kindluse müüri taga Kronverkski polügoonil, Golovkini bastioni lähedal. Nad viidi valmiskaevatud haua juurde, kus juba olid mahalastud pantvangid. Üle müüri vaatas neid kirik, kuhu olid maetud nende eelkäijad.
Tollal armastati sümboleid. Lenini kavatsuse kohaselt pidid kindluses hukkunud revolutsionääride ja Iljitši ülespoodud venna varjud koos nende tapjate, surnud keisrite varjudega nägema seda meie revolutsiooni kättemaksu…
Mahalaskjate rühm, mida juhtis endine tsaari vangla valvur, viis täide Tšekaa otsuse lasta maha „Romanovite endine keiserlik kamp” – nii nimetati surmamõistetud suurvürste „Petrogradskaja Pravdas”. Romanovite salajane vennashaud on seniajani Golovkini bastioni lähedal.
Mahalaskmist ennast ma ei näinud. Täpsemalt öeldes ei tahtnud näha. Mitte südametunnistuse piinade pärast. Lihtsalt aeg oli juba hiline, mul oli vaja enne pikka teekonda end välja magada. Kuid hiljem meenutasin ma suurvürsti sõnu sageli.
Jällegi ei olnud kibedast rahast ja veristest briljantidest abi. Kuni ma liikusin läbi kodusõjast haaratud maa Budapesti, jõudis kätte järjekordse miraaži lõpp. Ungari vabariik langes. Romanovite väärisesemed kulusid Béla Kunile ja tema kaasvõitlejatele ära ainult selleks, et põgeneda Austriasse.
Seltsimees Béla, fanaatiline kommunist (kui vaimustatud ma tookord temast olin!), leidis peavarju meie juures. (Kahekümne aasta pärast laseb selle Ungari kommunismi halastamatu isa maha teine halastamatu kommunist, minu sõber seltsimees Koba.)
Musta Saatana kummaline surm
Tolsamal 1919. aasta verisel märtsikuul suri Iljitši kõige suurem usaldusalune Jakov Sverdlov.
Iga kord, kui ma välismaalt tagasi tulin, kuulsin ma seoses kõige verisemate sündmustega Sverdlovi nime. Ta surus maha pahempoolsete esseeride mässu, laskis halastamatult maha kasakaid, konfiskeeris külades vilja… Kuid meie, vanad parteilased, teadsime: kõike seda käskis Iljitš… Iljitš oli Sverdlovi aju, Sverdlov oli Iljitši käed. Ma mäletan, et Leninile teatati talupoegade ülestõusust Penzas. Ta visandas kohe paberil korralduse Sverdlovile: „Alustada halastamatut massilist terrorit kulakute, pappide ja valgekaartlaste vastu… organiseerida kontsentratsioonilaagrid.” Väsimatu Sverdlov täitis silmapilk kõik korraldused. Me hindasime tema oskust täita Lenini halastamatud käsud, „jakobiinlikud käsud”, nagu nende kohta ütles Lenin ise.
Kui Lenin oli haige, juhtis rahvakomissaride nõukogu istungeid Sverdlov. Ükskord viibisin ma niisugusel istungil (mind saadet tsaari väärisesemetega Berliini). Rindelt saabunud Trotski küsis vaheajal Sverdlovilt:
„Kes ikkagi võttis vastu otsuse lasta kogu tsaari perekond maha?”
Sverdlov vaikis (ma olin samas toas). Siis vaatas minu poole ja vastas valjusti:
„Meie siin otsustasime. Jekaterinburg pidi langema ja Iljitš arvas, et neile (valgekaartlastele) ei tohi jätta elusat lippu.”
Ta ei teinud juba ammu endal ja Iljitšil vahet. Tema ja Iljitš olid „meie”. Ta tahtis, et kõik teaksid seda.
Ma olin Saksamaal, kui esseer Fanni Kaplan tulistas Leninit. Mulle räägiti, et haavatud Iljitš lamas Kremli korteris ja Trotski, kes pidas end alati pärijaks, kihutas rindelt kohale. Kuid Sverdlov lükkas tagasi kõik katsed nimetada ametisse „valitsuse esimehe kohusetäitja”.
Ta asus ise Lenini kabinetti ja juhi paranemist oodates kirjutas isiklikult tema nimel dokumentidele alla. Kuni Lenin teadvuseta oli, organiseeris Must Saatan (nii nimetas ta end üha sagedamini) kättemaksuks halastamatu punase terrori. Lasti maha tsaari aukandjaid, vaimulikke ja lihtsalt aristokraate. Ühe ööga tapeti Petrogradis viissada inimest. Öeldi, et selle eesmärgiks on „vaenlane ära hirmutada”. Tegelikult aga seoti meid ringkäendusega. Nüüd pidime me kas võitma või surema.
Ma tulin Berliinist tagasi siis, kui Iljitš hakkas paranema. Kandsin olukorrast ette Sverdlovile. Mul õnnestus tookord üsna palju ära teha, meie agentide võrk hakkas tööle. Näljasel Saksamaal, kuhu olid rindelt tagasi tulnud vigastatud kerjused, oli revolutsioonilisel liikumisel perspektiivi. Kuid Sverdlov palus mul mõneks ajaks Saksamaa unustada.
„Meie olukord on väga raske. Iljitš on ärevil. Meie…” (jälle „meie”!) „siin mõtlesime: organiseerida seltsimeestest rühma löömamehi… Te peate tagama julgeoleku, kui Iljitšil ja juhtkonnal tuleb põgeneda…” Ja lisas: „Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis passid ja kõik muu on seal…” Ta osutas tohutule seifile kabineti nurgas.
Hiljem sain ma Kobalt teada, et „kõik muu” olid tsaari kuldtšervoonetsid, osa tsaari väärisesemeid Jekaterinburgist, laenupaberid tohutule summale ja välispassid.
Nagu me kõik, arvasin minagi, et Iljitš on oma tõepoolest ustavasse penisse väga kiindunud…
Ja siis Sverdlov suri. Ühed ütlesid, et see oli närune külmetus ja töötades ta lihtsalt „põles läbi”, organism ei pidanud öistele ülevalolekutele ja teda pidevalt vallanud revolutsioonilisele raevukusele vastu. Teised nimetasid „hispaanlast”, mis tol ajal niitis inimesi. Ma käisin matustel. Minu (ja üldiseks) hämmastuseks ütles Lenin armastatud kaasvõitlejaga hüvasti jättes vaid kuiva, kohustusliku lause: „Seltsimees Sverdlov tegi üksinda ära suure kollektiivi töö…” – ja nõnda edasi.
Kõik arvasid, et see on erakordse inimese üpris tavaline omadus: Lenin oli lihtsalt Sverdlovi peale pahane, et too suri enneaegselt ja jättis ta ustavast abilisest ilma…
Koht jäi vakantseks. „Meid” ei olnud enam. Kuid oli selge: Lenin ei saanud enam ilma „meieta” läbi. Oli vaja sama töökat seltsimeest, kes oskaks sama vastuvaidlemata viia ellu Lenini otsuseid. Kõik teadsid, et Iljitš hakkas teda kohe otsima.
See Lenini kuiv sõnavõtt langes ühte imelike juttudega, mis hakkasid peagi Tšekaas levima. Äkki hakati meenutama ja arutama Leninile tehtud atentaadi asjaolusid. Ja imestati… Asi oli selles, et Leninit tulistanud õnnetu esseer Fanni Kaplan oli poolpime (esseeride mingi terroriakti ajal oli teda riivanud nende enda pomm). Ja sellest hoolimata suutis läbi häda esemeid eristav naine nii haavata Leninit kui ka osavalt kaduda! Kaplan peeti kinni… mitme kvartali kaugusel kuriteokohast! Imestati ka selle üle, et hoolika juurdluse asemel piirduti kiirustatult läbiviidud uurimisega, kinnise kohtuistungiga ja surmanuhtlusega. Seda kummaliselt kiiret uurimist viisid läbi Jagoda inimesed, kes oli üks meie Tšekaa juhtidest ja… Sverdlovi lihase õe mees. Ka Kaplani mahalaskmine tundus kõigile väga imelik. Sverdlovi suur sõber, Kremli komandant Malkov tõi poolpimeda Kaplani Kremli õuele. Selle juures viibinud meie seltsimehed jutustasid, et neil oli niisugune tunne, nagu Kaplan ei teaks, miks ta välja õuele toodi. Ta astus rahulikult nagu jalutuskäigul. Siis jäi Malkov temast veidi maha, võttis välja revolvri ja tulistas naist kähku selja tagant pähe…
Ma ei kahelnud, et kõiki neid kuuldusi levitati kellegi poolt ja millegi jaoks. Just siis nägin ma taas Kobat.
Ta oli Tsaritsõnist lõplikult lahkunud. Lenin kutsus ta ära.
Koba jutustas mulle muiates:
„Omavahel ütelda otsustas juut Sverdlov lihtsalt Iljitši ära koristada ja asendada ta teise juudiga – tulise Leviga. Seepärast kihutas Trotski kohe rindelt kohale. Sverdlov kutsus ta telegrammiga välja… Kuid saanud teada, et Lenin on kõigest haavatud, otsustas Sverdlov maha mängida ustavuse komöödia. Küsitakse, et milleks oli seda seltsimees Sverdlovil vaja?”
Ma vahtisin Kobale arusaamatuses otsa.
„Iljitš ei usu enam ülemaailmsesse revolutsiooni. Ta tahab ehitada sotsialismi üles Venemaal. Nemad aga on vanast ideest sisse võetud ja peavad teda reeturiks. Nii nad siis nähtavasti otsustasidki. Kuid Iljitš sai kõigest teada. Täpsemalt öeldes avati ta silmad.” Koba näol oli tuttav väga ohtlik naeratus. „Ja Sverdlov heitis hinge,” lõpetas ta. Ja lisas siis muiates: „Omavahel ütelda on Iljitšil nüüd hädasti vaja uut, kuid tõeliselt ustavat Sverdlovi.”
Ma mõistatan seniajani: kas tõesti oli ka see minu suure sõbra järjekordne malepartii?
Suure provokatsiooni algus
Kogu