Robert Galbraith

Käo kukkumine


Скачать книгу

vägitegu vinnata välivoodi metalltreppi mööda teisele korrusele ja selleks ajaks, kui ta jõudis oma nime kandva sissekäiguni, oli valu paremas jalas lausa piinavaks muutunud. Ta nõjatus hetkeks, toetas kogu raskuse vasakule jalale, hingeldas klaasukse vastas ja nägi, kuidas see uduseks muutub.

      „Sina paksmagu,” ütles ta valjusti. „Sa vana neetud dinosaurus.”

      Otsmikult higi pühkides tegi ta ukse lukust lahti ja hiivas ostud üle ukseläve. Tagumises kabinetis lükkas ta kirjutuslaua kõrvale ja pani voodi kokku, rullis seejärel magamiskoti lahti ja täitis odava kannu teisel pool klaasust kraaniveega.

      Tema õhtusöök oli veel pakendis – kiirnuudlid Pot Noodle, mis ta oli valinud sellepärast, et need tuletasid talle meelde tema igapäevast toidupakki: sügavale juurdunud mälestused kiiresti soojendatavast ja veega lahjendatavast toidust ning ajutistest peatuspaikadest olid pannud ta automaatselt selle söögi järele küünitama. Kui vesi kannus oli keema läinud, kallas ta selle topsi ja sõi veega soojendatud pastat plastkahvliga, mille oli võtnud üliõpilasmaja kohvikust. Kabinetitoolil istudes vaatas ta peaaegu inimtühja tänavat, kus liiklus undas tänava hämardunud teises otsas, ja kuulas kaks korrust altpoolt 12 Bar Cafést kostvat järelejätmatut bassitümpsu.

      Ta oli maganud hullemateski kohtades. Ühes Angola mitmekorruselises parklas oli olnud kivipõrand, ühes pommitatud metallitehases, kuhu nad olid telgid püsti pannud, oli ta ärganud hommikuti musta tahma köhides, aga kõige hullem oli olnud rõske sotsiaalhoolekande ühiselamu Norfolkis, kuhu ema oli ta koos ühe tema poolõega vedanud, kui tema oli alles kaheksane ja õde kuuene. Ta mäletas konutamist ebamugavates haiglavoodites, kus oli lebanud kuude viisi, mitmeid skvotte (samuti koos emaga) ja külmetamist metsas, kus oli sõjaväeõppustel telkinud. Kui primitiivse ja ebameeldivana välivoodi kõledas lambivalguses ka ei paistnud, oli see kõigi eelnevatega võrreldes luksus.

      Poest esmatarbekaupade ostmine ja endale hädavajalike asjade muretsemine olid suigutanud Strike’i tuttavasse sõdurielu rutiini, kus tuleb ilma küsimata või kaebamata teha seda, mida peab. Ta tegi Pot Noodle’i topsile lõpu peale, pani lambi põlema ja sättis end istuma laua taha, kus suure osa päevast oli veetnud Robin.

      Kui ta kogus uude toimikusse toormaterjali – kõvade kaantega kausta, metallkirjaklambriga blanketipaberi, märkmiku, millesse ta oli kirja pannud Bristow’ küsitluse üksikasjad, Tottenhami reklaamilehe ja Bristow’ visiitkaardi – märkas ta sahtlite uudset korda, tolmu puudumist arvutimonitoril, tühjade tasside ja prahi kadumist ja õrna Pledge’i puhastusvahendi lõhna. Veidi intrigeeritud, avas ta pisikulude kassa ja nägi seal Robini korraliku ümara käekirjaga sedelit, et ta võlgneb tütarlapsele šokolaadiküpsiste eest nelikümmend kaks penni. Strike võttis nelikümmend naela rahast, mille Bristow oli talle oma rahakotist andnud, ja torkas selle karpi, seejärel, nagu järele mõeldes, luges ta nelikümmend kaks penni müntides ja asetas need rahatähtede peale.

      Edasi võttis Strike pastapliiatsite seast, mille Robin oli korralikult ülemisse sahtlisse kokku kogunud, ühe ja hakkas kirjutama, ladusalt ja kiiresti, alustades kuupäevast. Ta tõmbas välja Bristow’ küsitluse märkmed ja lisas need eraldi kausta, kirjutades üles kõik tegevused, mida ta oli siiani teinud, kaasaarvatud kõned Anstisele ja Wardle’ile, talletades nende numbrid (aga oma teise sõbra, teda kasulike nimede ja aadressidega varustanud inimese jagatud üksikasju ta sellesse toimikusse ei pannud).

      Lõpuks pani Strike oma uuele toimikule järjekorranumbri, mille ta koos selgitava märkusega „Lula Landry ootamatu surm” kiirköitja seljale kirjutas ning kaustale siis riiuli paremas nurgas koha leidis.

      Nüüd lõpuks avas ta ümbriku, mis Bristow’ sõnade kohaselt sisaldas üliolulisi vihjeid, mille politsei oli kahe silma vahele jätnud. Advokaadi käekiri, korralik ja voogav, kaldus tihedalt täiskirjutatud ridades vasakule. Nagu Bristow oli öelnud, puudutas märkmete sisu peamiselt ühe mehe tegevust, tema nimetas seda meest „Jooksjaks”.

      Jooksja oli pikk mustanahaline mees, kelle nägu oli varjatud salliga ja kes ilmus kaamera vaatevälja hilisõhtuselt bussilt, mis sõitis Islingtonist West Endi poole. Ta oli selle bussi peale läinud umbes viiskümmend minutit enne Lula Landry surma. Järgmisena nähti teda turvakaamera lindil, mis oli salvestatud Mayfairis, kus ta kell 1.39 öösel Landry maja suunas kõndis. Ta oli kaamera ees peatunud ja paistnud uurivat üht paberitükki (kas olid siis aadress või suund ebaselged? oli Bristow abivalmilt oma märkmetesse lisanud), enne kui vaateväljast kadus.

      Salvestis, mis oli tehtud sama turvakaameraga, näitas varsti pärast seda, kuidas Jooksja kell 2.12 tagasi tulles kaameratest möödus ja pildilt välja spurtis. Veel teinegi must mees jooksmas – ehk valvesse jäänud kaasosaline? Autovarguse pealt tabatud? Autosignaal hakkas nurga taga sel hetkel tööle, oli Bristow kirjutanud.

      Lõpuks oli veel Landry surmapäeva hommikul tehtud turvakaamerapilt ühest mustast mehest, kes sarnanes suuresti Jooksjaga ning kes jalutas mitu kilomeetrit kaugemal Gray’s Inn Square’i läheduses tee peal. Nägu oli endiselt varjatud, oli Bristow kirjutanud.

      Strike katkestas lugemise, et silmi hõõruda, ning võpatas, sest oli unustanud silmaaluse sinika. Ta oli nüüd tõelisele kurnatusele omases pooljampslikus, tõmblevas seisundis. Pika mõmiseva ohkega, pliiats karvases rusikas, vaatas ta Bristow’ märkmed läbi, valmis omalt poolt kommentaare tegema.

      Bristow võis oma büroos tõlgendada seadust kainelt ja objektiivselt, mis oligi talle taganud elegantselt graveeritud visiitkaardi, aga selle ümbriku sisu üksnes kinnitas Strike’i seisukohta, et tema kliendi isiklikus elus domineeris üks põhjendamatu kinnisidee. Mis tahes põhjusel pööras Bristow kogu tähelepanu Jooksjale – kas sellepärast, et toita oma salajast hirmu linnakoletise, kuritegeliku musta mehe ees, või mõnel teisel, palju isiklikumal ja sügavamal põhjusel – oli mõeldamatu, et politsei polnud Jooksjat ja tema paarimeest (võimalikku valvemeest võimaliku autovarguse puhul) uurinud, ning kindel on see, et neil oli olnud mõjuv põhjus ta kahtluse alt välja jätta.

      Suure suuga haigutades pööras Strike Bristow’ märkmete teise lehekülge.

      Öösel kell 1.45 tundis valvelauas istuv turvamees Derrick Wilson end halvasti ja läks taha tualettruumi, kuhu ta jäi ligikaudu veerandtunniks. Seetõttu oli viisteist minutit enne Lula surma tema elumaja vestibüül inimtühi ja igaüks oleks võinud märkamatult sinna siseneda ja sealt väljuda. Wilson tuli tualettruumist välja pärast Lula kukkumist, kui kuulis Tansy Bestigui karjeid.

      Täpselt selles ajavahemikus avaneb Jooksjale, kes möödus Alderbrooki ja Bellamy Roadi ristumiskoha kaamerast kell 1.39, võimalus jõuda

      Kentigern Gardens 18 juurde.

      „Aga kuidas,” pomises Strike otsaesist masseerides, „sai ta läbi välisukse näha, et valvur on peldikus?”

      Ma rääkisin Derrick Wilsoniga, kes oli väga rahul, et teda küsitleti.

      „Ja ma võin kihla vedada, et sa maksid talle, et ta seda teeks,” mõtles Strike, täheldades turvamehe telefoninumbrit nende kokkuvõtvate sõnade all.

      Ta asetas pastapliiatsi, millega oli kavatsenud märkmeid lisada, lauale ja sättis Bristow’ ülestähendused kirjaklambriga toimikusse. Seejärel kustutas ta laualambi ja lonkas välja trepimademel asuvasse tualetti pissile. Pärast seda, kui ta oli mõranenud valamu kohal hambaid pesnud, lukustas ta klaasukse, keeras äratuskella üles ja võttis riidest lahti.

      Tänavavalgustuse neoonkuma taustal tegi Strike lahti proteesi rihmad ja eemaldas proteesi valutavast köndist. Ta võttis ära ka geelpadja, mis enam valu vastu ei aidanud. Ta asetas kunstjala laadiva mobiiltelefoni kõrvale, manööverdas end magamiskotti ja lebas, käed pea all, üles lakke vahtides. Nagu ta oligi kartnud, ei piisanud praegu keha tinaraskest väsimusest, et ikka veel särtsuvaid meeli rahustada. Vana nakkus oli taas aktiivseks muutunud, piinas ja pärssis teda.

      Mida Charlotte praegu teeb?

      Eileõhtuses paralleelmaailmas oli ta elanud Londoni kõige ihaldusväärsemas piirkonnas ilusa naisega, kes pani iga mehe, kes vaid silmad naise peale pööras, Strike’i vastu uskumatut kadedust tundma.

      „Punapea, koli minu juurde. Jumala