juba proovinud, ikka ja jälle, ja alati, kui esimene mõlemat vallanud igatsuslaine rauges, ilmusid lagedale inetud minevikuriismed, nende vari lebas tumedana kõige kohal, mida nad taas üles ehitada üritasid.
Ta sulges enda järel viimast korda välisukse. Möirgav naaber oli kadunud. Strike tõstis neli kasti kõnniteele ja ootas, et ilmuks mõni must takso, mida saaks kinni pidada.
5
Strike oli öelnud Robinile, et tuleb tema viimase tööpäeva hommikul hiljem. Ta oli andnud tüdrukule tagavaravõtme ja käskinud ise sisse minna.
Robin oli olnud kergelt haavunud juhusliku sõna – ”viimane” – peale. Sellest sõnast luges Robin välja, et polnud oluline, kui hästi nad olid läbi saanud, kuigi väljapeetult professionaalsel moel, kui palju paremas korras oli mehe kabinet, kui puhtam kohutav tualettruum klaasuste taga, kui palju parema mulje jättis alumise korruse uksekella kõrval kortsus paberitüki asemel läbipaistvas kiletaskus trükitud nimesilt (tal oli kulunud pool tundi ja läinud maksma kaks murdunud küünt, et sellelt katet ära kangutada), kui tublilt vahendas Robin sõnumeid, kui teraselt arutles ta Lula Landry suure tõenäosusega olematu mõrvari üle − Strike oli ikkagi lugenud päevi, et temast lahti saada.
See, et ta ei saanud endale ajutist sekretäri lubada, oli ilmselge. Tal oli ainult kaks klienti ja ta paistis (nagu Matthew pidevalt korrutas, on kontoris magamine märk kohutavast allakäigust) olevat kodutu. Loomulikult mõistis Robin, et Strike’i vaatevinklist polnud mingit mõtet teda edasi pidada. Aga Robin ei oodanud esmaspäeva. Tuleb uus võõras kontor (Temporary Solutions oli talle juba helistanud ja aadressigi andnud), kaunis ja särav, kindlasti mõni askeldusterohke koht, täis klatšihimulisi naisi nagu enamik selliseid kontoreid, kõik hõivatud tegemistega, mis temale absoluutselt korda ei läinud. Robin võis ju uskuda, et seda mõrvarit ei ole olemas, ta teadis, et ka Strike arvab niimoodi, aga teda vaimustas tõendamisprotsess, et seda mõrvarit ei ole olemas.
Robin tundis, et kogu nädal oli palju põnevam, kui ta Matthew’le ealeski tunnistaks. Kõik, isegi kaks korda päevas Freddie Bestigui filmiagentuuri BestFilms helistamine, katsed filmiprodutsendiga ühendust saada ning tema palvete pidev eiramine olid lasknud tal end tähtsana tunda, mida ta oma töö jooksul oli nii harva kogenud. Robinit köitis see, kuidas inimeste mõttemaailm töötab: ta oleks peaaegu saanud psühholoogias kraadi, kui üks ettenägematu juhtum poleks tema ülikooliõpingutele kriipsu peale tõmmanud.
Kell oli pool üksteist ja Strike polnud ikka veel kontorisse jõudnud, aga see-eest oli saabunud oranžis mantlis ja lillas kootud baretis suur närviliselt naeratav naine. See oli proua Hook, Robinile tuttav nimi, sest ta oli peale Bristow’d Strike’i ainukene klient. Robin pani proua Hooki kirjutuslaua kõrvale lössis diivanile istuma ja tõi talle tassi teed. (Pärast Robini hädist kirjeldust härra Crowdyst kui nilbest sellist oli Strike ostnud kontorisse odavad tassid ja karbi teekotte.)
„Ma tean, et ma tulin varem,” ütles proua Hook kolmandat korda, püüdes tagajärjetult väikest lonksu tulikuuma teed rüübata. „Ma pole teid varem näinud, kas te olete uus?”
„Ma olen ajutine,” vastas Robin.
„Ma usun, et te olete taibanud, et asi puudutab minu abikaasat,” ütles proua Hook teist kuulamata. „Ma oletan, et te näete minusuguseid naisi kogu aeg, eks ole? Kes tahavad teada kõige hullemat. Mina kibelesin pikka aega. Aga parem on teada, on ju? Parem on teada. Ma mõtlesin, et Cormoran on siin. Kas ta on väljas mõnd teist lugu uurimas?”
„Seda jah,” ütles Robin, kes kahtlustas, et Strike’il on teoksil midagi seoses oma mõistatusliku isikliku eluga; ta oli kuidagi salapärane, kui ütles, et jääb hiljemaks.
„Kas te teate, kes on tema isa?” küsis proua Hook.
„Ei, ma ei tea,” ütles Robin, mõeldes, et jutt käib selle vaese naise abikaasast.
„Jonny Rokeby,” teatas proua Hook omamoodi dramaatilise naudinguga.
„Jonny Roke… ”
Robinil jäi hing kinni, ta taipas korrapealt, et proua Hook mõtles Strike’i, ning Strike’i massiivne kogu ilmuski klaasukse tagant nähtavale. Robin märkas, et mees kannab mingit üüratult suurt asja.
„Üks hetk, proua Hook,” ütles Robin.
„Mis nüüd?” küsis Strike, piiludes üle pappkasti serva, kui Robin klaasuksest välja tormas ja selle enda järel sulges.
„Proua Hook on siin,” sosistas ta.
„Oh sa saatana silmamuna. Ta on tund aega varem kohal.”
„Ma tean. Ma mõtlesin, noh, et te tahate oma kabinetti natuke korrastada, enne kui ta sinna viite.”
Strike laskis pappkasti metallpõrandale langeda.
„Ma pean need tänavalt siia tooma,” ütles ta.
„Ma aitan,” pakkus Robin.
„Ei, sina mine ja aja temaga viisakat juttu. Ta käib keraamikakursustel ja arvab, et ta abikaasa magab oma raamatupidajaga.”
Strike jättis kasti klaasukse kõrvale ja lonkas allkorrusele.
Jonny Rokeby, kas see sai tõsi olla?
„Ta on juba teel, kohe tuleb,” ütles Robin proua Hookile säravalt naeratades ja end uuesti kirjutuslaua taha istuma sättides. „Härra Strike ütles mulle, et te tegelete keraamikaga. Ma olen alati tahtnud proovida …”
Viis minutit suutis Robin hädavaevu kuulata keraamikakursuse suursugustest ettevõtmistest ja kui meeldiv ja mõistev on noormees, kes neid õpetab. Siis avanes klaasuks ja sisenes Strike, karp käes, ning naeratas viisakalt proua Hookile, kes teda tervitades püsti hüppas.
„Oh, Cormoran, teie silm,” hüüatas ta. „Kas keegi lõi teid?”
„Ei,” vastas Strike. „Kas te lubaksite mulle ühe hetke, proua Hook, ma otsin teie toimiku välja.”
„Ma tean, et ma tulin varem, Cormoran, ja mul on kohutavalt kahju … Ma ei saanud eile öösel üldse magada …”
„Lubage, ma võtan teie tassi, proua Hook,” ütles Robin ja juhtis kliendi tähelepanu edukalt kõrvale, et see hetkel, mil Strike tagumise kabineti ukse avab, ei näeks välivoodit, magamiskotti ja kannu.
Mõne minuti pärast ilmus laimi järele lõhnav Strike jälle välja ja ehmunud pilku Robinile heites kadus proua Hook Strike’i kabinetti. Uks nende taga sulgus.
Robin istus jälle oma kirjutuslaua taga. Ta oli juba avanud hommikuse posti. Ta kiigutas end pöördtoolil küljelt küljele, liikus seejärel arvuti juurde ja avas nagu muuseas Wikipedia. Seejärel, pahaaimamatult, nagu teadmata, millega sõrmed tegelevad, trükkis ta kaks sõna: Rokeby Strike.
Kirjed ilmusid otsekohe, kõige esimesena mustvalge foto koheselt äratuntavast mehest, kes oli kuulus juba aastakümneid. Tal oli kitsas arlekiininägu ja metsikud silmad, millest oli nii lihtne karikatuuri teha. Vasak silm veidi viltune, tänu kergelt väljapoole vaatavale kõõrdsilmsusele, suu lahti, higi voolamas näost alla, juuksed lendamas, röökis ta mikrofoni.
Jonathan Leonard „Jonny” Rokeby, sündinud 1948. aasta 1. augustil, on 70-ndate rokkbändi esilaulja, liige, mitmekordne võitja …
Strike ei näinud sugugi tema moodi välja, ainus põgus sarnasus oli silmade asümmeetrias, mis Strike’i puhul oli ikkagi vaid üürike seisund.
Selle kirje all leidis Robin veel:
… mitmekordne „” 1975. aastal. Rekordeid lööv tuur Ameerikas katkes LA-s seetõttu, et narkootikumide pärast võeti vahi alla uus , kellega koos …
kuni ta jõudis