murulapi ja maja vahel, millele see kuulus, oli keldrikorrusega tasapinnaline varjuline trepikoda. Sel inimesel, kes soovis maja tagant sisse ronida, oleks Strike’i arvates pidanud olema kas redel või siis partner, kes teda oleks toetanud, ja ka üks jäme köis.
Strike libistas end müürilt maha ja tõi proteesjalale maandudes kuuldavale summutatud valuoige.
„Pole hullu,” ütles ta, kui Robin murelikult ahhetas. Tüdruk oli märganud, et mees lonkab, ning mõtles, et ta võis pahkluu välja väänata.
Munakivisillutisel komberdamine köndiotsa hõõrdumist mõistagi ei vähendanud. Arvestades tema kunstpahkluu jäika konstruktsiooni, oli ebatasasel pinnal palju raskem liikuda. Strike küsis endalt murelikult, kas tal oli ikka vaja ennast müürile vinnata. Robin võib küll olla kena tüdruk, aga selle naisega, kelle Strike just äsja maha oli jätnud, ta küll võrdlust välja ei kannata.
3
„Ja sa oled kindel, et ta on detektiiv? Igaüks võib seda teha. Igaüks oskab inimesi guugeldada.”
Matthew oli pärast pikka tööpäeva, rahulolematut klienti ja ebameeldivat kokkupõrget oma uue ülemusega ärritunud. Talle ei meeldinud, et tema kihlatu teist meest imetleb, see tundus talle naiivse ja kohatuna.
„Tema ei guugeldanud inimesi,” ütles Robin, „mina olin see, kes guugeldas, siis kui tema teise juhtumi kallal töötas.”
„Noh, mulle see värk ei meeldi. Ta magab oma kabinetis, Robin, kas sa ei arva, et midagi on mäda?”
„Ma ju ütlesin sulle, et minu arvates läks ta äsja oma partnerist lahku.”
„Nojah, selge see, et läks,” tähendas Matthew.
Robin pani poisi taldriku oma taldriku peale ja marssis kööki. Ta oli vihane Matthew’ ja veidi pahane ka Strike’i peale. Talle oli meeldinud päeval küberavarustest Lula Landry tuttavaid otsida, aga nähes seda tagantjärele läbi Matthew’ silmade, tundus talle, et Strike oli talle ajaviiteks ebavajaliku ülesande andnud.
„Vaata, ma ei taha midagi öelda,” teatas Matthew köögiukselt. „Ma lihtsalt mõtlen, et ta tundub kahtlane. Aga kuidas see väike pärastlõunane jalutuskäik läks?”
„See ei olnud väike pärastlõunane jalutuskäik, Matt. Me läksime kuriteo … me läksime sellesse kohta, kus meie kliendi arvates midagi juhtus.”
„Robin, sa ei pea sellest mingit kuradi saladust tegema,” naeris Matthew.
„Ma allkirjastasin konfidentsiaalsuse lepingu,” nähvas tüdruk üle õla. „Ma ei saa sulle sellest juhtumist rääkida.”
„Juhtumist?”
Poiss turtsatas põlglikult.
Robin kõndis mööda väikest kööki, pani toiduaineid kappi ja prõmmis kapiuksi kinni. Natukese aja pärast, vaadates tüdrukut toimetamas, tekkis Matthew’l tunne, et ta vist käitub tobedalt. Ta läks tüdruku selja taha, kui see toidujäänuseid taldrikult prügikasti kraapis, pani talle käed ümber, surus oma näo tema kaelale ning võttis hellalt pihku rinna, mida Strike oli kogemata muljunud ning pannud seega igaveseks paika Matthew’ suhtumise temasse. Ta pomises Robini meekarva juustesse lohutussõnu, aga tüdruk tõmbas end lahti ja asetas taldrikud kraanikaussi.
Robin tundis, nagu oleks tema eneseväärikust rünnatud. Strike oli olnud huvitatud nendest asjadest, mida ta netist leidis. Strike oli avaldanud talle tänu tema tubliduse ja initsiatiivi eest.
„Kui mitu tõsist intervjuud sul järgmiseks nädalaks on?” küsis Matthew, kui tüdruk külmaveekraani lahti keeras.
„Kolm,” hüüdis Robin üle veesolina, nühkides jõuliselt pealmist taldrikut.
Ta ootas, kuni poiss oli elutuppa läinud, enne kui kraani kinni keeras. Siis märkaski ta üht külmunud hernetükki, mis oli tema kihlasõrmuse vahele kinni kiilunud.
4
Strike saabus Charlotte’i korterisse reede hommikul kell pool kümme. Ta arvestas, et siis jääb naisele enne tema tulekut pool tundi korterist lahkumiseks, eeldusel, et naine ikka kavatses lahkuda, mitte valetada ja teda seal oodata. Laia tänavat ääristavad suursugused ja kaunid valged hooned, plaatanipuud, lihakarn, mis võis pärineda 1950-ndatest, kohvikud, milles sumises kõrgklass, klantsitud restoranid – need olid alati tundunud Strike’ile veidi ebareaalsete ja teatraalsetena. Võib-olla oli ta sügaval sisimas alati teadnud, et ta ei jää sinna, ei kuulu sinna.
Kuni hetkeni, mil ta välisukse lukust lahti tegi, oli ta valmis selleks, et naine on seal, aga niipea, kui ta üle ukseläve astus, teadis ta, et korter on tühi. Pingevaba vaikus, mis kõneleb üksnes inimtühjade ruumide ükskõiksusest, ning tema võõrana ja liigvaljuna kõlavad sammud, kui ta mööda koridori astus.
Neli pappkasti seisid avatuna keset elutuba, et ta saaks need üle vaadata. Siin olid hunnikus segamini tema odavad ja kasutamiskõlblikud asjad nagu mõne kirbuturu pudi-padi. Ta tõstis paar asja üles, et kontrollida ka allpool olevaid esemeid, kuid miski ei paistnud olevat katki, lõhki kistud ega värviga kokku määritud. Teistel temavanustel inimestel olid majad ja pesumasinad, autod ja televiisorid, mööbel ja aiad, mägijalgrattad ja muruniitjad: temal oli neli kastitäit rämpsu ja hunnik võrratuid mäletsusi.
Vaikne ruum vanaaegse vaiba, ihuroosade seinte, kenast tumedast puidust mööbli ja pilgeni täis raamaturiiulitega rääkis talle enesestmõistetavalt heast maitsest. Ainus muutus, mida ta pühapäeva õhtuga võrreldes silmas, seisis diivani kõrval klaaslaual. Pühapäeva õhtul oli seal olnud pilt temast ja Charlotte’ist St Mawesi rannal naermas. Nüüd oli seal mustvalge stuudioportree Charlotte’i surnud isast, kes samast hõbepildiraamist Strike’ile leebelt naeratas.
Kaminasimsi kohal rippus õlimaal kaheksateistkümneaastasest Charlotte’ist. Sellelt vaatas vastu pika musta juustelooriga Firenze ingli nägu. Tema perekond oli selline, kes tellis kunstnikelt maale, et muuta noorust surematuks: päritolu, mis oli Strike’ile täiesti võõras ja mida ta oligi õppinud tundma kui võõrast ohtlikku maailma. Charlotte’ilt oli ta teada saanud, et sedasorti raha, mida tema polnud kunagi omanud, võib eksisteerida koos õnnetuste ja brutaalsusega. Naise perekond oli oma suursugusele käitumisele, sundimatusele ja peenusele, erudeeritusele ja juhutisele toretsemisele vaatamata veelgi ebanormaalsem ja võõristavam kui tema enda oma. See tõik oli loonud nende kahe vahel tugeva sideme, kui nad esmakordselt Charlotte’iga koos elama hakkasid.
Kui ta praegu silmad üles portreele tõstis, tuli tal üks kummaline uitmõte: et see portree oligi maalitud selleks, et need suured pähklisilmad ühel päeval vaataksid, kuidas Strike lahkub. Kas Charlotte teadis, mis tunne on nuhkida tühjas korteris kaheksateistaastase vapustava Charlotte’i silme all? Kas ta oli taibanud, et see maal teeb töö paremini ära kui tema füüsiline kohalolek?
Strike pööras minekule ja kõndis läbi ka teised ruumid, aga naine polnud jätnud talle midagi teha. Iga jälg temast, hambaniidist kuni sõjaväesaabasteni, oli karpidesse tallele pandud. Strike uuris magamistuba erilise tähelepanuga. Tuba, rahulik ja vaoshoitud, vaatas talle vastu oma tumedate põrandalaudade, valgete kardinate ja peene tualettlauaga. Voodi, nagu ka portree, näisid elavat ja hingavat. Mäleta, mis siin juhtus ja mis enam kunagi ei juhtu.
Ta viis neli kasti ühekaupa trepist alla, sattudes viimasel käigul vastamisi muigava naabriga, kes parasjagu oma välisust lukustas. Ta kandis ragbisärki, mille krae oli üles keeratud, ja möirgas alati Charlotte’i kõige väiksemagi vaimukuse peale naerda.
„Teete tühjaks?” küsis mees.
Strike tõmbas Charlotte’i ukse kindlalt mehe nina ees kinni.
Koridori peegli ees libistas ta uksevõtmed oma võtmerõngast välja ja asetas need hoolikalt poolkuukujulisele lauale, pot-pourri-kausi kõrvale. Strike’i nägu paistis peeglist mõhnaline ja must, tema parem silm oli ikka veel paistes, kollakaslilla. Seitsmeteistkümne aasta tagusest ajast kostis vaikuses üks hääl: „Kurat võtaks, kuidas küll sinusugune sitapeast mühkam sellega hakkama sai, Strike?” Ja kui ta seisis koridoris, mida ta enam kunagi ei näe,