sel hetkel hüppas poodiumile suurekasvuline madrus. Ta hüüdis kõmiseva bassihäälega:
„Seltsimehed! Praegu vallutati Talvepalee! Palee on meie käes!”
Vaimustatud hüüded, mürisev „hurraa!”. Kõik hüppasid püsti. Hüüded: „See on vale! Bolševikud valetavad!” Saalis hakati laulma ja mindi kaklema. Keegi trügis väljapääsu poole, keegi püüdis poodiumile ronida…
Tribüünile tõusis kahvatu Kamenev. Ta oli ilmselt endast väljas. Ta silus närviliselt oma habemenatukest.
„Seltsimehed! Ma olen volitatud ametlikult teatama: äsja vallutasid