edukate inimestega: sind aetakse taga, tallatakse maha. See on, mida kadedus teeb, sõbrake. See kuradi perssekukkunud ajakirjandus kihutaski ta sealt aknast alla hüppama. Puhaku ta rahus, ütlen mina. Nüüd saab ta rahu.”
„London võttis teid üsna šokeerivalt vastu,” ütles intervjueerija, „kui Lula, noh, teie aknast mööda kukkus?”
Deeby Macc ei vastanud kohe. Ta istus väga vaikselt, põrnitsedes läbipaistmatute prilliklaaside tagant intervjueerijat. Seejärel lausus ta:
„Ma ei olnud siis seal, või on mõni, kes väidab, et olin?”
Intervjueerija närviline, kärmelt mahasurutud naerukiunatus riivas ebameeldivalt kõrva.
„Jumal ei, sugugi mitte – ei …”
Deeby pööras pead ja pöördus kellegi poole, kes seisis kaamera taga.
„Kas arvad, et ma pean oma advokaadid kohale tooma?”
Intervjueerija möirgas lipitsevalt naerda. Deeby vaatas talle uuesti otsa, endiselt naerust kaugel.
„Deeby Macc,” hingeldas intervjueerija, „olen teile väga tänulik, et te meie jaoks aega leidsite.”
Üks väljasirutatud valge käsi libises üle ekraani. Ka Deeby tõstis oma rusikas käe. Valge käsi ilmus uuesti ning nad lõid sõrmenukid kokku. Keegi ekraani taga naeris mõnitavalt. Video lõppes.
„See kuradi perssekukkunud ajakirjandus kihutaski ta sealt aknast välja hüppama,” kordas Strike, veeretades tooli tagasi esialgsele kohale. „Huvitav seisukoht.”
Ta tundis, kuidas mobiiltelefon püksitaskus vibreerib, ja tõmbas selle välja. Äsjasaabunud sõnumil Charlotte’i nime nägemine paiskas adrenaliini läbi keha, justkui oleks ta äkitsi hüppevalmis kiskjat silmanud.
Ma olen reede hommikul kella 9 ja 12 vahel kodunt ära, kui sa tahad oma asjadele järele tulla.
„Mida?” Strike’il oli tunne, et Robin oli midagi öelnud.
„Ma ütlesin, et siin on kohutav lugu tema bioloogilise ema kohta.”
„Ah nii. Loe ette.”
Strike torkas mobiiltelefoni taskusse tagasi. Kui ta oma suure pea taas proua Hooki toimiku kohale kummardas, näisid tema mõtted tagasi põrkuvat, nagu lööks keegi tema kolju sees gongi.
Charlotte’i käitumine oli pahatahtlikult arukas, täiskasvanulikku tasakaalukust teesklev. Ta oli viinud nende lõputu ja üksikasjalikult läbikäidud duelli uuele tasandile, kuhu see varem polnud jõudnud ja mida veel polnud katsetatud: „käitume nüüd nii nagu täiskasvanud”. Võib-olla torgatakse nuga tema abaluude vahele, kui ta naise korteri välisuksest sisse astub; võib-olla leiab ta magamistuppa astudes eest kamina ees hüübinud vereloigus naise laiba, randmed läbi lõigatud.
Robini hääl oli nagu tolmuimeja taustaundamine. Pingutusega suutis Strike tema jutule keskenduda.
„„… müüs oma romantilise armuloo noore musta mehega kõigi tabloidide ajakirjanikele, kes olid vaid valmis maksma. Marlene Higsoni loos polevat aga midagi romantilist, nagu meenutavad tema vanad naabrid.”
„Ta tegi igasuguseid trikke,” ütles Vivian Cranfield, kes elas Higsoni korteri peal, kui see Landry ootele jäi. „Päevad ja ööd läbi mehed muudkui voorisid iga tunni tagant tema korterist sisse ja välja. Ta ei teadnudki, kes on lapse isa, see oleks võinud olla kes iganes. Ta ei tahtnud üldse last. Ma mäletan ikka veel, kuidas laps koridoris omaette nuttis, kui tema ema börsispekulandiga asja ajas. Väike puntrake mähkmetes, ei kõndinudki teine veel … keegi ilmselt helistas sotsiaalhoolekandesse ja seda veel viimasel hetkel. Lapsendamine oli parim, mis selle tüdrukuga sai juhtuda.”
„Tõde kahtlemata vapustas Landryt, kes rääkis meedias pikalt ja laialt, kuidas ta oma ammu kadunud bioloogilise emaga suhted on taastanud …” – sellest kirjutati,” selgitas Robin, „enne Lula surma.”
„Ahah,” ütles Strike ja sulges järsult toimiku. „Kas sa tahaksid jalutama minna?”
2
Kaamerad nägid välja nagu toki otsa pistetud kurjakuulutavad kingakarbid, igaühel üksainus mustav silmaauk. Need põrnitsesid vastassuunas, piki Alderbrook Roadi, mis jalakäijatest ja liiklusest kubises. Mõlemad kõnniteed olid poode, baare ja kohvikuid pilgeni täis. Kahekordsed bussid kolisesid bussireal edasi-tagasi.
„See ongi koht, kus Bristow’ Jooksja filmile jäi,” märkis Strike ja pööras selja Alderbrook Roadi poole, et uurida palju vaiksemat Bellamy Roadi, mis kõrgete luksuslike majadega ääristatuna kulges Mayfair’ elamupiirkonna südamesse. „Ta möödus siit kaksteist minutit pärast Lula kukkumist … see on Kentigern Gardensist kõige otsem tee. Siitkaudu käivad öised bussid. Parim võimalus ka taksot leida. Mitte et see just arukas oleks, kui oled äsja mõne naise mõrvanud.”
Strike pistis nina taas äärmiselt räbaldunud linnakaardi sisse. Tema ei muretsenud, et teda eksikombel turistiks peetakse. „Muidugi,” mõtles Robin, „tema suurust silmas pidades ei oleks sellel tähtsust, kui ka nii arvataks.”
Robinit oli tema lühikese asendustöötaja karjääri jooksul palutud mitmeid sekretäritöö hulka mitte kuuluvaid ülesandeid täita ja seetõttu polnud ta sugugi paanikasse sattunud, kui Strike tegi ettepaneku jalutama minna. Eriti meeldis talle, et Strike’il puudus igasugune tahe flirtida. Pikk jalutuskäik oli möödunud peaaegu täielikus vaikuses, Strike, kes oli nähtavasti sügavas mõttes, uuris aeg-ajalt kaarti.
Kui nad aga jõudsid Alderbrook Roadile, ütles mees:
„Kui sa märkad midagi või sulle tuleb pähe midagi niisugust, mis minul on kahe silma vahele jäänud, siis räägi sellest, eks?”
See oli vägagi põnev: Robin tundis uhkust oma vaatlusvõime üle, see oli üks asi, mille pärast ta oligi lapsepõlvest saati salamisi hellitanud mõtet teha samasugust tööd, millest see suur mees tema kõrval end elatas. Ta vaatas teraselt tänaval siia ja sinna ning püüdis mõttes ette kujutada, millega võidi tegelda kell kaks ühel lumisel miinuskraadisel ööl.
„Siitkaudu,” ütles Strike, enne veel, kui Robinile mingi ideesähvatus turgatas, ning nad hakkasid õlg õla kõrval mööda Bellamy Roadi kõndima. Tee käänas veidi vasakule ja kulges nii umbes kuuekümne maja ulatuses, mõlemale poole jäid madalad aiad, puhtad valged trepid ja kujunditeks pügatud taimedega potid. Siin-seal jäid silma valged marmorlõvid ja pronksist dekoratiivtahvlid, kus olid kirjas nimed ja ametid. Lühtrid helendasid ülemistes akendes ja ühest lahtisest uksest paistsid ruudumustriga põrand, õlimaalid, kuldraamid ja George’i stiilis trepp.
Kõndides mõtiskles Strike informatsiooni üle, mida Robinil oli õnnestunud hommikul internetist leida. Nagu Strike oli kahtlustanudki, polnud Bristow olnud aus, kinnitades, et politsei pole üritanud Jooksjat ja tema käsilast jälitada. Ajalehtede mahukates fanaatilistes reportaažides, mis online’is endiselt kättesaadavad olid, peitus ka abipalve, et kõnealused mehed nendega ühendust võtaksid, aga tulemusi ei paistnud olevat.
Erinevalt Bristow’st ei leidnud Strike küll ühtki vihjet politsei ebakompetentsuse või mõne mõrvas kahtlustatava uurimise alt välja jätmise kohta. Ootamatu auto häiresignaali vallandumine umbes sel ajal, kui kaks meest sellest piirkonnast põgenesid, vihjas tugevasti sellele, et neil oli politsei vältimiseks hea põhjus. Enamgi veel, Strike ei teadnud, kas Bristow oli tuttav turvakaamerasalvestiste ebaühtlase kvaliteediga, aga tal endal oli palju kogemusi mustvalgete masendavalt hägusate piltidega, mille põhjal oli võimatu täpset sarnasust välja lugeda.
Strike oli ka seda märganud, et ei Bristow ise ega tema märkmed polnud maininud sõnagagi DNA tõendusmaterjali, mis ta õe korterist koguti. Strike oli peaaegu kindel, et politsei sai Jooksja ja tema kaaslase rahumeeli edasisest uurimisest välja jätta ainuüksi sellepärast, et mitte ühtki tundmatu DNA jälge polnud korterist leitud. Aga Strike teadis, et üksnes narrid alahindaksid südamerahus selliseid triviaalsusi nagu DNA-proovid, viidates saastatusele või vandenõule. Nad näeksid seda, mida tahaksid näha, sulgeksid ebamugava, vasturääkiva