Lucyga Brixtoni tänavatel hulkunud, sellal kui ema ja Shumba uimaselt nende urka räpastel patjadel lebasid ja arutasid tähtsaid vaimseid teooriaid, mille vaimus tuleks lapsi õpetada.
Seitsmeaastane Lucy oli kangesti tahtnud endale selliseid juukseid nagu Lääne-India saarestiku tüdrukutel. Pikal tagasisõidul St Mawesi, mis oli lõpetanud nende Brixtoni elu, oli tüdruk onu Tedi ja tädi Joani Morris Minori tagaistmel avaldanud kirglikku soovi saada endale pärlitega patsid. Strike mäletas tädi Joani rahulikku nõustumist, et see stiil on väga kena, ning tema kulmukortsutust tahavaatepeeglis. Joan oli aastate jooksul väheneva eduga püüdnud laste ees nende ema mitte halvustada. Strike polnud teada saanudki, kuidas oli onu Ted avastanud, kus nad elavad, ta mäletas vaid seda, kuidas nad olid Lucyga ühel pärastlõunal sinna urkasse läinud ja leidnud ema tohutult suure venna keset tuba seismas ja ähvardamas Shumbal nina veriseks lüüa. Kahe päeva pärast olid nad Lucyga tagasi St Mawesi algkoolis, kus nad käisid vahelduva eduga aastaid, jätkates vanade sõpradega, nagu poleks ära olnudki, ning olid kiiresti vabanenud aktsendist, mille olid omandanud maskeeringuks seal, kuhu iganes Leda neid oli viinud.
Strike ei vajanud teejuhatust, mille Derrick Wilson oli Robinile andnud, sest ta teadis Phoenix Caféd Coldharbour Lane’il juba vanast ajast. Aeg-ajalt olid Shumba ja ema neid sinna viinud: tillukesse, pruuniks värvitud, sarataolisse kohta, kus sai (kui just polnud taimetoitlane nagu Shumba ja ema) süüa suurt, maitsvat, kõrge muna- ja peekonikuhja ning tiikpuuvärvi teega hommikusööki. See oli peaaegu samasugune, nagu ta mäletas: hubane, kodune ja luitunud, peegelseintelt vastu vaatamas puuimitatsiooniga plastlauad, plekiline tumepunastest ja valgetest plaatidest kivipõrand ning kopitanud tapeediga tapiokivärvi laed. Töntsakal keskealisel ettekandjal olid lühikesed sirgendatud juuksed ja rippuvad oranžid plastkõrvarõngad. Ta astus kõrvale, et Strike letist mööda lasta.
Üks tugeva kehaehitusega Lääne-India mees istus üksinda laua taga ja luges Sun’i numbrit plastkella all, mis kandis pealiskirja Pukka Pies.
„Derrick?”
„Ja … teie, Strike?”
Strike surus Wilsoni suurt kuiva kätt ja võttis istet. Tema hinnangul võis Wilson seistes olla peaaegu sama pikk kui ta ise. Turvamehe särgivarruka alt paistsid lihased ja ka rasv, ta juuksed olid lühikeseks pöetud ning ta oli korralikult raseeritud kenade mandlikujuliste silmadega mees. Strike tellis tagaseinale kritseldatud menüüst piruka ja kartulipudru, mõeldes rahulolevalt, et ta suudab selleks välja käia 4 naela ja 75 penni.
„Jah, pirukad ja kartulipuder on siin head,” kinnitas Wilson.
Tema Londoni aktsendist kumas läbi Kariibi intonatsioon. Mehe hääl oli madal, rahulik ja tasakaalukas. Strike mõtles, et turvamehe mundris jätab ta rahu sisendava mulje.
„Aitäh, et minuga kohtuma tulite, ma hindan seda. John Bristow ei ole rahul oma õe surma kohta tehtud juurdluse tulemustega. Ta palkas minu, et ma asitõenditele veel kord pilgu peale heidaksin.”
„Jah,” ütles Wilson. „Ma tean.”
„Kui palju ta teile andis, et te minuga räägiksite?” küsis Strike nagu muuseas.
Wilson pilgutas silmi ja köhatas seejärel kergelt süüdlaslikult kurgupõhjast.
„Kahekümneviiese,” vastas Wilson. „Mis siis ikka, kui mees end sellest paremini tunneb. See ei muuda midagi. Tüdruk tegi endale ise lõpu peale. Aga esitage oma küsimused. Mul põle selle vasta midagi.”
Ta keeras Sun’i kokku. Esimesel lehel oli kottis silmaaluste ja kurnatud olemisega Gordon Browni pilt.
„Te olete juba politseile kõik ära rääkinud,” alustas Strike, avas märkmiku ja asetas selle oma taldriku kõrvale, „aga oleks hea kuulda otsesest allikast, mis sel ööl juhtus.”
„Nojah, pole hullu, saab ikke. Ja Kieran Kolovas-Jones tuleb ka võib-olla,” lisas Wilson.
„Kes?” küsis Strike.
„Kieran Kolovas-Jones. Ta oli Lula alaline autojuht. Ta tahab ka teiega rääkida.”
„Hüva, suurepärane,” ütles Strike. „Millal ta siia jõuab?”
„Ei oska ütelda. Ta on tööl. Tuleb siis, kui saab.”
Ettekandja pani teetassi Strike’i ette, kes teda tänas ja klõpsas pastapliiatsi lahti. Enne kui ta midagi küsida jõudis, ütles Wilson:
„Te olete endine sõjaväelane, ütles härra Bristow.”
„Olen küll,” vastas Strike.
„Mo vennapoeg on Afganistanis,” ütles Wilson teed rüübates. „Helmandi provintsis”.
„Mis rügemendis?”
„Sides,” vastas Wilson.
„Kui kaua ta on seal olnud?”
„Neli kuud. Ta ema ei saa üldse magada,” ütles Wilson. „Kuidas see juhtus, et te ära tulite?”
„Sain jalale pihta,” ütles Strike ebatavalise aususega.
See oli ainult osaline tõde, aga võõraga suheldes oli see kergem osa. Ta oleks võinud jääda, teda oleks heameelega jäetud, aga sääremarja ja labajala kaotus oli kiirendanud otsust, mida ta oli juba paar viimast aastat endas salamisi käärimas tundnud. Ta teadis, et tema isiklik murdepunkt aina läheneb ja läheneb, hetk, mil ta hakkaks tundma, et on juba liiga raske lahkuda ja uuesti tsiviileluga kohaneda. Armee vormis sind aastatega peaaegu märkamatult, nüristas sind pinnapealse kuulekusega ning muutus aina kergemaks end sõjaväeelu tõusudest ja mõõnadest kanda lasta. Strike polnud kunagi end täielikult selle voolu võimusse andnud ning oli otsustanud minna enne, kui see juhtub. Hoolimata sellest meenutas ta sõjaväepolitsei uurimisosakonda heldimusega, mida polnud suutnud mõjutada isegi poole jäseme kaotus. Teda rõõmustaks, kui ta suudaks ka Charlotte’i samasuguse komplikatsioonideta kiindumusega meenutada.
Wilson tunnustas Strike’i selgitust aeglase peanoogutusega.
„Karm värk,” ütles ta kumedal häälel.
„Mõne teisega võrreldes pääsesin ma kergelt.”
„Nojah. Üks sell minu vennapoja rühmast lendas kaks nädalat tagasi õhku.”
Wilson rüüpas teed.
„Kuidas te Lula Landryga läbi saite?” küsis Strike, sulepea käes. „Kas te nägite teda tihti?”
„Siis kui ta minnes ja tulles valvelauast möödus. Ta ütles alati „tere”, „palun” ja „aitäh”, mis on rohkem, kui paljud rikkad persevestid teha suudavad,” lausus Wilson lakooniliselt. „Kõige pikem vestlus oli meil temaga Jamaicast. Ta mõtles, et teeb seal ühe tööotsa, ja küsis minult, kus peatuda ja mis koht see üldse säärane on. Ja ma sain oma vennapojale Jasonile sünnipäevaks temalt autogrammi. Lasksin tal kaardile alla kirjutada ja saatsin selle Afganistani. Vaid kolm nädalat enne Lula surma. Ta küsis Jasoni järele nimepidi iga kord, kui ma teda pärast seda nägin, jah, see tüdruk meeldis mulle sellepärast, kui teada tahate. Ma olen turvatööd juba kaua teinud. On inimesi, kes loodavad, et sa nende eest kuuli saad, aga ise ei vaevu su nimegi meelde jätma. Aga jah, tema oli normaalne.”
Strike’i pirukas ja kuum aurav kartulipuder saabusid. Kaks meest jäid nagu ühest suust vait ja vaatasid aukartusega kuhjaga täidetud taldrikut. Suu vett jooksmas, võttis Strike noa ja kahvli ning lausus:
„Kas te võiksite mulle rääkida kõigest, mis juhtus tol ööl, kui Lula suri? Ta läks välja, mis kell?”
Turvamees kratsis mõtlikult käsivart, tõmmates särgivarruka üles. Strike nägi seal tätoveeringuid – riste ja nimetähti.
„See oli vist õhtul kella seitsme a’al. Ta oli koos oma sõbra Ciara Porteriga. Ma mäletan, et kui nad uksest välja läksid, tuli härra Bestigui sisse. Ma mäletan seda sellepärast, et ta ütles midagi Lulale. Ma ei kuulnud, mis see oli. Lulale see ei meeldinud. Seda võis juba tema pilgust näha.”
„Missugusest pilgust?
„Solvunud,” oli