kratsis kärsitult halvasti aetud lõuga.
„Bristow ei maininud ühtki raviasutuse sõpra.”
„Kas te arvate, et see naine võib olla tähtis?” küsis Robin õhinal, end liikuval toolil Strike’i poole pöörates.
„Oleks huvitav rääkida kellegagi, kes tundis Landryt raviasutusest, mitte mõnest ööklubist.”
Strike oli palunud Robinil internetist Landry sidemeid otsida üksnes seepärast, et tal polnud tüdrukule enam muid ülesandeid anda. Robin oli juba helistanud turvamehele Derrick Wilsonile ja korraldanud reede hommikuks tema kokkusaamise Strike’iga Brixtonis Phoenix Cafés. Päevane post oli koosnenud kahest ringkirjast ja kulude sissenõudest, telefonikõnesid polnud ja tüdruk oli kabinetis kõik juba niimoodi korraldanud, et toimikuid sai panna ritta kas tähestikulises järjekorras või siis sorteerida neid tüübi ja värvi järgi.
Saades tüdruku hiljutisest Google’i kasutamise oskusest indu, oligi Strike andnud talle üsna mõttetu ülesande. Viimase tunni oligi Robin lugenud juhuslikke noppeid ja artikleid Landry ja tema kaaslaste kohta, samal ajal kui Strike ise sättis järjekorda vanu kviitungeid, telefoniarveid ja fotosid, mis olid seotud tema ainukese teise käimasoleva juurdlusega.
„Kas ma üritan selle tüdruku kohta midagi enamat välja uurida?” küsis Robin.
„Jajah,” vastas Strike hajameelselt, uurides ühe jässaka kiilaneva ülikonnas mehe ja liibuvates teksastes väga küpse punapea fotot. Ülikonnas mees oli härra Geoffrey Hook, punapea aga ei sarnanenud proua Hookiga, kes enne Bristow’ kontorisse astumist oligi olnud Strike’i ainukene klient. Strike kinnitas foto proua Hooki toimikusse ja pani sellele sildi nr 12, Robin aga pöördus uuesti arvuti poole.
Mõne hetke valitses vaikus, oli kuulda üksnes pildi kleepimise sahin ja Robini lühikeste küünte klõbin klahvidel. Strike’i selja taga oli tagumise kabineti uks suletud, välivoodit ega teisi elamise märke polnud näha, ning tänu sellele, et Strike meelega enne Robini saabumist ruumi odavat õhuvärskendajat laskis, oli ruumis vänge laimi lõhn. Et tüdruk ei arvaks, et tema lauaotsal istumine võiks väljendada mingitki seksuaalset huvi, oli Strike teeselnud, et märkas enne istet võtmist esmakordselt tüdruku sõrmes kihlasõrmust, ning tegi siis viisaka püüdlikkusega viis minutit tüdrukuga tema kihlatust juttu. Ta sai teada, et mees nimega Matthew oli äsja raamatupidaja kvalifikatsiooni saanud, et Robin oligi eelmisel kuul sellepärast Yorkshire’ist Londonisse kolinud, et Matthew’ga koos elama hakata, ning et ajutine tööots oli hädaabinõu, kuni ta endale alatise töö leiab.
„Kas ta teie arvates võiks mõnel pildil olla?” küsis Robin natukese aja pärast. „See tüdruk ravikeskusest?”
Robin oli kogunud ekraanile hulgaliselt täpselt ühesuuruseid fotosid, igaühel neist üks või mitu inimest mustas, kõik suundumas vasakult paremale – matusele. Mõlema pildi taustaks olid metalltarad ja rahvahulga laialivalguvad näod.
Kõige rabavam oli pilt väga pikast ja kahvatust tüdrukust, kelle kuldsed juuksed olid seotud hobusesappa ning kelle ilus mustas võrklooris ja sulgedes pea üle teiste kõrgus. Strike tundis ta ära, sest kõik teadsid, kes ta on: Ciara Porter, modell, kellega Lula oli veetnud suure osa oma viimasest päevast selles elus; sõber, kellega koos oli Landryst pildistatud tema karjääri üks kuulsamaid fotosid. Lula matusetseremooniale suunduv Porter nägi välja ilus ja morn. Ta näis olevat üksinda, sest pildile polnud jäänud ühtki kätt, mis oleks toetanud tema peenikest käsivart või hoidnud tema pika kaela ümbert kinni.
Porteri kõrval seisis üks paar ja pildi alla oli kirjutatud: filmiprodutsent Freddie Bestigui ja tema naine Tansy. Lühikeste jalgade, laia trummelrinna ja jämeda kaelaga Bestigui meenutas kehaehituselt pulli. Tema juuksed olid hallid ja siilisoengusse lõigatud, kortsus näos oli palju vagusid, kotte ja sünnimärke, mille seest tema lihav nina nagu kasvaja esile tungis. Sellest hoolimata jättis ta oma kallis mustas mantlis, kontkõhn noor naine käevangus, mõjuvõimsa mehe mulje. Tansy tõelisest välimusest oli ülestõstetud karusnahkse kasuka krae ja tohutult suurte ümmarguste päikseprillide taga raske aimu saada.
Ülemise pildirea viimane foto oli moedisainer Guy Somést. Ta oli kõhn must mees, seljas liialdatud lõikega sügavsinine saterkuub. Ta seisis pea maas ja valguse langemise nurga tõttu oli ta ilme loetamatu, kuigi kolm ülisuurt teemantkõrvarõngast ta kõrvanibus, mis kaamera poole jäid, olid välgusähvatuses nagu tähed sädelema löönud. Sarnaselt Porteriga paistis ka tema olevat ilma saatjata, kuigi kaamera oli püüdnud tema pildi fookusesse ka väikese leinaseltskonna, kes ise legendi staatust ei väärinud.
Strike tõmbas tooli ekraanile lähemale, kuid säilitas enda ja Robini vahel käsivarre pikkuse vahemaa. Üks tuvastamata nägu, mille pildi äär peaaegu poolitas, kuulus John Bristow’le, kes oma lühikese ülahuule ja hamsterlike hammaste tõttu äratuntav oli. Tema käsi hoidis ühe kannatajailmega valgejuukselise vanemapoolse naise ümbert kinni. Naise nägu oli kurnatud ja surnukahvatu, tema varjamatu lein liigutav. Selle paari taga oli pikk kõrgi olemisega mees, kes paistis põlgavat ümbruskonda, milles end leidis.
„Ma ei näe kedagi, kes võiks olla see tavaline tüdruk,” ütles Robin, liikudes ekraanil allapoole, et uurida tähelepanelikult veel teisigi pilte kuulsatest ja ilusatest inimestest, kes paistsid tõsiste ja kurbadena. „Oh, vaadake … Evan Duffield.”
Mees oli riietatud musta T-särki, mustadesse teksastesse ja militaarses stiilis musta mantlisse. Tema juuksed olid samuti mustad, nägu terav, nurgeline ja auklik, jääsinised silmad otse kaamerasilma vahtimas. Kuigi pikem oma kahest kaaslasest, kellega ta külg külje kõrval seisis, tundus ta sellegipoolest hapram kui too suur ülikonnas mees ja mureliku ilmega vanemapoolne naine, kelle suu oli lahti ja kes neile viipas, otsekui näitaks teed. Kõik kolm meenutasid Strike’ile vanemaid, kes tahavad oma haiget last peolt ära viia. Strike märkas, et Duffield oli oma peataolekust ja ahastusest hoolimata näinud kenakesti vaeva, et silmapliiatsiga oma silmi toonitada.
„Vaadake neid lilli!”
Duffield libises ekraani ülemisse otsa ja kadus: Robin oli peatunud fotol, kus oli üüratu suur pärg, mis esialgu tundus Strike’ile olevat südamekujuline, ent siis taipas ta, et see kujutab endast kaht valgetest roosidest kujundatud kaarjat inglitiiba. Foto tõi suures plaanis nähtavale sellele lisatud kaardi.
„„Puhka rahus, ingel Lula. Deeby Macc”,” luges Robin valjusti.
„Deeby Macc? See räppar? Nad siis tundsid teineteist või?”
„Ei, ma ei usu, aga asi oli selles, et ta üüris Lulaga samas hoones korterit; ta on vist maininud Lulat ka mõnes oma laulus. Ajakirjandus oli veel nii elevil, et ta seal peatus …”
„Sa oled selle teemaga hästi kursis.”
„Ah, ajakirjade tõttu,” ütles Robin ebamääraselt, kerides matusefotosid tagasi.
„Mis nimi see „Deeby” selline on?” imestas Strike valjusti.
„See tuleb eesnime tähtedest. See on „D. B.”,” hääldas ta selgelt. „Tema tegelik nimi on Daryl Brandon Macdonald.”
„Sa oled siis räpifänn?”
„Ei ole,” ütles Robin ikka veel pinevalt ekraani uurides. „Mulle lihtsalt jäävad sellised asjad meelde.”
Ta klikkas kinni pildid, mida oli hoolega uurinud, ja hakkas jälle klaviatuuril klõbistama. Strike pöördus tagasi oma fotode juurde. Järgmiselt oli näha, kuidas härra Geoffrey Hook suudleb Ealing Broadway metroojaama juures oma punapäist kaaslast, käsi riiete alt suurt tuharat kobamas.
„YouTube’is on üks klipp,” ütles Robin. „Deeby Macc räägib Lulast pärast tema surma.”
„Vaatame seda,” ütles Strike, veeretas tooli paar sentimeetrit edasi ja pärast hetkelist mõtlemist jälle tagasi.
Teraline väike video, seitse ja pool korda kümme sentimeetrit, hakkas jõnksatades käima. Üks suur must mees, kel oli seljas mingi kapuutsiga jakk, rinnaesisele rusikas joonistatud, istus mustas nahktoolis ja vaatas nähtamatule