Robert Galbraith

Käo kukkumine


Скачать книгу

Strike’i kaitsekilpi, kui kõik muu oli juba põrmu lagunenud. Strike seisis seal meeleheitlikus rahahädas, aga Bristow oli andnud talle oma südametunnistusepiinade üle parda heitmiseks veel ühe, palju parema põhjuse.

      „Hüva. Ma mõistan. Ma mõtlen seda tõsiselt, John. Ma saan aru. Tulge, võtke uuesti istet. Kui te endiselt minu abi vajate, siis ma tahaksin seda teile pakkuda.”

      Bristow jõllitas teda. Kabinetis oli haudvaikne, aga kaugel all kaikusid töömeeste hõiked.

      „Kas te tahaksite hm … oma naise, on nii? – ka sisse tuua?”

      „Ei,” ütles Bristow, ikka veel pinevil, käsi uksenupul. „Alison arvab, et ma ei peaks seda tegema. Ma ei tea, miks ta üldse kaasa tahtis tulla. Ilmselt lootis, et te mulle ära ütlete.”

      „Palun – istuge. Vaatame selle asja korralikult läbi.”

      Bristow kõhkles hetke ning astus siis tooli poole, kust oli äsja tõusnud.

      Strike andis lõpuks kiusatusele järele, võttis šokolaadiküpsise ja pistis selle aplalt tervelt suhu, seejärel võttis ta kirjutuslauasahtlist ühe kasutamata märkmiku, lõi selle lahti, haaras pliiatsi ning kugistas selle ajaga, mil Bristow istet võttis, küpsise alla.

      „Kas ma võin selle võtta?” küsis ta, osutades ümbrikule, mida Bristow ikka veel pihus pigistas.

      Advokaat ulatas talle ümbriku, mitte päris kindel olles, kas Strike’ile võib seda ikka usaldada. Strike, kes ei soovinud ümbriku sisuga Bristow’ ees tutvuda, pani selle väikese patsutusega kõrvale, nagu tahtes mõista anda, et sel on nüüd väärtuslik roll uurimisprotsessis, ning seadis pliiatsi valmis.

      „Hästi, kas te suudaksite teha lühikokkuvõtte kõigest, mis juhtus teie õe surmapäeval, sellest oleks palju abi.”

      Strike’i, kes oli juba loomult metoodiline ja põhjalik, oli õpetatud uurimisel kasutama kõrgetasemelist ja ranget metoodikat. Esiteks tuli lasta tunnistajal rääkida lugu omal moel: kui jutuvoolu ei kammitseta, ilmuvad sageli päevavalgele detailid, ilmsed ebatäpsused, mis hiljem osutuvad erakordselt väärtuslikeks asitõenditeks. Kui esmane mõttejooks ja meenutused on ära kuulatud, tuleb alustada küsimustega ning korrastada faktid rangelt ja täpselt: inimesed, kohad, vara …

      „Noh,” ütles Bristow, kes tundus pärast ägedussööstu ebakindlana, teadmata, kust alustada. „Ma tõesti ei tea … vaatame …”

      „Millal te teda viimast korda nägite?” abistas Strike.

      „See oli – jah, sama päeva hommikul, kui ta suri. Meil … meil oli õigemini tüli, kuigi tänu jumalale me leppisime ära.”

      „Mis ajal see oli?”

      „Vara. Enne üheksat, kui ma tööle läksin. Või oli see kolmveerand üheksa?”

      „Ja mille pärast te tülitsesite?”

      „Oh, tema kallima, Evan Duffieldi pärast. Nad olid jälle ära leppinud. Perekond arvas juba, et see on lõppenud, ja me olime väga rahul. Ta on kohutav inimene, sõltlane ja krooniline eneseupitaja, kõige hullem mõju Lulale, mida võib üldse ette kujutada.

      Ma võisin oma väljaütlemistega pisut karm olla – ma mõistan nüüd seda. Ma olin Lulast üksteist aastat vanem. Ma tundsin, et pean teda kaitsma, mõistate? Võib-olla ma vahel kamandasin liialt. Ta ütles mulle alati, et ma ei mõista.”

      „Mida ei mõista?”

      „Noh … mitte midagi. Tal oli palju probleeme. Probleeme sellepärast, et ta oli lapsendatud, et ta oli mustanahaline valges peres. Ta ütles alati, et mul on kerge … ma ei tea. Võib-olla tal oli õigus.”

      Ta pilgutas prillide taga kiiresti silmi. „See tüli oli tegelikult ühe teise tüli jätk, mis juba eelmisel õhtul telefoni teel algas. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ta on nii rumal ja läheb Duffieldi juurde tagasi. Me tundsime nii suurt kergendust, kui nad lahku läksid … noh, kogu tema endist sõltuvust arvestades veel sõltlasega semmima hakata …” Ta tõmbas hinge. „Ta ei teinud kuulmagi. Ega ta ei kuulanud kunagi. Ta oli minu peale maruvihane. Ta oli tegelikult andnud turvamehele korralduse mind järgmisel hommikul välisuksest kaugemale, tema korterisse mitte lasta. Aga – noh, Wilson pigistas ses suhtes mõistagi silma kinni.”

      Alandav, mõtles Strike, kui tuleb uksehoidja armust sõltuda.

      „Ma polekski üles läinud,” ütles Bristow hädiselt, õhetavad laigud jälle kõhnal kaelal näha, „aga ma pidin tagasi andma Soméga sõlmitud lepingu. Ta palus mul selle üle vaadata ja pidi ise alla kirjutama. Ta ei viitsinud ise eriti selliste asjadega tegeleda. Igatahes ei olnud ta mind nähes eriti õnnelik ja me tülitsesime jälle, aga see tüli laabus kuidagi iseenesest. Ta rahunes maha.

      Siis ma ütlesingi talle, et emal oleks tema külaskäigu üle hea meel. Noh, ema oli just haiglast välja saanud. Talle tehti hüsterektoomia. Lula ütles, et ta võib hiljem ema poolt läbi astuda ja teda vaatama minna, aga ta ei olnud päris kindel. Tal oli tegemist.”

      Bristow hingas sügavalt sisse. Tema parem põlv hakkas jälle ülesalla ketrama ja ta hõõrus oma kühmulisi käsi, justkui peseks neid mõnes pantomiimis.

      „Ma ei taha, et te temast halvasti arvaksite. Inimesed pidasid teda isekaks, aga ta oli perekonna pesamuna ja üsnagi ära hellitatud ning siis jäi ta veel haigeks ja loomulikult pälvis tähelepanu; ning seejärel sukelduski ta sellesse ebatavalisse ellu, kus kõik keerles ainult tema ümber ning paparatsod teda igal pool jälitasid. See ei olnud normaalne elu.”

      „Ei olnud,” ütles Strike.

      „Ma siis rääkisingi Lulale, kui halvasti ja kui haigena ema end tunneb, ning ta ütles, et ilmselt läheb teda hiljem vaatama. Ma lahkusin, lipsasin oma kontorist läbi, et Alisoni käest paar kausta võtta, sest ma tahtsin sel päeval töötada ema pool ja olla talle seltsiks. Järgmine kord nägingi ma Lulat keskhommikul ema juures. Ta istus veidike aega ema magamistoas, kuni saabus mu onu ema vaatama, ning siis astus Lula läbi minu kabinetist, kus ma töötasin, et mulle head aega öelda. Ta kallistas mind, enne kui ta …”

      Bristow hääl katkes ja ta vahtis oma sülle.

      „Veel kohvi?” pakkus Strike. Bristow raputas langetatud pead. Et talle kogumiseks mõni hetk aega anda, võttis Strike kandiku ja suundus eesmise kabineti poole.

      Bristow’ sõbratar heitis Strike’i ilmudes talle kulmu kortsutades jaheda pilgu. „Kas te olete lõpetanud?” küsis tüdruk.

      „Vist mitte,” lausus Strike üritamatagi naeratada. Tüdruk põrnitses Strike’i, kui see Robinit kõnetas.

      „Kas ma saaksin veel ühe tassi kohvi, hm …?”

      Robin tõusis püsti ja võttis temalt sõna lausumata kandiku.

      „John peab pool üksteist kontoris tagasi olema,” informeeris Alison Strike’i veidi valjemal häälel. „Me peame hiljemalt kümne minuti pärast minema hakkama.”

      „Ma pean seda meeles,” kinnitas Strike ükskõikselt, enne kui naasis tagumisse kabinetti, kus Bristow istus nagu palvetades, pea ristatud käte kohale langetatud.

      „Andke andeks,” pomises ta, kui Strike uuesti istet võttis. „Ikka on veel raske sellest rääkida.”

      „Sellest pole midagi,” ütles Strike ja võttis taas märkmiku kätte. „Nii et Lula tuli teie ema vaatama? Mis kell see oli?”

      „Üheteistkümne paiku. Juurdluse käigus tuli välja kõik, mida ta pärast seda tegi. Ta laskis oma autojuhil end viia ühte butiiki, mis talle meeldis, ning sealt tagasi oma korterisse. Tal oli kodus kokkusaamine jumestuskunstnikuga, keda ta tundis, ning tema sõber Ciara Porter oli ka tema pool. Küllap olete Ciara Porterit näinud, ta on ka modell. Väga blond. Neid pildistati koos kui ingleid, ilmselt olete seda näinud: alasti, üksnes käekottide ja tiibadega. Somé kasutas seda fotot pärast Lula surma oma reklaamikampaanias. Inimeste arvates oli see maitsetu.

      Niisiis veetsid Lula ja Ciara õhtupooliku Lula pool ja läksid sealt koos välja õhtust