parim hiphopiõhtu,” ütles Kolovas-Jones kergelt muiates, nagu oleks see kõigile teada. „Ju siis see meeldis talle, sest kell oli juba kolm, kui ta välja ilmus.”
„Ja kas te sõidutasite ta siis Kentigern Gardensisse ning avastasite, et politsei on seal või …?”
„Ma olin juba autoraadiost kuulnud, mis juhtus,” ütles Kolovas-Jones. „Ütlesin seda Deebyle, kui ta autosse tuli. Tema kaaskond hakkas igale poole helistama, äratas plaadifirma inimesed üles ja üritas kohe mingit muud peatumispaika organiseerida. Nad said talle sviidi Claridgesse, ma sõidutasin ta sinna. Ma ei saanud enne viit koju. Keerasin uudised lahti ja vaatasin Sky TV pealt kõike. Uskumatu, täitsa lambist!”
„Olen nuputanud, et kes küll teatas kaheksateistkümnenda maja ette kogunenud paparatsodele, et Deeby enne paari tundi sinna ei ilmu. Keegi andis neile vihje, sellepärast nad olidki enne Lula kukkumist tänavalt kadunud.”
„Ah seda? Ei tea,” ütles Kolovas-Jones.
Ta kiirendas veidi sammu, jõudis enne teisi auto juurde ja tegi selle lukust lahti.
„Kas Maccil oli ka pagas kaasas? Kas see oli teie autos?”
„Ei, plaadifirma saatis kõik asjad juba mitu päeva varem kohale. Ta tuli lennuki pealt ainult käsipagasi ja umbes kümne turvamehega.”
„Nii et teie ei olnudki siis ainukene auto, mis talle vastu saadeti?”
„Oli veel neli autot – aga Deeby ise oli minu omas.”
„Kus te teda senikaua ootasite, kui ta ööklubis oli?”
„Ma parkisin auto ja ootasin,” ütles Kolovas-Jones. „Glasshouse Streeti ääres.”
„Ja ülejäänud kolm autot? Kas te olite koos?”
„No kuulge, mees, Londonis pole nelja kõrvuti parkimiskohta ju võimalik leida,” ütles Kolovas-Jones. „Ma ei tea, kus teised parkisid.”
Juhiust ikka veel lahti hoides heitis ta pilgu Wilsonile ja seejärel taas Strike’ile.
„Mis see asjasse puutub?” nõudis ta.
„Ma olen lihtsalt huvitatud,” ütles Strike, „kuidas asjad käivad, kui te kliendiga olete.”
„See on üks kuradi üksluine töö,” ütles Kolovas-Jones äkitselt ärritudes, „vaat, mis see on. Sõidutamine on enamasti üks passimine.”
„Ka teil on veel alles maa-aluse garaaži pult, mille Lula teile andis?” küsis Strike.
„Mida?” küsis Kolovas-Jones, kuigi Strike võinuks vanduda, et autojuht oli teda kuulnud. Vaenulikkus ta silmis oli nüüd varjamatu ja see näis kanduvat mitte üksnes Strike’ile, vaid ka Wilsonile, kes oli sellest hetkeks peale, kui ta valjusti märkis, et Kolovas-Jones on näitleja, vestlust ilma ühegi kommentaarita kuulanud.
„Kas teil on endiselt …”
„Jah, see on mul seniajani alles. Ma sõidutan ju endiselt härra Bestiguid, või mis?” kostis Kolovas-Jones. „Noh, nüüd pean ma küll minema. Kohtumiseni, Derrick.”
Ta viskas pooleldi suitsetatud sigareti tee peale ja ronis autosse.
„Kui teil veel midagi meelde tuleb,” ütles Strike, „nagu näiteks selle sõbra nimi, kellega Lula Vashtis kohtus, kas te siis oleksite nii kena ja helistaksite mulle?”
Ta ulatas Kolovas-Jonesile oma visiitkaardi. Autojuht, turvavöö juba peale tõmmatud, võttis kaardi vastu sellele pilku heitmata.
„Ma jään hiljaks.”
Wilson tõstis hüvastijätuks käe. Kolovas-Jones tõmbas autoukse pauguga kinni, lõi masinale tuurid sisse ja tagurdas tigedal ilmel parkimisplatsilt välja.
„Ta on selline staarihull,” ütles Wilson, kui auto minema sõitis. See oli mõneti noorema mehe välja vabandamine. „Talle meeldis Lulat sõidutada. Ta püüab sõidutada kõiki kuulsusi. Ta on paar aastat lootnud, et Bestigui talle mingi osa leiab. Ta oli endast väljas, kui seda osa ei saanud.”
„Mis osa see oli?”
„Narkodiileri oma. Ühes filmis.”
Nad jalutasid koos Brixtoni metroojaama suunas, möödudes sinistes volditud koolivormiseelikutes mustanahaliste tüdrukute kambast. Ühe tüdruku pärlitega kaunistatud juuksed viisid Strike’i mõtted taas oma õe Lucy peale.
„Bestigui elab ikka veel number kaheksateistkümnes, eks ole?” küsis Strike.
„Oh jaa,” ütles Wilson.
„Aga teised kaks korterit?”
„Korter kahte rendib nüüd ukrainlasest tarbekaupade vahendaja koos oma naisega. Ja on ka üks venelane, kes on huvitatud korter kolmest, aga ta ei ole veel pakkumist teinud.”
„Kas on mingi võimalus,” küsis Strike, kui nad oli lõpuks mööda saanud ühest tillukesest kapuutsiga mehest, kes nägi välja nagu vana testamendi prohvet ja ajas nende ees seisma jäädes keele aeglaselt suust välja, „et ma saaksin mõnikord sinna tulla ja majale seest pilgu peale heita?”
„Jah, sobib täiesti,” ütles Wilson pärast pausi, mille jooksul ta pilk vargsi üle Strike’i jala libises. „Kõllake mulle. Aga see peaks olema siis, kui Bestiguid kodus ei ole, mõistate. Ta on üks tülinorija tüüp ning mul on seda töökohta vaja.”
8
Teadmine, et tal tuleb esmaspäeval jälle kontorit jagada, lisas Strike’i nädalalõpu üksildusele pikantsust, muutes selle väärtuslikumaks ja vähem tüütavaks. Välivoodi võis lahtiselt seista, uks eesmise ja tagumise kabineti vahel võis lahti olla. Ta sai nüüd oma kehavajaduste eest hoolitseda kartmata sellega kedagi solvata. Et tal laimi lõhnast juba iiveldas, pressis ta kirjutuslaua tagant lahti kinnivärvitud akna, mille kaudu voogas kahe väikese ruumi läppunud nurkadesse külma värsket õhku. Vältides iga CD-d, iga jälge, mis viinuks ta tagasi sellesse piinarikkasse, õnnestavasse aega, mil ta oli olnud koos Charlotte’iga, valis ta Tom Waitsi ja pani plaadi valjusti mängima väikesel CDmängijal, mida ta polnud lootnudki enam kunagi näha, kuid mille oli siiski leidnud ühe Charlotte’i juurest toodud kasti põhjast. Ta leidis endale tegevust, sättides üles kaasaskantava televiisori ühes selle armetu toaantenniga. Ta ladus kantud riided musta prügikotti ja kõndis peaaegu kilomeetri kaugusele pesumajja. Tagasi kontoris, riputas ta särgid ja aluspesu nöörile, mille oli tõmmanud ühele poole tagumist kabinetti, ning vaatas seejärel kella kolme ajal Arsenali ja Spursi vahelist matši.
Kõigi igapäevaste toimingute ajal tundis ta, nagu saadaks teda üks tont, mis oli teda ka haiglakuudel kummitanud. See luuras tema armetu kabineti nurkades. Ta kuulis teda sosistamas, kui ta tähelepanu nõrgenes, mis tahes toimetus tal ka parasjagu siis käsil polnud. See sundis teda mõtlema sellele, kui madalale ta oli langenud, oma eale, oma viletsusele, oma purunenud armastusele, oma kodutusele. Kolmkümmend viis, sosistas see, ja sul pole kõigi nende töörügamise aastate peale midagi ette näidata, välja arvatud paar pappkarpi ja tohutu võlg. Kummitus suunas tema silmad õllepurkidele kaubanduskeskuses, kust ta ostis juurde Pot Noodleseid. See irvitas ta üle, kui ta põrandal särke triikis. Päeva edenedes mõnitas see teda enesele kehtestatud reegli pärast – väljas tänaval suitsetada –, nagu oleks ta ikka veel armees, nagu suudaks see hädine enesedistsipliin luua niisuguses kehatus, hukatuslikus olevikus mingit vormi või korda. Ta hakkas suitsetama kirjutuslaua taga, suitsukonide hunnik muudkui kasvas odavas plekktuhatoosis, mille ta oli kunagi Saksmaal ühest baarist sisse vehkinud.
Aga tal on töö, tuletas ta endale meelde, tasustatud töö. Arsenal võitis Spursi ja Strike juubeldas. Ta pani televiisori kinni ning läks kummitust trotsides otse kirjutuslaua taha ja asus jälle tööle.
Nüüd, kui tal oli vabadus koguda ja kõrvutada tõendeid mis tahes viisil, jätkas Strike jätkuvalt kriminaalmenetluse seadustikku ja uurimismenetluse protseduurireegleid silmas pidades. Tõsiasi, et oma arust ajas ta taga John Bristow’ haige kujutlusvõime sünnitist, ei mõjutanud karvavõrdki põhjalikkust ja täpsust, millega ta pani nüüd