tuli puhtalt välja tänu oma narkodiileri tunnistusele, kas pole?” küsis Strike endiselt kirjutades.
„Jah, täpselt nii. Niisiis – niisiis saabus Lula tagasi oma korterisse umbes kakskümmend minutit pärast ühte. Teda pildistati, kui ta majja sisenes. Küllap te mäletate seda pilti. See oli pärast igal pool üleval.”
Strike mäletas: üks maailma enim pildistatud naine, pea maas, õlad kössis, silmades kurnatus, käed kramplikult ümber rinna, nägu fotograafide eest kõrvale pööratud. Pärast seda, kui oli selgelt välja öeldud, et tegu oli enesetapuga, oli see pilt omandanud õudse kõrvalmaigu: rikas ja ilus noor naine püüab vähem kui tund aega enne surma varjata oma armetust kaamerasilma eest, millega ta oli flirtinud ja mis teda nii väga jumaldanud oli.
„Kas tavaliselt olidki fotograafid tema ukse taga?”
„Jah, eriti kui nad teadsid, et ta on koos Duffieldiga, või tahtsid saada pilti sellest, kuidas naine purjuspäi koju tuleb. Aga tol õhtul ei olnud nad üksnes tema pärast seal. Üks Ameerika räppar pidi samuti selles majas peatuma: Deeby Macc on tema nimi. Tema plaadifirma oli üürinud talle korteri Lula korterist korrus allpool. Antud juhul ta ei peatunudki seal, sest kõik kohad olid politseinikke täis ja ta pidas paremaks hotelli minna. Aga fotograafid, kes olid Lula autot taga ajanud, kui ta Uzist lahkus, liitusid nüüd nendega, kes tema korteri juures Macci ootasid, nii et neid oli hoone sissekäigu ees terve trobikond, kuigi nad kõik veidi pärast seda, kui Lula oli majja sisenenud, minema vajusid. Mingil moel olid nad saanud vihje, et Macc ei tule sinna enne paari tundi.
Oli krõbekülm öö. Sadas lund. Temperatuur oli alla nulli. Nii et tänav oli tühi, kui ta kukkus.”
Bristow pilgutas silmi ja rüüpas veel ühe lonksu külma kohvi ning Strike mõtles paparatsodele, kes olid lahkunud enne, kui Lula Landry rõdult alla kukkus. Kujutleda vaid, mõtles ta, milline pilt oleks surmahüpet sooritavast Landryst tulnud, arvatavasti oleks selle eest saadud rahast elu lõpuni jätkunud.
„John, teie tütarlaps ütleb, et te peate pool üksteist kuskil olema.”
„Mida?”
Bristow näis tagasi käesolevasse hetke tulevat. Ta vaatas kallist kella ja ahhetas.
„Issand jumal, mul pole aimugi, et ma siin nii kaua olnud olen. Mis – mis nüüd saab?” küsis ta, paistes pisut jahmununa. „Te loete mu märkmeid?”
„Jah, muidugi,” kinnitas Strike, „ja ma helistan paari päeva pärast, kui olen veidike eeltööd teinud. Ma loodan, et mul on siis palju rohkem küsimusi.”
„Siis on hästi,” ütles Bristow end uimaselt jalule ajades. „Siin on minu visiitkaart. Ja kuidas te soovite, et ma teile maksaksin?”
„Kuine ettemaks sobib suurepäraselt,” vastas Strike. Surudes maha põgusa piinlikkustunde ja meenutades, et Bristow ise oli pakkunud topelttasu, käis ta välja pöörase summa ning tema rõõmuks ei hakanud Bristow laveerima ega küsinud, kas talle sobib ka krediitkaardiga maksmine, ega lubanud isegi hiljem raha tooma tulla, vaid võttis välja ehtsa tšekiraamatu ja sulepea.
„Kas, ütleme, veerand summast võiks olla sularahas,” lisas Strike, mängides oma õnnega, aga oli juba teist korda sel hommikupoolikul rabatud, kui Bristow lausus: „Ma mõtlesingi, et kas te ei eelistaks …” ja luges lisaks tšekile välja hunniku viiekümneseid.
Nad ilmusid eesmisse kabinetti just sel hetkel, kui Robin hakkas sisenema Strike’i tellitud värske kohviga. Bristow’ saatjanna tõusis püsti, kui uks avanes, ja voltis ajalehe kokku ilmel, mis rääkis sellest, et ta on liiga kaua oodanud. Ta oli peaaegu sama pikk kui Bristow, suure kondi, vingus ilme ja suurte mehelike kätega.
„Nii et te olite siis nõus seda tegema?” küsis ta Strike’ilt. Viimasel tekkis tunne, et tüdruku arvates kasutab Strike tema rikast poisssõpra ära. Väga võimalik, et tüdrukul oligi õigus.
„Jah, John palkas mu,” vastas ta.
„Oh, hea küll,” ütles tüdruk ilma igasuguse lahkuseta. „Ma loodan, et sa oled nüüd rahul, John.”
Advokaat naeratas talle, tüdruk ohkas ning patsutas mehe käsivart, nagu lohutaks kannatlik, kuid veidi ärritunud ema oma last. John Bristow tõstis hüvastijätuks käe, läks siis tüdruku järel ruumist välja ning nende lahkuvate sammude kaja metalltrepil oli kabinetti kuulda.
5
Strike pöördus Robini poole, kes oli tagasi arvuti taha istunud. Tema kohv oli asetatud tüdruku kõrvale lauale, korralikult sorteeritud ja sätitud kirjahunnikute kõrvale.
„Aitäh!” ütles ta rüübates, „ning ka kirjakese eest. Miks te ajutine olete?”
„Mida te silmas peate?” küsis tüdruk kahtlustaval ilmel.
„Te tunnete õigekirja ja kirjavahemärke. Olete kiire taibuga. Te näitate üles initsiatiivi – kust need tassid ja kandik välja ilmusid? Ning kohv ja küpsised?”
„Ma laenasin need kõik härra Crowdylt. Ma ütlesin talle, et tagastame need lõunaks.”
„Mis härralt?”
„Härra Crowdylt, alumise korruse mehelt. Graafiliselt kujundajalt.”
„Ja ta lihtsalt andis need teile?”
„Jah,” vastas tüdruk veidi õigustavalt. „Ma mõtlesin, et kui kliendile juba kohvi pakutakse, siis peaks meil seda ka olema.”
See, et ta kasutas mitmuse esimest pööret, turgutas pisut Strike’i võitlusvaimu.
„Noh, see toimis küll suurepäraselt, ei saa kuidagi võrrelda teistega, keda Temporary Solutions varem siia saatnud on, uskuge mind. Andestust, et ütlesin teile Sandra, nii kutsuti viimast tüdrukut. Kuidas teie tegelik nimi on?”
„Robin.”
„Robin,” kordas Strike. „See jääb kergesti meelde.”
Tal oli tahtmine viidata naljatlevalt Batmanile ja tema usaldusväärsele paarilisele, aga kerge pila suri ta huultel, kui ta nägi, kuidas tüdruku nägu lõkendama lõi. Liiga hilja taipas ta, kui kahetsusväärselt võib tema süütuid sõnu tõlgendada. Robin lennutas pöördtooli tagasi arvutiekraani poole, nii et Strike nägi ainult punetavat lapikest ta kaelal. Üheks mõlemapoolse alanduse tardunud hetkeks tundus ruum olevat kahanenud telefoniputka suuruseks.
„Ma lippan veidikeseks välja,” ütles Strike, pani peaaegu puutumatu kohvi lauale, liikus küljetsi ukse poole ja võttis selle kõrval rippuva mantli. „Kui keegi helistab …”
„Härra Strike – minu arvates peaksite te enne, kui lahkute, seda nägema.”
Endiselt õhetav Robin võttis arvuti kõrvalt pealmisest avatud kirjade kaustast ühe ereroosa kirjapaberilehe koos samasuguse ümbrikuga, mis mõlemad olid asetatud läbipaistvasse kiletaskusse. Strike märkas kihlasõrmust, kui tüdruk need kirjad talle ulatas.
„See on surmaähvardus,” ütles ta.
„Ah, see,” lausus Strike. „Selle pärast pole vaja muretseda. Need saabuvad nii kord nädalas.”
„Aga …”
„See on üks endine rahulolematu klient. Veidi tasakaalutu. Ta arvab, et kui kasutab seda paberit, ei saa ma haisu ninna, kellega on tegu.”
„Aga ikkagi – kas ei peaks seda politseile näitama?”
„Et nad naerda saaksid, tahate öelda?”
„See ei ole naljakas, see on surmaähvardus!” ütles Robin ja Strike taipas, miks tüdruk oli selle koos ümbrikuga kiletaskusse asetanud. Ta tundis end veidi liigutatuna.
„Pange see teiste juurde kausta,” ütles ta nurgas olevale dokumendikapile osutades. „Kui ta kavatseks mind tappa, siis oleks ta seda juba teinud. Seal kusagil on kuue kuu kirjad. Ega teil pole midagi selle vastu, et siin kindluses niikaua vahti pidada, kui ma väheke väljas käin?”
„Tulen toime,” ütles tüdruk ning