Käo kukkumine. Robert Galbraith

seejärel, umbes samal ajal, kui Duffield kohtus Lulaga, läinud märkimisväärse kibestumisega laiali. Nagu tema sõbratar, oli ka Duffield erakordselt fotogeeniline isegi retušeerimata piltidel, kus ta räpastes riietes tänaval lõngub, isegi nendel ülesvõtetel (ja neid oli mitu), kus ta oma viha fotograafide peale välja valab. Nende kahe haavatud hingega ilusa inimese ühendus näis olevat kutsunud esile ülemäärase vaimustuse mõlema suhtes, nende huvi teineteise vastu põrkus nagu igiliikumine tagasi neile endile.

      Kallima surm oli kinnitanud Duffieldi veelgi kindlamini iidolite, jumaldatute ja halvustatute sfääri. Tema ümber hõljus mingi sünge fataalsus, nii tema kõige tulihingelisemad imetlejad kui ka halvustajad näisid nautivat mõtet, et ta ongi juba ühe jalaga teispoolsuses, et tema langemine meeleheitesse ja unustusse on paratamatu. Ta näis etendavat tõelist elujõuetust ja Strike vaatas veel mõne minuti tillukesi hüplevaid YouTube’i videoid, milles silmanähtavalt morn Duffield muudkui pajatas häälel, mida Kolovas-Jonesi oli nii täpselt parodeerinud, et suremine polegi muud, kui peolt lahkumine, ajades asja veelgi segasemaks arvamusega, et pole mõtet nutta, kui inimene pidi vara lahkuma.

      Sel ööl, kui Lula suri, oli Duffield paljude allikate sõnul lahkunud ööklubist natukene aega pärast oma kallimat, kandes – ja Strike leidis, et selles on raske näha midagi muud kui tahtlikku edvistamist – hundimaski. Tema tunnistus selle kohta, mida ta oli ülejäänud öö teinud, ei pruukinud rahuldada interneti vandenõuteooriate loojaid, aga politsei näis olevat veendunud, et tal polnud järgnevate sündmustega Kentigern Gardensis mitte mingit pistmist.

      Karmi internetimaastiku uutel lehekülgedel ja blogides laskis Strike end mõttevoolul ja oletustel kanda. Siin-seal komistas ta ärevate oletuste õõnsustesse, teooriatesse Landry surmast, mis vihjasid, et politseil polnud õnnestunud leitud juhtlõngu korralikult uurida, mis näiski olevat toitnud Bristow’ usku, et oli toimunud mõrv. LulaMy-InspirationForeva leheküljel oli pikk vastamata küsimuste nimekiri, kus viienda küsimusena seisis: Kes kutsus paparatsod enne Lula kukkumist maja juurest ära? Ja üheksas küsimus kõlas: Miks pole kaetud nägudega mehed, kes tema korteri juurest öösel kell kaks minema jooksid, veel välja ilmunud? Kus nad on ja kes nad olid? Ja küsimus number kolmteist kõlas: Miks olid Lulal rõdult alla kukkudes seljas teised riided kui need, millega ta koju tuli?

      Kesköö leidis Strike’i laagriõllepurgist joomas ja lugemas surmajärgset poleemikat, mida Bristow oli maininud ning millest ta oli olnud ähmaselt teadlik juba siis, kui sellel teemal arutlema hakati, ent erilist huvi ei olnud see talle pakkunud. Furoor oli puhkenud disainer Guy Somé toodangu reklaamifoto ümber nädal pärast seda, kui juurdlus oli pöördunud tagasi enesetapu versiooni juurde. See foto kujutas kaht modelli räpasel kõrvaltänaval alasti poseerimas, strateegiliste kohtade katteks käekotid, sallid ja ehted. Landry oli sätitud prügikonteinerile istuma, Ciara Porter poseeris pikali maas. Mõlemal olid tohutusuured kaardus inglitiivad: Porteril luigelikult valged, Landryl rohekasmustast säravpronksini.

      Strike põrnitses pilti mitu minutit, püüdes täpselt analüüsida, miks surnud tüdruku nägu nii vastupandamatult pilku köidab, kuidas tal õnnestub pildil domineerida. Lula muutis kogu kohatu lavastuslikkuse usutavaks, ta nägi tõepoolest selline välja, nagu oleks ta taevast alla heidetud, sest ta oli äraostetav, sest ta himustas neid aksessuaare, millest kramplikult kinni hoidis. Ciara Porter oma alabasterlikus ilus polnud midagi enamat kui vastand, nähes oma kahvatuses ja passiivsus välja nagu vaid üks kuju.

      Disainer Guy Somé oli tõmmanud endale palju, ja ka tigedat kriitikat, et ta oli otsustanud seda pilti reklaamikampaanias kasutada. Paljud inimesed tundsid, et ta lõikab Landry hiljutisest surmast kasu, ja irvitasid Somé esindaja avalduse üle, milles on juttu sügavast kiindumusest Landrysse. LulaMyInspirationForeva aga väitis, et Lula oleks tahtnud, et seda pilti kasutataks, ning et tema ja Guy Somé olid südamesõbrad: Lula armastas teda nagu oma venda ja oleks tahtnud, et tema tööle ja elule tehtaks veel viimane austusavaldus. See on ülesvõte ikoonist, kes elab igavesti ja see foto hoiab jätkuvalt Lulat nende inimeste mälestustes, kes teda elusana armastasid.

      Strike jõi laagriõlle põhjani ja mõtiskles selle lause viimase nelja sõna üle. Ta polnud kunagi suutnud mõista seda intiimsust, mida fännid tundsid nende vastu, keda nad polnud kunagi kohanud. Inimesed nimetasid mõnikord tema isa „vanaks Jonnyks”, ise üle näo särades, justkui oleksid nad rääkinud ühisest sõbrast, ning kordasid kulunud anekdoote, nagu oleksid nad isiklikult asjasse segatud. Üks mees oli kord Trescothicki pubis Strike’ile öelnud: „Raisk, ma tunnen sinu vanameest paremini kui sa ise!”, ja seda üksnes sellepärast, et ta suutis nimetada üht muusikut, kes oli mänginud ühe hooaja Deadbeatsides nende suurima albumi tegemise ajal ja kes sai kuulsaks sellega, et Rokeby lõi saksofoniotsaga suures vihas ta hambad sisse.

      Kell oli üks öösel. Strike oli kaks korrust altpoolt kostva basskitarri summutatud mütsumisest peaaegu kurdiks jäänud, sellele lisandusid sahinad ja kolin ülalt katusekorterist, kus baariomanik nautis duši all käimise ja kodutoidu luksust. Küll väsinud, ent mitte valmis magamiskotti ronima, õnnestus tal edasisel internetis surfamisel leida Guy Somé ligilähedane aadress ning märgata, kui lähedal asus Charles Street Kentigern Gardensile. Seejärel tippis ta aadressireale www.arrse.co.uk nagu mees, kes pärast pikka tööpäeva masinlikult lokaali poole pöörab.