Pool tänavat oli üles aetud. Inimesed tulid välja kõnniteele.
Üks politseinik jäi surnukeha juurde ja kutsus raadio teel lisajõudu, teine aga tuli koos meiega – minu ja Bestiguidega – tagasi sisse. Ta käskis neil oma korterisse minna ja oodata ning laskis seejärel mul endale maja näidata. Me läksime jälle üles viimasele korrusele. Ma avasin ukse, näitasin talle Lula korterit ja avatud akent. Ta kontrollis kõik toad üle. Ma näitasin talle lifti, mis oli ikka veel sellel korrusel. Me läksime mööda treppi alla tagasi. Ta küsis minult keskmise korteri kohta ja ma avasin selle üldvõtmega.
Korter oli pime ja kui me sisse läksime, hakkas häire tööle. Enne kui ma suutsin lülitit leida või häiresignalisatsiooni paneelini jõuda, komistas politseinik koridoris laua otsa ja ajas üüratu roosidega vaasi ümber. Kõik puru, klaasikillud, vesi ja lilled igal pool mööda põrandat laiali. Hiljem tuli sellest suur pahandus …
Me kontrollisime seal kõik üle. Tühi, kapid tühjad, kõik ruumid tühjad. Aknad olid kinni ja riivis. Me läksime tagasi fuajeesse.
Selleks ajaks olid saabunud tavariietuses politseinikud. Nad tahtsid keldrikorrusel asuva jõusaali, ujula ja autoparkla võtit. Üks politseinik läks proua Bestiguilt tunnistust võtma, teine oli väljas maja ees ja kutsus veel abiväge, sest nüüd tuli tänavale juba rohkem naabermajade elanikke, pooled rääkisid seal seistes telefoniga ja mõned pildistasid. Vormiriietuses politseinikud püüdsid neid koju minema sundida. Sadas lund, päris tugevasti …
Kui kriminalistid saabusid, pandi surnukeha kohale telk püsti. Ajakirjanikud saabusid umbes samal ajal. Politsei tõmbas poolele tänavale teibi ümber ja piiras tänava politseiautodega sisse.”
Strike oli oma taldriku puhtaks teinud. Ta lükkas selle kõrvale, tellis mõlemale tassi värsket teed ja võttis uuesti pastapliiatsi kätte.
„Kui palju inimesi number kaheksateistkümnes töötab?”
„Seal on kolm turvameest – mina, Colin McLeod ja Ian Robson. Me töötame vahetustega, keegi on alati ööpäev läbi valves. Ma oleksin pidanud sel ööl vaba olema, aga Robson helistas mulle pärastlõunal umbes kella nelja paiku ja ütles, et tal on kõhugripp ning ta tunneb end viletsasti. Ma ütlesin talle, et jään edasi ja töötan kuni järgmise vahetuseni. Tema oli eelmisel kuul minu eest olnud, nii et mulle sobis, olin talle niikuinii võlgu.
Nii et ma ei pidanudki tegelikult seal olema,” ütles Wilson ja istus hetke vaikuses, mõtiskledes, kuidas oleks asjad siis võinud olla.
„Need teised turvad said Lulaga samuti hästi läbi?”
„Jah, nad vastaksid teile samamoodi nagu mina. Kena tüdruk.”
„Kas keegi veel seal töötas?”
„Meil oli paar Poola koristajat. Mõlema inglise keel on vilets. Ega neist suurt aru saa.”
Tehes ülestähendusi oma sõjaväepolitseiniku märkmikku, mille ta oli viimati Aldershotti külastades näpanud, mõtles Strike, et Wilsoni tunnistus oli ebatavaliselt hea: sisutihe, täpne ja teravapilguline. Väga vähesed inimesed vastasid küsimustele, mida neile esitati, veelgi vähem teadsid nad seda, kuidas oma mõtteid nii korrastada, et poleks vaja neilt lisaküsimustega informatsiooni välja kangutada. Strike oli harjunud inimeste traumaatilistes mälestusrusudes arheoloogi mängima. Ta oli teinud end pättide usaldusaluseks, oli hirmutanud kartlikke, meelitanud ohtlikke ja tõmmanud lohku kavalpäid. Wilsoni puhul ei läinud tal ühtegi neist oskustest vaja, John Bristow’ paranoia tõttu oli täiesti mõttetu ajaraiskamine teda siin vintsutada.
Aga Strike oli juba kord lootusetult põhjalik. Tal poleks pähegi tulnud oma küsitlust räpakalt teha, samamoodi nagu ta poleks tulnud selle peale, et kogu päeva aluspükstes välivoodil lebada ja suitsetada. Nii oma loomuse kui treenituse tõttu austas ta oma kliente ja iseennast ning jätkas piinliku põhjalikkusega, mille eest oli teda armees nii jumaldatud kui põlatud.
„Kas me võiksime Lula surmaeelse päeva lühidalt kokku võtta ja üle vaadata? Mis kell te tööle tulite?”
„Üheksa nagu alati. Võtsin Colinilt üle.”
„Kas te peate päevikut selle kohta, kes hoonesse siseneb ja sealt väljub?”
„Jah, me registreerime kõik tulijad ja lahkujad, välja arvatud elanikud. Laual on kaustik.”
„Kas te mäletate, kes sel päeval sisse tulid ja välja läksid?”
Wilson kõhkles.
„John Bristow tuli varahommikul oma õele külla, eks ole?” andis Strike vihje. „Aga Lula ütles teile, et teda üles ei lastaks, oli nii?”
„Ta on siis sellest teile rääkinud?” küsis Wilson, paistes veidi kergendust tundvat.
„Jah, Lula ütles küll sedamoodi. Aga vaadake, mul hakkas mehest kahju. Tal oli üks leping tüdrukule üle anda. Ta muretses selle pärast ja ma lasksin ta siis üles.”
„Kas hoonesse oli tulnud ka mõni teine inimene, keda te tunnete?”
„Jah, Lechsinka oli juba seal. Tema on üks koristajatest. Ta tuleb alati kell seitse. Ta puhastas parasjagu treppi, kui mina sinna jõudsin. Mitte kedagi teist ei tulnud peale turvateenistusagentuuri poisi, kes oli kutsutud signalisatsioonisüsteemile hooldust tegema. Meil tehakse seda iga kuue kuu tagant. Ta tuli kell üheksa nelikümmend või selle kandis.”
„Kas see mees turvafirmast oli keegi, keda te tundsite?”
„Ei, see oli uus poiss. Väga noor. Säält saadetakse alati erinev. Proua Bestigui ja Lula olid veel kodus, nii et ma lasksin ta keskmisse korterisse ja näitasin talle, kus kontrollpaneel asub, et ta saaks pihta hakata. Lula läks välja, kui ma veel poisile voolumõõtjakarpi ja häirenuppu näitasin.”
„Te nägite teda lahkumas, jah?”
„Jah, ta läks avatud uksest välja.”
„Kas ta tervitas?”
„Ei.”
„Te ütlesite enne, et ta tavaliselt tegi seda?”
„Ma ei usu, et ta mind märkas. Paistis, et tal oli kiire. Ta läks oma haiget ema vaatama.”
„Kuidas te seda teate, kui ta teiega ei rääkinud?”
„Juurdluse tõttu,” vastas Wilson lühidalt. „Pärast seda, kui ma olin näidanud turvateenistuse poisile, kus kõik asub, läksin ma tagasi alumisele korrusele ja kui proua Bestigui oli välja läinud, lasksin ma poisi ka nende korterisse süsteemi kontrollima. Ta ei vajanud mind enam, sest voolumõõtjakarp ja häirenupp olid kõigis korterites ühesugused.”
„Kus härra Bestigui oli?”
„Ta oli juba tööle läinud. Ta läheb iga päev kella kaheksa ajal.”
Kolm kaitsekiivrites, helkivates kollastes vestides ja poristes töösaabastes meest, ajalehed kaenla all, sisenesid kohvikusse ja istusid naaberlauda.
„Mis te arvate, kui kaua te turvateenistuse poisi juures käies valvelauast ära olite?”
„Keskmises korteris võib-olla viis minutit,” ütles Wilson. „Teistes kummaski minuti.”
„Millal turvateenistuse poiss lahkus?”
„Enne lõunat. Ma ei mäleta täpselt.”
„Aga olete kindel, et ta lahkus?”
„Oh, muidugi.”
„Kas keegi veel käis?”
„Toodi mõned pakid, aga võrreldes ülejäänud nädalaga oli vaikne.”
„Nädala algus oli olnud tihe, kas nii?”
„Nojah, siin oli sebimist, kuna Deeby Macc oli LA-st saabumas. Muusikatööstuse tegelased muudkui seerisid korter kahest sisse ja välja, kontrollisid, kas tema jaoks on kõik korda säätud, täitsid külmkappi ja nii edasi.”
„Kas te mäletate, mis saadetised sel päeval kohale toodi?”
„Pakid