Kahtlemata pidid sellised paljastused, mida Robin oli netis leidnud, olema ebameeldivad mitte üksnes Landryle, vaid kogu perekonnale, kes oli ta adopteerinud. Kas oli siin osaliselt tegemist Bristow’ ebastabiilsusega (sest Strike ei suutnud iseenda ees teeselda, et tema klient jätab tasakaaluka inimese mulje), kui ta uskus, et Lula, mõneti nii õnnelik inimene, oli saatust õrritanud? Et ta oli oma põlvnemise saladust sondeerides endale häda kaela tõmmanud, oli valla päästnud deemonid, mis ulatusid ta minevikku ja tapsid ta? Kas mitte sellepärast ei häirinudki Bristow’d nii väga ühe musta mehe viibimine tema õe läheduses?
Strike ja Robin jalutasid üha sügavamale rikaste eraldatud maailma, kuni jõudsid Kentigern Gardensi nurgale. Samamoodi nagu Bellamy Road tekitas seegi mulje pelutavast, enesega rahulolevast heaolust. Majad olid kõrged Victoria-aegsed punasest tellisest hooned, millel olid kivikaunistuste ja raskepäraste ehisviiludega aknad ning kõigil neljal korrusel väikesed kivist rõdud. Valgest marmorist sammaskojad raamisid iga sissekäiku ja kõnniteelt viisid kolm valget trepiastet veelgi läikivama musta välisukseni. Kõik oli eeskujulikult ja kallilt hooldatud, puhastatud ja rangelt ühtlustatud. Sinna olid pargitud vaid mõned autod, väike silt andis teada, et selleks privileegiks oli vaja luba.
Maja number 18, mis ei olnud enam politseiteibiga eraldatud ja ajakirjanike massidega ümbritsetud, oli langenud jälle oma naabritega elegantsesse kooskõlla.
„Rõdu, millelt ta kukkus, on viimasel korrusel,” ütles Strike, „nii umbes kaheteistkümne meetri kõrgusel.”
Mees vaatles maja kaunist esikülge. Robin pani tähele, et kolme ülemise korruse rõdud olid madalad, rinnatise ja kõrgete akende vahel oli hädavaevu ruumi seismiseks.
„Asi on selles,” ütles Strike Robinile, ise nende kohal oleva kõrge rõdu poole kõõritades, „et sellisest kõrgusest kellegi alla lükkamine ei pruugi sugugi alati lõppeda surmaga.”
„Oh, kas ikka on nii?” protesteeris Robin, vaadates kohutavat langemisteed ülemiselt rõdult kõvale teekattele.
„See võib kõlada üllatavalt. Minu kõrvalvoodis lamas kuu aega üks uelsi sell, kes oli sellisest kõrgusest alla lennutatud. Lömastas jalad ja vaagna, tal oli palju sisemisi verejookse, aga ta on endiselt meiega.”
Robin vaatas Strike’ile otsa, imestades, miks mees oli terve kuu voodis olnud, aga detektiiv oli hajameelne ja põrnitses nüüd välisust.
„Koodlukk,” pomises ta nelinurkset metallist nuppudega karpi märgates, „ja kaamera ukse kohal. Bristow polnud kaamerat maininud. Kas see võib olla uus?”
Ta seisis mõne minuti ja mängis punastest tellistest fantastiliselt kalli pelutava kindluse ees mõttes mitu teooriat läbi. Miks oli Lula Landry üleüldse valinud elamiseks sellise koha? Rahulik, traditsiooniline, kitsarinnaline Kentigern Gardens oli kindlasti isesuguste rikkurite loomulik piirkond: seal elasid vene ja araabia oligarhid; korporatsioonide gigandid, kes jagasid aega oma linna ja maa valduste vahel; rikkad vanatüdrukud, kes oma kunstikogude keskel tasapisi koltusid. Ta leidis, et see on kummaline eluase kahekümne kolme aastasele tüdrukule, kes nende lugude järgi, mida Robin oli talle täna hommikul ette lugenud, seltsis trendikate ja loominguliste inimestega, kelle kuulus stiilitunnetus võlgnes rohkem tänu tänavale kui salongile.
„See paistab väga hästi turvatud olevat, kas pole?” nentis Robin.
„Jah, paistab küll. Ja seda ilma paparatsode summata, kes siin tol öösel valves olid.”
Strike nõjatus maja number 23 musta piirdeaia vastu ja põrnitses numbrit 18. Landry endise elukoha aknad oli kõrgemad kui alumiste korruste omad ja erinevalt teisest kahest rõdust polnud see rõdu kujundiliselt lõigatud põõsastega kaunistatud. Strike tõmbas taskust paki sigarette ja pakkus ka Robinile. Tüdruk raputas üllatunult pead, sest ta polnud meest kontoris suitsetamas näinud. Süüdanud sigareti, tõmbas Strike sügava mahvi sisse ja, silmad välisuksel, nentis:
„Bristow arvab, et keegi läks sel ööl märkamatult sisse ja tuli välja.”
Robin, kes oli juba jõudnud otsusele, et sellesse hoonesse on võimatu tungida, mõtles, et Strike hakkab seda teooriat halvustama, ent eksis.
„Kui seda tehti,” ütles Strike, silmad uksel, „siis oli see ettekavatsetud ja hästi planeeritud. Mitte keegi poleks lihtsalt õnnekombel saanud mööda fotograafidest, koodlukust, turvamehest, sisenenud seejärel suletud siseuksest ja tulnud pärast veel välja ka. Asi on selles,” kratsis ta lõuga, „et niisugune ettevalmistustase ei sobi selle rohmaka mõrvaga kuidagi kokku.”
Robin leidis, et niisuguse omadussõna valik on kalk.
„Inimene lükatakse üle rõdu hetkelises vihatuhinas,” ütles Strike, nagu oleks tajunud, kuidas naine selle sõna peale sisemuses mossi tõmbus. „Asi väljub kontrolli all. Äkiline vihasööst.”
Strike leidis Robini seltskonna olevat meeldiva ja rahustava mitte üksnes sellepärast, et tüdruk rippus iga tema sõna küljes ega häirinud tema mõttepause, vaid sellepärast, et see väike safiirsõrmus tema kolmandas sõrmes oli nagu üks korralik punkt: kuni sinnamaani ja mitte üks samm kaugemale. See sobis Strike’ile ideaalselt. Tal oli vabadus suurustleda, mis oli üks ta väheseid allesjäänud naudinguid.
„Aga mis siis, kui mõrvar oli juba sees?”
„See on palju usutavam,” ütles Strike ja Robin oli endaga väga rahul. „Ent kui mõrvar oli juba sees, siis on meil valida turvamehe enda ning ühe või mõlema Bestigui vahel, või siis oli mõrvar kellegi teadmata end hoonesse peitnud. Kui see oli üks Bestiguidest või Wilson, siis ei ole sisenemine ega väljumine probleem. Neil tuli vaid minna tagasi oma ruumi, kus nad ju pididki olema. Siis oleks muidugi olnud oht, et tüdruk võib ellu jääda, end üksnes vigastada ja hiljem rääkima hakata, ent äkiline, ettekavatsemata kuritegu on nende puhul loogilisem. Mingi tüli ja äkkvihas lükkamine.”
Strike suitsetas sigaretti ja jätkas hoolikalt hoone fassaadi uurimist, eriti piidles ta tühimikku teise ja neljanda korruse akende vahel. Ta mõtles esmajoones filmiprodutsent Freddie Bestiguile. Selle põhjal, mida Robin internetist leidis, oli Bestigui maganud, kui Lula Landry kaks korrust ülevalt poolt üle rõduääre alla lendas. Asjaolu, et Bestigui naine oli häirepasuna tööle pannud ja kinnitanud, et mõrvar on ikka veel ülakorrusel, samas kui abikaasa tema kõrval seisis, viitas sellele, et vähemalt naine ise ei pidanud oma meest süüdlaseks. Sellegipoolest oli Freddie Bestigui olnud inimene, kes asus tüdrukule tema surma ajal kõige lähemal. Strike’i kogemuse järgi olid võhikud alati kinni mõrvamotiivis, samas kui professionaalide pingereas troonis võimalus.
Teadmata, et ta niiviisi oma asjatundmatust tõendab, lausus Robin:
„Aga miks pidi keegi keset ööd temaga tülitsema? Kuskilt pole välja tulnud, et ta oma naabritega läbi ei saanud, ega ju? Ja Tansy Bestigui ei saanud ju seda kuidagi teha? Miks ta siis alumisele korrusele jooksis ja turvamehele teates, kui ta ise oli Lula rõdult alla lükanud?”
Strike vaikis hetke − tundus, et ta järgib oma mõttelõnga − ning vastas natukese aja pärast:
„Bristow võttis luubi alla veerandtunni pärast õe majja sisenemist, pärast seda, kui fotograafid olid maja eest lahkunud ja turvamees valvelauast ära läinud, sest ta tundis end halvasti. See tähendas, et vestibüül jäi lühikeseks ajaks valveta – aga kuidas sai keegi väljaspool hoonet teada, et Wilson on oma postilt lahkunud? Välisuks ei ole ju klaasist.”
„Lisaks,” sekkus Robin arukalt, „oleks välisukse avamiseks olnud vaja teada koodi.”
„Inimesed muutuvad hooletuks. Kui turvameeskond koodi regulaarselt ei muutnud, võisid paljud soovimatud inimesed seda teada. Vaatame siis edasi.”
Nad jalutasid vaikides Kentigern Gardensi lõpuni, kust avastasid kitsa kõrvaltänava, mis jooksis veidi viltuselt Landry kvartali majade tagant. Strike täheldas muheldes, et seda kõrvaltänavat kutsuti Serf’s Wayks. Kuigi laiust vaid ühe auto jagu, oli tänav hästi valgustatud ja kummalgi pool munakivisillutist kõrguvate pikkade siledate müüride vahel ei leidunud mingeid peiduurkaid. Veidi aja pärast jõudsid nad elektriga avatavate garaažiuste juurde, mille