on mõningat infot, millest võiksite huvitatud olla. Mõtlesin, et ehk saaksime vahetuskaupa teha.”
Tekkis lühike paus.
„Nagu ma aru saan, ei taha te seda vahetuskaupa telefoni teel teha?”
„Täpselt nii,” ütles Strike. „Kas te ei tahaks pärast rasket päevatööd kuskil ühe õlle juua?”
Kirjutanud üles ühe Scotland Yardi lähedal asuva pubi nime ja leppinud kokku kohtumise nädala pärast (varasemat kuupäeva ei õnnestunud saada) tallegi sobival ajal, lõpetas Strike kõne.
Mitte alati polnud see nii olnud. Mõned aastad tagasi oli tal voli dikteerida kohtumisaega nii tunnistajatele kui kahtlusalustele. Ta oli olnud samasugune nagu Wardle, mees, kelle aeg on väärtuslikum kui enamikul nendest, kellega ta suhtles, ning kes oli see, kes otsustas, millal, kus ja kui kaua küsitlus aset leiab. Nagu Wardle’il, polnud ka temal olnud vaja end mingi ametirüüga ehtida. Ametkondlik prestiiž oli teda niigi kogu aeg kaunistanud. Nüüd oli ta aga kortsus särgiga lonkav mees, kes kauples vanade tuttavatega ja üritas teha tehinguid politseinikega, kes kunagi oleksid tema kõnesid vastu võttes rõõmustanud.
„Sitapea,” ütles Strike vastukajavasse õlleklaasi valjusti. Kolmas pint oli nii libedalt kurku kadunud, et vaevalt paar lonksu oligi veel järel.
Mobiiltelefon helises, ta vaatas ekraanile ja nägi omaenda kontori numbrit. Kindlasti püüab Robin talle teatada, et Peter Gillespie on oma rahale järele tulnud. Ta suunas tüdruku otse kõneposti, tühjendas klaasi ja lahkus.
Tänav oli ere ja külm, kõnnitee oli märg ning vahetevahel, kui kihutavad pilved varjasid päikese, tundusid porilombid hõbedakarva. Strike süütas väljas välisukse juures järjekordse sigareti, seisis suitsetades Tottenhami ukseavas ja vaatas, kuidas töömehed kraavi ümber askeldavad. Suits tehtud, hakkas ta kergel sammul mööda Oxford Streeti astuma, et niikaua aega surnuks lüüa, kuni Temporary Solutionsi tüdruk on läinud ning ta saab rahus magama heita.
6
Robin oli oodanud kümme minutit, et päris kindel olla, et Strike tagasi ei tule, enne kui oma mobiiltelefonilt mitu õnnejoovastuses kõnet tegi. Tema sõbrad võtsid kihlusteate vastu erutatud kiljatuste või kadedate märkustega, mis Robinit võrdväärselt rõõmustasid. Lõuna ajal premeeris ta end ühe vaba tunniga, ostis kolm pruudiajakirja ja tagastamiseks paki küpsiseid (mis läks pisikulude kassa – sildiga metallist küpsisekarbi – arvelt ja ulatus neljakümne kahe pennilise võlani) ning tuli tagasi tühja kontorisse, kus veetis õnnelikud nelikümmend viis minutit pruudikimpe ja pruudikleite uurides, ise erutusest üle keha värisedes.
Kui Robini enese määratud lõunatund läbi sai, pesi ta tassid ja viis need koos kandiku ja küpsistega härra Crowdyle tagasi. Märgates, millise innuga püüab mees teda juba teisel külaskäigul kinni pidada, muudkui juttu tehes, endal hajevil pilk rändamas naise suult rindadele, otsustas Robin teda ülejäänud nädala vältida.
Strike ei saabunud ikka veel. Tahtes veel midagi teha, puhastas Robin oma kirjutuslaua sahtleid ja likvideeris teistest ajutistest töötajatest kogunenud rämpsu: kaks tolmust piimašokolaaditükki, tühja smirgelpaberi aluse ja hulgaliselt anonüümseid telefoninumbrite ja kritseldustega märkmepabereid. Seal leidus ka üks karp vanaaegseid metallkirjaklambreid, mida ta kunagi varem polnud näinud, ja märkimisväärne hulk väikseid tühje siniseid blankette, mis jätsid isegi ilma kirjapäiseta ametkondliku mulje. Kontorite maailmas kogenud Robinil tekkis tunne, et need võisid olla mõne ametiasutuse kirjatagavarade kapist näpatud.
Ametitelefon helises vahetevahel. Tema uus boss tundus inimesena, kel on palju nimesid. Üks mees küsis „Oggyt”, teine „Monkey Boy’d”, samas kui üks kiretu järsk hääl palus edastada, et „kui härra Strike jõuab tagasi, helistagu ta kohe esimesel võimalusel härra Peter Gillespiele”. Iga kord võttis Robin Strike’i mobiiliga ühendust, aga jõudis üksnes kõneposti. Seetõttu jättis ta mehele kirjalikud teated, kirjutas märkmepaberile iga helistaja nime ja telefoninumbri, viis need Strike’i kabinetti ja kinnitas korralikult lauale.
Suruõhupuur muudkui mürises väljas. Umbes kella kahe paiku hakkas lagi kriuksuma, sest ülemise korteri elanik muutus aktiivsemaks: vastasel juhul oleks Robin võinud olla ainus inimene kogu hoones. Aegapidi tõstsid tema tuju üksiolek ja siiras õnnetunne, mis ähvardas iga hetk rinnust valla pääseda, kui ta silmad vasakus käes olevale sõrmusele langesid. Ta hakkas ajutiselt tema hoole alla antud imetillukest ruumi puhastama ja korrastama.
Hoolimata ruumi üldisest armetusest ja kõikjal silmatorkavast räpasusest avastas Robin varsti selle tugeva korraldusliku poole, mis imponeeris tema enda puhtust ja korda armastavale natuurile. Pruunid kiirköitjakaaned (kummaliselt vanaaegsed tänapäeva eredavärviliste plastkiirköitjate maailmas), mis seisid kirjutuslaua taga riiulitel, olid paigutatud kuupäevalises järjekorras, iga kaane seljale oli käsitsi kirjutatud number. Robin avas ühe ja nägi, et lahtiste paberite toimikusse köitmiseks oli kasutatud metallkirjaklambreid. Hulgaliselt materjali selles kaustas oli kirjutatud segase, raskestiloetava käekirjaga. Võib-olla politseis töötatigi niimoodi, võib-olla oli Strike endine politseinik.
Robin avastas pataka roosasid surmaähvardusi, mille kohta Strike oli vihjanud, et need asuvad dokumentide kapi keskmises sahtlis kon-fidentsiaalsete lepingute õhukese vihu kõrval. Ta võttis ühe lepingu välja ja luges seda: lihtne vorm, mis nõudis, et allakirjutanu hoidub tööga seotud inimestest ja faktidest rääkimisest väljaspool tööd. Robin juurdles hetke, kirjutas siis ühele sellisele dokumendile hoolikalt alla, lisas kuupäeva, viis selle Strike’i tagumisse kabinetti ja asetas tema lauale, nii et mees saaks kirjutada punktiirjoonele oma nime. Ühepoolse vandetõotuse andmine lisas tööle taas mingit salapära ja isegi glamuuri, mida ta oligi ette kujutanud vermitud klaasukse taga, enne kui see lahti paiskus ja Strike ta peaaegu nagu pudrukuuli trepist alla lennutas.
See juhtus kohe pärast dokumendi Strike’i lauale asetamist, kui ta silmas dokumendikapi taha nurka topitud reisikotti. Mehe must särk, äratuskell ja kosmeetikakott paistsid irvakil kotiluku vahelt. Robin sulges eesmise ja tagumise kabineti vahelise ukse, nagu oleks ta kogemata olnud tunnistajaks millelegi piinlikule ja isiklikule. Ta lisas sellele mõttes tumedapäise iluduse hommikuse majast põgenemise, Strike’i kummalised vigastused ning tagantjärele mehe veidi hilinenud, kuid otsustava tagaajamisürituse. Uudses kihlumisjärgses õnneseisundis oli Robin meelestatud tohutu kaastundega kõigi vastu, kel polnud armuasjades läinud nii hästi kui temal – kui meeletu kaastunne oleks kuidagi võrreldav selle ülima joovastusega, mida ta oma paradiisiõndsusele mõeldes tundis.
Kell viis polnud tema ajutine tööandja ikka veel välja ilmunud ja Robin otsustas, et ta on vaba ja võib koju minna. Ta ümises omaette töögraafikut täites ja hakkas trentšmantlit kinni nööpides lausa laulma, lukustas seejärel kontoriukse, libistas tagavaravõtme kirjakasti ja hakkas küllaltki ettevaatlikult metalltrepist alla koju, Matthew’ juurde minema.
7
Strike oli veetnud varajase pärastlõuna ULU-s – Londoni ülikooli üliõpilasmajas –, kus ta oli otsustaval ilmel, kulm kergelt kortsus, vastuvõtulauast mööda astunud ja saanud duši all käia, ilma et teda oleks kinni peetud või temalt tudengikaarti küsitud. Seejärel oli ta söönud kohvikus ühe kopitanud singirulli ja tüki šokolaadi. Pärast seda oli ta väsimusest tühjal pilgul ringi hulkunud ja suitsu teinud, lonkides ühest odavast poest teise, et osta Bristow’lt saadud sularaha eest mõned tarbeesemed, mida nüüd, kui magamisase ja söögilaud olid läinud, ta hädasti vajas. Õhtuhakk leidis ta konutamas ühes Itaalia restoranis, kus ta baari kõrval seljaga suurte karpide vastu nõjatudes niikaua õlut imes, kuni oli juba pooleldi unustanud, miks ta üldse aega surnuks lööb.
Kell oli peaaegu kaheksa, kui ta tagasi kontorisse jõudis. See oli tund, mil London talle kõige meelepärasem tundus. Tööpäev oli läbi, linna pubide aknad särasid soojalt nagu kalliskivid, tänavad rõkkasid melust ning vanade hoonete raugematu elupõli mõjus pehmendavas tänavavalguses kummaliselt innustavalt. Me oleme näinud palju sinusuguseid, näisid need lohutavalt pomisevat, kui ta lonkas mööda Oxford Streeti, vedades kokkupandava välivoodi karpi. Seitse ja pool miljonit