Ma olen kindel, et suudan teda veenda teiega rääkima.
Ja veel,” ütles Bristow, jälgides murelikult Strike’i ja püüdes teise reaktsiooni hinnata, „on olemas ka üks turvakaamera salvestis. Umbes kakskümmend minutit enne Lula kukkumist kõnnib üks mees Kentigern Gardensi poole ja siis jookseb seesama mees pärast seda, kui on Lula mõrvanud, nagu tuli takus Kentigernist minema. Ei saadudki teada, kes ta on, polnud võimalik tema jälgi ajada.”
Mõnevõrra allasurutud innuga tõmbas Bristow nüüd pintsaku sisetaskust välja veidi kortsus puhta ümbriku ja ulatas selle Strike’ile.
„Ma kirjutasin kõik üles. Ajad ja puha. Siin on see kirjas. Te näete, kuidas kõik klapib.”
Ümbriku välimus ei suurendanud Strike’i usku Bristow’ hinnangutesse mitte üks põrm. Talle oli selliseid asju varemgi antud: üksikud kirjapandud uitmõtted ja kinnisideed, üheplaanilised naiivteooriad, keerukad ajakavad painutatud klappima fantaasiarikaste järeldustega. Advokaadi vasak silmalaug võbeles, üks põlv ketras üles-alla ning ümbrikku ulatavad sõrmed värisesid.
Mõne sekundi kõrvutas Strike Bristow’ ärevust tema silmanähtavalt käsitsi tehtud kingade ja Vacheron Constantini kellaga, mis tema kahvatul randmel välgatas, kui ta žestikuleeris. See on mees, kes suudaks maksta ja ka maksaks, võib-olla isegi nii kaua, et Strike suudab likvideerida oma laenu tagasimaksed, mis olid tema võlgadest kõige pakilisemad. Ohates ja südametunnistuse peale tige, lausus Strike:
„Härra Bristow …”
„Kutsuge mind Johniks.”
„John … ma olen teiega aus. Ma ei usu, et oleks õige teilt raha vastu võtta.”
Punased laigud ilmusid Bristow’ kahvatule kaelale ja ilmetule näole, kui ta veelgi ümbrikku pakkus.
„Mida te selle all mõtlete, et poleks õige?”
„Teie õe surma uuriti arvatavasti nii põhjalikult kui üldse võimalik. Miljonid inimesed ja kogu maailma meedia jälgis politsei iga liigutust. Kindlasti olid nad kahekordselt nii põhjalikud nagu tavaliselt. Enesetapuga on raske leppida …”
„Ma ei lepigi sellega. Mitte kunagi ei lepi. Keegi lükkas ta rõdult alla.”
Ootamatult puurimine väljas lakkas, nii et Bristow’ hääl kajas ruumis valjusti − kergesti süttinud raev oli leebe mehikese endast täiesti välja viinud.
„Ah nii. Ma mõistan, teie olete siis järgmine, jah? Kuradi järjekordne tugitooli psühholoog? Charlie on surnud, mu isa on surnud, Lula on surnud ja mu ema on suremas – ma olen kaotanud kõik ja mul on vaja leinanõustajat, mitte detektiivi. Kas te, kurat, arvate, et ma ei ole seda juba sadu kordi kuulnud?”
Bristow tõusis püsti, vaatamata küülikuhammastele ja lapilisele nahale siiski muljetavaldav.
„Ma olen üsna rikas mees, Strike. Andke andeks, et ma teiega jäme olen, aga pole midagi teha. Isa jättis mulle kopsaka usaldusfondi. Ma olen uurinud sedasorti asjade käibivaid takse ja oleksin hea meelega maksnud teile topelthinna.”
Topelthinna. Strike’i südametunnistus, kunagi nii kindel ja paindumatu, oli korduvate saatuselöökide all küll nõrgenenud, aga see oli jalustrabav obadus. Tema madalam mina juba kepsleski õnnelike spekulatsioonide valdkonda: kuu aega tööd annaks talle nii palju, et ta saaks maksta oma ajutisele töötajale ja klaarida mõned üürivõlad; kaks kuud ja veel pakilisemad võlad … kolm kuud, suur ports laene kadunud … neli kuud …
Aga John Bristow rääkis juba ukse poole liikudes üle õla, kägardades ja kortsutades ümbrikku, mida Strike oli keeldunud vastu võtmast.
„Ma tahtsin teid Charlie pärast, aga ma uurisin ka teie kohta üht-teist, kurat võtaks, ma ei ole mõni täielik idioot. Spetsiaalne uurimisharu, sõjaväepolitsei, eks ole? Korralikult maskeeritud. Ma ei saa öelda, et teie kontor oleks mulle muljet avaldanud.” Bristow peaaegu karjus nüüd ja Strike tajus, et eesmises kabinetis olid naiste summutatud hääled vait jäänud. „Aga ilmselt ma eksisin ja teie saate endale lubada luksust tööst keelduda. Hästi! Unustage see, saatke kõik kuradile. Ma olen kindel, et leian kellegi teise, kes selle töö ära teeb. Vabandage, et teid tülitasin!”
4
Meeste vestlus oli juba mõne minuti kostnud läbi õhukese vaheseina üha kasvava selgusega, aga nüüd ootamatus vaikuses, mis puurimise lakkamisele järgnes, olid Bristow’ sõnad selgelt kuulda.
Üksnes iseenda meeleheaks, õnnepäeva kõrgendatud meeleolus oli Robin püüdnud tegutseda Strike’i igapäevase sekretäri usutavas rollis ning mitte anda Bristow’ tüdrukule aimu, et ta on eradetektiivi juures töötanud alles pool tundi. Ta varjas kõigest väest igasuguseid üllatust või erutust väljendavaid märke, aga kui karjumine algas, hoidis ta instinktiivselt Bristow’ poole, olenemata konflikti põhjusest. Strike’i töö ja sinine silm lasid küll aimata teatud ülespuhutud glamuuri, aga tema suhtumine Robinisse oli kahetsusväärne ning Robini vasak rind valutas ikka veel.
Bristow’ sõbratar oli vahtinud suletud ust sellest ajast peale, kui meeste hääled olid esmakordselt hakanud üle puurimismüra kostma. Tugeva kehaehitusega, väga tumedate järku lõigatud juuste ja kitkumiseta kindlasti kokku kasvavate kulmudega nägi naine juba loomu poolest kuri välja. Robin oli sageli märganud, kuidas paarid kaldusid olema üldjoontes sarnase isikliku sarmiga, kuigi selline faktor nagu raha näis sageli kindlustavat partneri, kellel oli oluliselt parem välimus kui rahajõmmil endal. Robini meelest oli armas, et Bristow, kes kalli ülikonna ja prestiižika firma järgi oleks võinud silma heita kellelegi palju kenamale, oli valinud tüdruku, keda Robin uskus olevat soojema ja kenama, kui välimus näitas.
„Kas te kindlasti ei soovi kohvi, Alison?” küsis ta.
Tüdruk vaatas ringi justkui üllatudes, et teda kõnetatakse, nagu oleks Robini ruumis viibimise unustanud.
„Ei, tänan,” ütles ta sügaval häälel, mis oli üllatavalt meloodiline. „Ma teadsin, et ta läheb endast välja,” lisas ta teatud kummalise rahuldusega. „Ma püüdsin teda veenda seda mitte tegema, aga ta ju ei kuula. Kuuldavasti ütleb see niinimetatud detektiiv talle praegu ära. Paras talle.”
Küllap oli Robini üllatus nii ilmne, sest mõningase kannatamatusega Alison jätkas.
„Johnil oleks aeg asjaga leppida. Ta õde tappis end ise. Ülejäänud perekond on sellega leppinud, ma ei saa aru, miks tema seda ei suuda.”
Robinil polnud mõtet teeselda, et ta ei saa aru, millest teine räägib. Kõik teadsid, mis oli Lula Landryga juhtunud. Robin suutis täpselt meenutada, kus ta oli parasjagu olnud, kui kuulis, et modell hüppas ühel miinuskraadisel jaanuariööl rõdult alla ja sai surma: Robin seisis seda kuuldes vanemate majas kraanikausi juures. Uudis oli tulnud raadiost ja ta oli lasknud kuuldavale väikese üllatushüüatuse ja jooksnud köögist öösärgis seda teatama Matthew’le, kes oli nädalavahetuseks nende poole tulnud. Kuidas võis kellegi surm, keda sa polnud elus kohanud, sind niiviisi mõjutada? Robin oli Lula Landry välimust ülimal määral imetlenud. Talle ei meeldinud eriti oma piimatüdruku jume: modell oli olnud tõmmu, särav, kauni kehakuju ja ägeda loomuga.
„Sellest ei ole palju aega möödas, kui ta suri.”
„Kolm kuud,” ütles Alison Daily Expressi raputades. „Kas see mees on ka väärt mees?”
Robin oli märganud Alisoni põlastavat ilmet, kui ta pilk takseeris räämas ümbrust ja ooteruumi silmanähtavat kasimatust, ning Robin oli just netis näinud laitmatult puhast kalli sisustusega kontoriruumi, milles teine naine töötas. Tema vastus tulenes seetõttu rohkem eneseaustusest kui erilisest soovist Strike’i kaitsta.
„Oo jaa,” vastas ta külmalt. „Ta on üks parimaid.”
Ta lõikas roosa kassipoegadega kaunistatud ümbriku lahti ilmel kui naine, kes tegeleb erakorraliste, palju keerukamate ja intrigeerivamate juhtumitega, kui Alison suudab endale üldse ettegi kujutada.
Vahepeal vahtisid Strike ja Bristow tagumises kabinetis üle ruumi teineteisega tõtt, üks maruvihane, teine nuputamas