saatejuhi Gabriella Rokeby ja juveelidisainer , ning (1981- praeguseni) filmiprodutsent , kellega tal on kaks poega Edward ja Al. Rokebyl on ka tütar suhtest näitlejanna ’iga ja poeg Cormoran 1970-ndate .
Robini selja tagant tagumisest kabinetist kostis kõrvulukustav kiljatus. Ta hüppas jalule, nii et ratastel tool kaugemale libises. Kiljumine muutus veelgi valjemaks ja kriiskavamaks. Robin jooksis üle kabineti, et tagumise ruumi uks lahti tõmmata.
Proua Hook, vabastanud end oranžist mantlist ja lillast baretist, teksaste peal mingi lilleline pottsepakitli taoline ürp, oli heitnud end Strike’i rinnale, mida ta rusikatega tagus, ise seejuures põrgulärmi tehes. Ühetaoline kiljumine muudkui kestis ja kestis, kuni hakkas tunduma, et ta peaks hinge tõmbama, muidu lämbub.
„Proua Hook!” hüüdis Robin ja haaras naise lõtvunud käsivartest tagantpoolt kinni ja püüdis säästa Strike’i, et see ei peaks end ise kaitsma hakkama. Aga proua Hook oli palju tugevam, kui paistis, ta tõmbas hinge ja jätkas Strike’i kolkimist, kuni mehel ei jäänud muud üle kui võtta naisel mõlemast randmest kinni ja hoida neid õhus.
Selle peale väänas proua Hook end mehe lõdvast haardest vabaks ja langes koera kombel ulgudes Robinile kaela.
Nuuksuvat naist seljale patsutades manööverdas Robin ta väikeste sammudega eesmisesse kabinetti.
„Kõik on hästi, proua Hook, kõik on hästi,” lohutas tüdruk teda diivanile istuma pannes. „Ma teen teile tassi teed. Kõik on hästi.”
„Mul on väga kahju, proua Hook,” ütles Strike ametlikult oma kabineti ukselt. „Sellist uudist pole kunagi kerge saada.”
„Ma ar-arvasin, et see on Valerie,” ulgus proua Hook, sassis pea käte vahel, end oiates diivanil ette ja taha kõigutades. „Ma arvasin, et see on Valerie, mitte, mitte mu oma – mitte mu oma õde.”
„Ma teen teed!” sosistas kohkunud Robin.
Ta oli kannuga peaaegu uksest väljas, kui talle meenus, et ta oli jätnud arvutiekraanil Jonny Rokeby eluloo lahti. Sellises kriisiolukorras oleks olnud väga imelik tagasi seda kinni panema tormata. Seetõttu ta kiirustaski ruumist välja, lootes, et Strike’il on proua Hookiga nii palju tegemist, et ta ehk ei märka.
Proua Hookil kulus veel nelikümmend minutit, et juua teinegi tass teed ja vesistada täis tualettpaberirull, mille Robin oli koridori WC-st kaasa haaranud. Lõpuks proua lahkus, nuuksudes ja ikka veel silmi tupsutades, krahmanud kaenlasse toimiku süüdistavate fotode ning nende toimumiskohta ja – aega täpsustava loeteluga.
Strike ootas, kuni naine oli tänava lõppu kadunud, ja läks siis lõbusalt ümisedes välja endale ja Robinile võileibu ostma, millel nad koos Robini kirjutuslaua taga hea maitsta lasksid. Nende koosoldud nädala jooksul oli see Strike’i kõige sõbralikum žest ja Robin oli kindel, et see oli sellepärast, et mees teab, et saab temast varsti lahti.
„Tead, ma lähen täna õhtupoolikul Derrick Wilsonit küsitlema,” teatas Strike.
„Turvameest, kel oli kõht lahti,” täheldas Robin. „Jah.”
„Sa oled selleks ajaks juba läinud, kui ma tagasi tulen, nii et ma kirjutan töögraafikule enne lahkumist alla. Ja kuule, aitäh sulle …”
Strike noogutas nüüdseks tühja diivani poole.
„Oh, pole tänu väärt. Vaene naine.”
„Jah. Tal on nüüd mehe kohta info olemas. Ja,” jätkas ta, „aitäh kõige eest, mida sa sel nädalal tegid.”
„See ongi mu töö,” vastas Robin kergelt.
„Kui ma saaksin endale lubada sekretäri … aga kindlasti loodad sa mõne paksu kõutsi isikliku assistendina korralikku palka teenida.”
Robin tundis end seletamatult solvatuna.
„See pole selline töö, mida ma teha tahaksin,” ütles ta.
Järgnes pisut pingeline vaikus.
Strike pidas maha väikese sisemise võitluse. Väljavaade, et Robini laud on järgmisel nädalal tühi, oli sünge. Ta leidis, et tüdruku seltskond on meeldivalt vähenõudlik ja tema tublidus innustav, aga kahtlemata oleks haletsusväärne, et mitte öelda kõlvatu, maksta seltskonna eest nagu mõni rikas ja põdur Victoria-aegne magnaat. Temporary Solutions nõudis röövellikku vahendustasu. Robin oli luksus, mida ta ei saanud endale lubada. See, et Robin ei olnud temalt isa kohta pärinud (sest Strike oli märganud arvutiekraanil Jonny Rokeby Wikipedia kirjet), oli avaldanud talle muljet ning rääkis veelgi rohkem tüdruku kasuks. See oli märk ebatavalisest enesevalitsemisest, mille järgi ta oma uusi tuttavaid tihti valiski. Aga karmi reaalsust arvestades, vahet polnud: minna tal tuli.
Ja ikkagi tundis ta tüdruku puhul peaaegu sama, mida oli tundnud nastiku puhul, kelle oli üheteistaastasena Trevaylor Woodsis kinni püüdnud ja kelle üle ta oli tädi Joaniga pikalt ja anuvalt kembelnud: „Palun, luba, et ma ta endale jätan … palun …”
„Ma hakkan siis minema,” ütles ta pärast seda, kui oli Robini töögraafikule alla kirjutanud ning võileivapaberi ja tühja veepudeli tüdruku laua alla prügikasti visanud. „Aitäh kõige eest, Robin. Palju edu tööotsinguil.”
Ta võttis mantli ja lahkus klaasukse kaudu.
Trepi ülemises otsas jäi ta seisma täpselt selles kohas, kus ta oli tüdruku peaaegu tapnud ning seejärel päästnud. Nagu manguvat koera, painas ka teda vaistlik lootus.
Klaasuks avanes kolksuga tema selja taga ja ta pööras end ringi. Robini nägu punetas.
„Teate,” ütles tüdruk. „Me võiksime mitteametlikult kokku leppida. Me võiksime Temporary Solutionsi üldse välja jätta ja te võiksite mulle otse maksta.”
Strike kõhkles.
„Ajutise tööjõu agentuurile see ei meeldiks. Sind löödaks nende teenistusest minema.”
„See ei loe. Mul on järgmisel nädalal alalise töökoha saamiseks kolm töövestlust. Kui teile nii sobib, et ma intervjuudel käimise ajaks end vabaks võtan … ”
„Ei noh, selles pole küsimus,” ütles Strike, enne kui pidama sai.
„Noh, siis ma võiksin jääda veel nädalaks või paariks.”
Paus. Mõistus punnis lühikest aega vaistule ja poolehoiule ägedalt vastu, aga see suruti alla.
„Nojah … hea küll. Sel juhul võiksid sa ehk üritada uuesti Freddie Bestiguile helistada?”
„Jah, muidugi,” lausus Robin, maskeerides rõõmuhõiske tasakaaluka tubliduse taha.
„Kohtume siis esmaspäeva pärastlõunal.”
See oli esimene naeratus, mille Strike oli söandanud tüdrukule saata. Ta oleks pidanud enda peale pahane olema, aga astus jahedasse varajasse õhtupoolikusse kahetsust tundmata, hoopis kentsaka taasleitud optimismiga.
6
Strike oli kunagi püüdnud kokku lugeda koole, kus oli lapsena käinud, ning oli jõudnud numbrini seitseteist, kahtlustades, et oli paar tükki välja unustanud. Ta ei võtnud arvesse seda lühikest perioodi, mil ta oli pidanud kaks kuud koduõppel olema, kui ema tema ja ta poolõega ühes Brixtoni Atlantic Roadi urkas elas. Ema tollane kavaler, valge rastafari muusik, kes oli lasknud end ümber ristida Shumbaks, tundis, et koolisüsteem kinnistab patriarhaalseid ja materialistlikke väärtusi, millega tema vabaabielu kasulapsi ei tohiks nakatada. Põhiline õppetund, mille Strike sellest kahekuisest koduõppest sai, oli see, et isegi spirituaalsetel eesmärkidel manustatud kanep muudab selle tarbijad juhmiks ja paranoiliseks.
Kohvikusse Derrick Wilsoniga kohtuma minnes tegi Strike Brixton Marketi ümber ebavajaliku ringi. Kahtlane