sa ei ela koos minuga?”
Naine oli öelnud asju, mis pidid tõestama, et olukorras, kus ta mehe peaaegu igaveseks kaotada oleks võinud, on ta pöördumatult muutunud, nagu mees isegi oma pooleteise jalaga.
„Mul ei ole vaja sõrmust. Ära ole naeruväärne, Punapea. Sul läheb oma uue kontori jaoks raha vaja.”
Strike sulges silmad. Sellesse hommikusse ei saa enam tagasi minna. Naine oli liiga tihti liiga tähtsate asjade kohta valetanud. Aga Strike võttis selle kõik uuesti läbi, nagu arvutusülesande, mida ta on juba ammust aega lahendanud, ning kardab, et on teinud mõne elementaarse vea. Vaevaliselt liitis ta kokku pidevalt muutuvad kuupäevad, proviisori või arsti juurde kontrolli minekust keeldumise, raevu, millega naine oli vastanud igale palvele asja selgitada, ja siis selle ootamatu teate, et kõik on läbi, ilma tõendamata, et see oli üleüldse midagi tõsist olnudki. Teisigi kahtlasi olukordi arvesse võttes oli suure vaevaga tulnud tõdemine, et naine on mütomaan, kellel on vaja teisi provotseerida, mõnitada, proovile panna.
„Ära sa, segane, üritagi mind uurida. Kuidas sa julged kohelda mind nii, nagu ma oleksin mõni narkouimas hulgus. Mina ei ole sulle mingi kuradi juhtum, mida lahendada. Sa ütlesid, et armastad mind, aga sa ei usu minu sõna isegi selles asjas …”
Ent valed olid kogu naise olemusse ja tema ellu põimunud, nii et temaga elada ja teda armastada tähendas aegapidi end nendesse mässida lasta, maadelda temaga tõe pärast, võidelda selle nimel, et säiliks side reaalsusega. Kuidas võis juhtuda, et tema, kes ta oma kõige varasemast noorusest alates oli tundnud ka pisemate mõistatuste puhul vajadust välja selgitada, kindlalt teada saada, välja koukida tõde, oli nii meeletult ja nii kauaks armunud tüdrukusse, kes heietas valesid samasuguse kergusega, nagu teised naised hingasid?
„See on läbi,” ütles ta endale. „See pidigi juhtuma.”
Aga ta polnud tahtnud rääkida Anstisele ega suutnud ka kellelegi teisele rääkida, veel mitte. Tal oli igal pool Londonis sõpru, kes oleksid ta avasüli oma koju võtnud, kes oleksid avanud oma külalistetoad ja külmkapid ning tahtnud nii kangesti teda lohutada ja aidata. Kõigi mugavate voodite ja kodutoitude hind oleks aga olnud istuda köögilaua taga, kui puhastes pidžaamades lapsed on voodisse pandud, ja elada uuesti läbi viimane räpane lahing Charlotte’iga, võtta vastu sõprade kallimate ja naiste solvav kaastunne ja haletsus. Tema eelistas sünget üksindust, Pot Noodle’it ja magamiskotti.
Ta tundis veelgi puuduvat jalga, mis oli kaks ja pool aastat tagasi maha lõigatud. Seal, magamiskotis, võis ta painutada haihtunud varbaid, kui selleks tahtmine tuli. Nii väsinud kui Strike ka polnud, kulus tal uinumiseks tükk aega, ent kui ta lõpuks magama jäi, veikles Charlotte – jumalik, teotav ja kummituslik – igast ta unenäost sisse ja välja.
Teine osa
Non ignara mali miseris succurrere disco.
Viletsusega tuttav, õpin ma hoolitsema õnnetute eest.
1
„„Kõigis Lula Landry surma kajastavates ajalehekuhilates ja tundidepikkustes televestlustes on harva esitatud küsimus: miks see meile korda läheb?”
„Kahtlemata oli ta ilus ja ilusad tüdrukud aitavad ajalehti müüa sellest ajast peale, kui Dana Gibson New Yorkerisse laisa pilguga sireenid tõi.”
„Ta oli must või pigem delikaatse varjundiga café au lait1 ning meile räägiti pidevalt, et see tähendab edasiminekut valdkonnas, mis huvitub pelgalt pinnapealsest. (Ma kahtlen selles: äkki on nii, et sel hooajal oli café au lait’ varjund moes? Kas me oleme täheldanud Landry kiiluvees mustade naiste ootamatut juurdevoolu moetööstusesse? Kas tema edu on revolutsiooniliselt ümber kujundanud meie ettekujutuse naise ilust? Kas mustad Barbied müüvad nüüd rohkem kui valged?)”
„Lihast ja luust Landry perekond ja sõbrad on muidugi masenduses ja neile kuulub mu sügav kaastunne. Aga meie, lugev ja uudiseid jälgiv avalikkus, ei ole ju isiklikus leinas, mis õigustaks meie liialdatud tähelepanu. Noored naised surevad iga päev „traagilistel” (nii-öelda ebaloomulikel) asjaoludel: autoõnnetustes, üledoosidesse ja vahetevahel sellepärast, et püüavad end näljutades saavutada kehakuju, mida Landry ja teised temasugused neile eeskujuks seadsid. Kas me pühendame neile surnud tüdrukutele mõttevilksatusest rohkem tähelepanu, kui lehte pöörates nende tavalisi nägusid märkamagi ei tee?””
Robin tegi pausi, et rüübata sõõm kohvi ja köhatada.
„On ikka variserlikkus,” pomises Strike.
Ta istus Robini kirjutuslaua otsa peal, kleepis fotosid avatud toimikusse, nummerdas need kõik ja lisas lõppu nimeregistri iga isiku kirjeldusega. Robin jätkas arvutiekraanilt lugemist sealt, kus oli pooleli jäänud.
„„Meie ebaproportsionaalne huvi, isegi lein, nõuab uurimist. Kuni hetkeni, mil Landry tegi oma saatusliku surmahüppe, võinuks kihla vedada, et kümned tuhanded naised oleksid vahetanud temaga kohad. Nuuksuvad tütarlapsed asetasid lilli Landry 4,5 miljoni naelase penthouse’i rõdu alla, kust tema lömastatud keha oli ära viidud. Kas Lula Landry tõus ja brutaalne langus peletasid vähemalt mõne modellihakatise tabloidikuulsuse tagaajamisest eemale?””
„Asu juba asja kallale,” ütles Strike. „Tema, mitte sina,” lisas ta kähku. „See on ühe naise kirjutatud, eks?”
„Jah, kellegi Melanie Telfordi,” ütles Robin ja keris ekraanil artikli tagasi algusse, kust tuli nähtavale lõualotiga keskealise blondiini näofoto. „Kas tahate, et ma ülejäänu vahele jätaksin?”
„Ei, sugugi mitte, lase aga edasi.”
Robin köhis veel kord kurgu puhtaks ja jätkas.
„„Vastus on kindlasti eitav.” See käib selle modelliks pürgimisest loobumise kohta.”
„Jajah, sain aru.”
„Noh, siis … „Sada aastat pärast Emmeline Pankhursti ei otsi terve põlvkond murdeikka jõudvaid naisterahvaid midagi enamat kui taandamist väljalõigatava pabernuku staatusesse, lamedaks avatariks, kelle illusoorsed seiklused maskeerivad niisugust meeltesegadust ja masendust, et inimene viskab end neljanda korruse aknast alla. Välimus on kõik: disainer Guy Somé informeeris kähku ajakirjandust, et Lula hüppas alla ühes tema disainitud kleidis, mis kahekümne nelja tunni jooksul pärast tüdruku surma viimseni läbi müüdi. Milline võikski olla parem reklaam kui see, et Lula Landry valis Loojaga kohtumiseks Somé poolt loodu?”
„Ei, see ei ole noor naine, keda me taga nutame, sest ta ei olnud enamikule reaalsem kui Gibsoni tüdrukud, kes sündisid Dana2 sule all. See, mida me leiname, on arvukate tabloidide ja kuulsuste ajakirjade kirendav klantspilt, kujutlus, mis müüs meile riideid ja kotte ning arusaama kuulsuse olemusest, ning mis oma surmaga tõestas, et ta on tühi ja läbipaistev nagu seebimull. See, mida me tegelikult taga igatseme, kui püüaksime seda endale ausalt tunnistada, on selle kerglase paberõhukese tüdruku meelelahutuslikud veiderdused: tema koomiksitaoline eksistents, narkootikumide kuritarvitamine, prassiv elustiil, muinasjutulised riided ja kord toimiv, kord mittetoimiv suhe oma ohtliku poiss-sõbraga, mida me enam nautida ei saa.”
„Landry matuseid edastati sama pillavalt nagu ükskõik millist kuulsuse pulma labastes ajakirjades, mis kuulsustest toituvadki ja mille kirjastajad naise lahkumist kahtlemata kauem üle elavad kui enamik meist. Meil lubati heita pilk paljudele pisarais kuulsustele, aga tema perekonnale sai osaks kõige pisem pilt, sest vaadake, nemad olid üks üllatavalt ebafotogeeniline seltskond.”
„Sellegipoolest liigutas mind siiralt ühe leinaja jutt. Vastuseks ühe mehe pärimisele, kelle puhul see naine ilmselt arugi ei saanud, et tegemist on reporteriga, ütles ta avalikult välja, et oli kohanud Landryt ühes raviasutuses ja et nad olid saanud sõpradeks. Ta oli võtnud jumalaga jätmiseks koha sisse tagumisel pingil ja lipsanud siis jälle sama vaikselt minema. Erinevalt nii paljudest teistest, kes Landryga elus kokku puutusid, ei ole tema oma lugu