ees lömitavad.
Uks avanes taas. Strike võttis kiiresti nimetissõrme ninast ja ajas end sirgu, püüdes oma toolil targa ja reipana paista.
„Härra Strike, see on härra Bristow.”
Potentsiaalne klient järgnes Robinile kabinetti. Esialgne mulje oli soodne. Võõras võis olla küll silmanähtavalt mannetu välimusega: lühike ülahuul ei suutnud varjata ta esihambaid, jume oli punakaskollane ja silmad prilliklaaside paksuse järgi hinnates lühinägelikud, aga tema tumehall ülikond oli kaunilt kehasse õmmeldud ja jääsinine särav lips, kell ja kingad paistsid olevat hinnalised.
Tundmatu mehe särgi siidne siledus tuletas Strike’ile veelgi enam meelde, kui kortsus tema enda särk on. Ta tõusis püsti, et Bristow’le oma 190 sentimeetri kõrgust üleolekut tunda anda, sirutas välja karvase käe ja üritas külalise rätsepa kujundatud esinduslikule muljele vastata sedavõrd hõivatud mehe imagoga, kellel ei ole mahti riidehilpude pärast muretseda.
„Cormoran Strike, tere!”
„John Bristow,” ütles teine tema kätt surudes. Mehe hääl oli meeldiv, haritud ja ebakindel. Tema pilk jäi Strike’i paistetanud silmal pidama.
„Härrased, kas ma tohin teile teed või kohvi pakkuda?” küsis Robin.
Bristow palus väikese tassi musta kohvi, aga Strike ei vastanud. Ta oli just äsja silmanud koledas tviidkostüümis tihedate kulmudega noort naist, kes istus eesmise kabineti ukse kõrval kulunud diivanil. Ta suutis hädavaevu uskuda, et kaks potentsiaalset klienti olid saabunud ühel ja samal hetkel. Ega talle ometi polnud teist ajutist töötajat saadetud?
„Ja teile, härra Strike?” küsis Robin.
„Mida? Oh – palun musta kohvi, kaks tükki suhkrut, Sandra,” ütles ta enne, kui pidama sai. Ta nägi, kuidas ust sulgeva tüdruku suu kõveraks tõmbus, ning alles siis meenus Strike’ile, et tal polnud kohvi, suhkrut ega tegelikult ka tasse.
Võtnud Strike’i pakkumise peale istet, laskis Bristow pilgul ringi käia näruses kabinetis, mis Strike’i kartust mööda võis osutuda pettumuseks. Potentsiaalne klient paistis olevat süüdlaslikult närviline, mida Strike oli hakanud seostama kahtlustavate abikaasadega, ent sellegipoolest õhkust temast ka võimukust, mida peamiselt edastas küll tema silmanähtavalt kallis ülikond. Strike imestas, kuidas oli Bristow ta leidnud. Keeruline oli kliente saada kellegi soovitusel, kui sinu ainsal kliendil (nagu naine pidevalt telefoni nuuksus) polnudki sõpru.
„Mida ma saan teie heaks teha, härra Bristow?” küsis ta uuesti toolile istudes.
„See – hm – tegelikult ma mõtlesin, et äkki peaksin ma siiski üle küsima … minu arvates oleme me varem kohtunud.”
„Tõesti?”
„Teie mind ei mäleta, sellest ajast on palju aastaid möödas … aga ma arvan, et te olite minu venna Charlie sõber. Charlie Bristow? Ta suri – õnnetult – kui oli üheksane.”
„Sa saatana silmamuna,” ütles Strike. „Charlie … jah, ma mäletan teda.”
Ja ta tõepoolest mäletas teda väga hästi. Charlie Bristow oli olnud üks paljudest Strike’i sõpradest, kelle ta oli oma keeruka lapsepõlve jooksul ringi rännates leidnud. Võluv, metsik ja hulljulge poiss, kõige ägedama pundi liider Strike’i uues Londoni koolis. Charlie oli heitnud uuele hiiglaslikule korni aktsendiga poisile ühe pilgu ning määranud ta oma parimaks sõbraks ja paremaks käeks. Sellele oli järgnenud mitu kuud vaimustavat südamesõprust ja pööraseid tegusid. Strike, kes oli alati olnud vaimustatud teiste laste kodude laitmatust elukorraldusest, nende tervetest ja hästitoimivatest perekondadest ning tubadest, kus nad said pikki aastaid pidevalt elada. Talle meenus elavalt Charlie maja, mis oli olnud avar ja luksuslik. Seal oli olnud pikk päikseline muru, onn puu otsas ning Charlie ema serveeritud jääga sidrunimehu.
Ja siis, esimesel päeval pärast lihavõttevaheaega koolis tagasi olles oligi ta seda enneolematult kohutavat uudist kuulnud. Klassijuhataja oli neile teatanud, et Charlie ei tule enam kunagi kooli tagasi, sest ta on surnud, kuna oli koolivaheajal Walesis sõitnud jalgrattaga karjääri. See õpetaja oli olnud üks vana õel nõid, kes ei saanud kohe kuidagi teisiti, kui pidi klassile rääkima, et loomulikult polnud Charlie pahatihti täiskasvanute sõna kuulanud, et talle oli sõnaselgelt karjääri läheduses sõitmine keelatud, aga tema oli seda ikkagi teinud, võibolla selleks, et eputada –, ent seejärel oli õpetaja olnud sunnitud vait jääma, sest kaks esimese pingirea tüdrukut olid nuuksuma hakanud.
Sellest päevast peale oli Strike’il mõnd karjääri nähes või seda ette kujutades alati ühe naerva blondi poisi nägu hägusalt silme ette kerkinud. Teda ei üllataks, kui igale viimsele kui Charlie Bristow’ vanale klassikaaslasele oleks suure tumeda augu, järsu kukkumise ja halastamatu kivi ees alatiseks hirm hinge jäänud.
„Jah, ma mäletan Charliet,” ütles ta.
Bristow’ aadamaõun jõnksatas korraks.
„Jah. Vaadake, asi on teie nimes. Ma mäletan nii selgesti, kuidas Charlie teist enne oma surma koolivaheajal rääkis: „minu sõber Strike”, „Cormoran Strike”. See on ju ebatavaline nimi, kas pole? Kust see „Strike” pärit on, kas te teate? Mulle pole see nimi varem ette tulnud.”
Bristow polnud esimene inimene Strike’i tutvusringkonnas, kes viivitustaktikat rakendas: räägib ilmast, ummikutasudest, kuumade jookide eelistustest – vaid selleks, et lükata edasi vestlust, mis teda sinna kabinetti on toonud.
„Mulle on räägitud, et see on kuidagi seotud teraviljaga,” ütles ta, „teravilja mõõtmisega.”
„Kas tõesti? Ei mingit seost löömise või streigiga, ha-ha … ei … Noh, vaadake, kui ma otsisin kedagi, kes mind selles asjas aidata võiks, siis nägin ma raamatus teie nime.” Bristow’ põlv hakkas üles-alla ketrama. „Ilmselt suudate te mõista, kuidas see mulle mõjus – noh, see oleks olnud – nagu mingi märk. Charlielt. Mis nagu ütleks, et ma olen õigel teel.”
Tema aadamaõun jõnksatas, kui ta neelatas.
„Hüva,” ütles Strike ettevaatlikult, lootes, et teda kogemata kombel meediumina ei taheta kasutada.
„Vaadake, asi puudutab minu õde,” ütles Bristow.
„Ahah, kas ta on mingis hädas?”
„Ta on surnud.”
Strike sai veel sõnasabast kinni, et mitte küsida: „Mida? Tema ka või?”
„Tunnen kaasa,” lausus ta ettevaatlikult.
Bristow langetas kaastundeavalduse peale nõksatades pea.
„Ma – see ei ole kerge. Esiteks peaksite te teadma, et mu õde on – oli – Lula Landry.”
Nii kergelt kerkinud lootus, et ta võib endale kliendi saada, langes nagu graniidist hauakivi aegamisi tagasi ning mõjus Strike’ile nagu hoop allapoole vööd. Tema vastas istuv mees oli illusioonide küüsis, kui mitte üleüldse omadega metsas. Sama võimatu, nagu leida kaht sarnast lumehelvest, oli paigutada ühte genofondi see küülikuilmega juustunägu ja pronksikarva pikajalgne, lausa kätega voolitud iludus, nagu Lula Landry seda oli olnud.
„Minu vanemad lapsendasid ta,” ütles Bristow leebelt, otsekui Strike’i mõtteid lugedes. „Me kõik olime lapsendatud.”
„Ahah,” ütles Strike. Suurt külma hästikorrastatud maja ja aakritesuurust eretavat aeda meenutades mäletas ta kõike erakordselt üksikasjalikult. Ta mäletas, kuidas habras blond ema piknikulauda korraldas, isa hirmutav hääl kauguses kõmises, pahur vanem vend puuviljatorti nokkis ja Charlie ise oma veiderdustega ema naerma ajas, aga ta ei mäletanud mitte ühtki väikest tüdrukut.
„Te ei saanudki Lulat kohata,” jätkas Bristow jällegi, nagu oleks Strike oma mõtted kõva häälega välja lausunud. „Minu vanemad lapsendasid ta alles pärast Charlie surma. Ta oli nelja-aastane, kui meie juurde toodi, ta oli paar aastat lastekodus olnud. Mina olin siis peaaegu viieteistkümnene. Ma mäletan ikka veel, kuidas ma välisukse juures seisin ja vaatasin, kuidas