Bestigui ei tahtnud, et mingi säärane värk ukse kohal oleks. Mitte mingit salvestamist. Tema oli esimene, kes korteri ostis, enne kui teised korterid valmis said, ja temal oli korralduslikes küsimustes sõna sekka öelda.”
„Kaamerad on üks kõrgtehnoloogiline piiluauk, eks?”
Wilson noogutas. Tema vasaku silma alt jooksis põsesarna keskele peenikene arm.
„Nojah, nii ma siis nägingi, kuidas tüdrukud autosse läksid. Kieran, see poiss, kes tuleb meiega siia kohtuma, ei sõitnud tol õhtul. Ta pidi Deeby Macci peale võtma.”
„Kes oli sel õhtul Lula autojuht?”
„Mingi Micki-nimeline poiss Execarsist. Ta oli varem ka naist sõidutanud. Ma nägin fotograafide summa auto ümber trügimas, kui see ära sõitis. Nad olid kogu nädala seal ringi luusinud, sest teadsid, et Lula on jälle Evan Duffieldiga koos.”
„Mida Bestigui tegi, kui Lula ja Ciara olid lahkunud?”
„Ta võttis minu käest posti ja läks trepist üles oma korterisse.”
Strike pani iga suutäie järel kahvli käest, et märkmeid teha.
„Kas keegi tuli pärast seda sisse või läks välja?”
„Jah, toitlustajad – nad olid üleval Bestiguide juures, sest neil käisid sel õhtul külalised. Üks Ameerika abielupaar saabus veidi pärast kaheksat ja nad läksid korter ühte ning mitte keegi ei sisenenud ega väljunud seni, kuni nad kesköö paiku lahkusid. Ma ei näinud kedagi teist, enne kui Lula umbes kella poole kahe paiku koju tagasi tuli.
Ma kuulsin, kuidas paparatsod väljas tema nime karjusid. Suur inimsumm oli juba selleks ajaks sinna kogunenud. Osa neist oli talle ööklubisse järgnenud, aga seal oli juba ka hulganisti neid, kes Deeby Macci ootasid. Too pidi tulema umbes poole kaheteistkümne paiku. Lula vajutas kella ja ma lasksin ta sisse.”
„Ta ei toksinud nuppudega uksekoodi?”
„Mitte nende juuresolekul. Ta tahtis kähku sisse saada. Need karjusid, pressisid talle peale.”
„Kas ta poleks saanud nende vältimiseks läbi maa-aluse autoparkla minna?”
„Nojah, mõnikord ta seda tegigi. Kui ta oli Kieraniga, sest Lula oli talle andnud garaažiuste puldi. Aga Mickil seda polnud, nii et tuli tulla eesuksest.
Ma tervitasin teda ja küsisin lume kohta, sest tal oli mõni helves juustes. Ta värises oma napis kleidikeses. Ta ütles, et olevat tublisti alla nulli või midagi taolist. Seejärel ta ütles: „Et nad ometi siit kaoksid kus kurat. Kas nad kavatsevad siin terve öö passida?” Paparatsode kohta, noh. Ma ütlesin talle, et küllap ootavad veel Deeby Macci. Ta hilines. Lula paistis endast väljas olevat. Seejärel läks ta lifti ja sõitis üles oma korterisse.”
„Ta paistis endast väljas olevat?”
„Jah, tõsiselt endast väljas.”
„Nii palju, et end tappa?”
„Ei,” ütles Wilson. „Endast väljas viha pärast.”
„Mis seejärel juhtus?”
„Seejärel,” ütles Wilson, „pidin ma minema tagaruumi. Mul hakkas kõhus keerama. Mul oli vaja tualetti minna. Kähku, noh. Mul oli sama nakkus mis Robsonilgi. Tal oli mingi kõhuvärk. Ma olin ära vast viisteist minutit. Mis teha. Pole eales niimoodi pasandanud.
Ma olin ikka veel poti peal, kui see kisa algas. Ei,” parandas ta ennast, „esimene asi, mida ma kuulsin, oli prantsatus. Vali prantsatus kuskil kauguses. Ma taipasin hiljem, et see pidi olema surnukeha – ma mõtlen Lula – kukkumine.
Seejärelalgas kisendamine, keegi tuli trepist alla ja kisa muutus järjest valjemaks. Ma tirisin siis püksid üles ja jooksin fuajeesse ning seal oli aluspesus värisev ja karjuv proua Bestigui, kes käitus nagu püstihull. Ta ütles, et Lula on surnud, üks mees olla ta tema korteri rõdult alla lükanud.
Ma käskisin tal paigale jääda ja jooksin ise välisukse juurde. Ja sääl ta oligi. Lebas keset teed, nägu lumes.”
Wilson rüüpas sõõmu teed ja tassi suures kämblas õõtsutades ütles:
„Pool pead oli lömastatud. Lumi oli kõik verd täis. Ma sain aru, et ta oli kaela murdnud. Ja seal oli – noh.”
Inimaju imal ja eksimatult äratuntav lõhn oleks nagu Strike’i ninasõõrmed täitnud. Ta oli seda lõhna palju kordi tundnud. Seda ei saa unustada.
„Ma jooksin tagasi sisse,” võttis Wilson asja kokku. „Mõlemad Bestiguid olid fuajees. Mees püüdis naist tagasi ülemisele korrusele tirida, lasta tal riided selga panna, aga naine karjus ikka veel. Ma käskisin neil politsei kutsuda ja hoida silma peal liftil, juhul kui mees peaks säält kaudu alla tulema.
Ma krabasin tagaruumist peavõtme ja jooksin trepist üles. Trepil ei olnud mitte kedagi. Ma keerasin Lula toa ukse lukust lahti … ”
„Kas te ei tulnud selle peale, et enesekaitseks midagi kaasa võtta?” segas Strike vahele. „Kui te arvasite, et keegi on toas sees? Keegi, kes oli just äsja ühe naise tapnud?”
Tekkis pikk, seniajani pikim paus.
„Ei arvanud, et mul läheb midagi vaja,” ütles Wilson. „Mõtlesin, et suudan ta kinni võtta, pole probleemi.”
„Kelle kinni võtta?”
„Duffieldi, noh,” ütles Wilson vaikselt. „Ma arvasin, et seal üleval on Duffield.”
„Miks?”
„Ma arvasin, et ta tuli siis, kui ma olin tualetis. Ta teadis uksekoodi. Ma mõtlesin, et küllap ta läks trepist üles ja Lula laskis ta sisse. Ma olin kuulnud neid varem tülitsemas. Ma olin näinud, kuidas ta ägedaks läheb. Nojah. Ma arvasin, et tema lükkaski Lula alla.
Aga kui ma üles korterisse jõudsin, oli see tühi. Ma vaatasin kõikidesse tubadesse ja seal polnud mitte kedagi. Ma avasin garderoobi, ikka mitte midagi.
Salongi aknad oli pärani. Sel ööl puhus jääkülm tuul. Ma ei sulgenud aknaid, ei puudutanud midagi, ma tulin välja ja vajutasin liftinuppu. Uksed avanesid otsekohe, see oli ikka veel tema korrusel. Lift oli tühi.
Ma jooksin alla tagasi. Bestiguid olid oma korteris: kui ma nende uksest möödusin, kuulsin ma neid. Naine kisendas ikka veel ja mees karjus tema peale. Ma ei teadnud, kas nad on juba politsei kutsunud. Ma haarasid turvalaualt oma mobiili ja läksin tagasi välisukse, Lula juurde, sest – noh, ma ei tahtnud teda jätta sinna üksinda lamama. Ma kavatsesin tänavalt politseisse helistada, et kontrollida, kas nad ikka tulevad. Aga ma kuulsin sireeni veel enne, kui olin saanud esimese numbri valida. Nad olid kiiresti kohal.”
„Üks Bestiguidest oli nad kutsunud, eks?”
„Jah, mees. Kaks mundris politseinikku patrullautos.”
„Hüva,” ütles Strike. „Ma tahan ühes asjas selgust saada: kas teie uskusite proua Bestiguid, kui ta ütles teile, et oli kuulnud ülakorrusel üht meest?”
„Aga loomulikult,” ütles Wilson.
„Miks?”
Wilson kortsutas kergelt kulmu ja mõtles, silmad üle Strike’i õla tänavat seiramas.
„Ta polnud teile ühtki üksikasja maininud, ega ju?” küsis Strike. „Mitte midagi selle kohta, mida ta ise oli parajasti teinud, kui seda meest kuulis? Mitte midagi sellist, mis selgitaks, miks ta kell kaks öösel üleval oli?”
„Ei,” ütles Wilson. „Ta ei andnud mulle mingit säärast selgitust. Aga lugu oli selles, kuidas ta käitus, noh, saate aru. Hüsteeriliselt. Värisedes nagu märg koer. Ta muudkui kordas: „Seal üleval on üks mees, ta viskas Lula alla.” Ta oli meeletult hirmunud.
Aga seal ei olnud kedagi. Ma võin seda oma laste elu nimel vanduda. Korter oli tühi, lift oli tühi, trepp oli tühi. Kui ta seal oli, kuhu ta siis läks?”
„Politsei tuli,” ütles Strike, minnes mõttes pimedale