õieti kellegagi sellest rääkida.”
„Nii et segarassi kuulumine oli tema jaoks siis probleem?”
„Kasvada mustana valges peres, mida teie siis arvate?”
„Ja teil oli samasugune lapsepõlv?”
„Mu isa oli poolenisti lääneindialane, poolenisti uelslane, ema juured olid pooleldi Liverpoolis, pooleldi Kreekas. Lula ütles alati, et kadestab mind,” lausus ta end veidi sirgemaks ajades. „Ta ütles: „Sina vähemalt tead, kust sa pärit oled, mis siis, et siit ja sealt ja igalt poolt.” Aga sünnipäevaks, vaadake,” lisas Kolovas-Jones, justkui poleks ta Strike’ile oma arust tähtsate asjadega veel piisavalt muljet avaldanud, „kinkis ta mulle Guy Somé pintsaku, mis on väärt, noh, oma üheksasada naela.”
Strike, teades, et tema reaktsiooni oodatakse, noogutas ja mõlgutas endamisi, kas Kolovas-Jones oli tulnud siia vaid selleks, et rääkida, kui lähedane ta oli Lula Landryga olnud. Rahulolevalt jätkas autojuht: „Nii et sel päeval, kui ta suri – tegelikult peaksin ma ütlema eelmisel päeval –, sõidutasin ma ta hommikul tema ema juurde. Ent ta ei olnud rahul. Talle ei meeldinud kunagi ema vaatamas käia.”
„Miks nii?”
„Sellepärast, et see naine oli üks kuradi veider tüüp,” lausus Kolovas-Jones. „Ma sõidutasin nad mõlemad ükskord päevasele väljasõidule, minu arvates oli see ta ema sünnipäev. Ja ikka kuradi õudne oli see leedi Yvette. Iga teine sõna Lulale oli muudkui: kallis, mu kallis. Lula hoidis tavaliselt temast eemale. Jumalast veider ja nii kuradi klammerduv ja ekstravagantne.
Sel päeval, kas teate, oli tema ema just haiglast välja saanud, nii et eriti lõbus see ei saanud ju olla, või mis? Lula ei tahtnud temaga eriti kohtuda. Ta oli nii suures pinges, et ma polnud teda kunagi niisugusena näinud.
Ja siis ma ütlesin talle, et ma ei saa teda õhtul sõidutada, sest Deeby Macc oli mu endale reserveerinud, aga Lulale see ei meeldinud.”
„Miks?”
„Sest talle meeldis, et mina teda sõidutan, vaat miks,” selgitas Kolovas-Jones, nagu oleks Strike nürimeelne. „Ma aitasin teda paparatsodest vabaneda ja muud sellist, olin ka pisut nagu ihukaitsja ja aitasin ta mõnda kohta sisse või sealt jälle välja.”
Üksnes näolihase võbelusega õnnestus Wilsonil mõista anda, mida tema Kolovas-Jonesi ihukaitsja omadustest arvab.
„Kas teid siis välja vahetada ei saadud, nii et keegi teine oleks Macci sõidutanud?”
„Oleks saadud küll, aga ma ei tahtnud,” pihtis Kolovas-Jones. „Ma olen suur Deeby fänn. Tahtsin temaga kohtuda. Selle peale oligi Lula pahane. „Igatahes,” jätkas ta kähku, „ma viisin ta ema juurde ja jäin ootama ning siis juhtuski see, millest ma tahtsin teile rääkida, mõistate?
Ta tuli ema juurest tagasi ja oli väga imelik. Ma polnud teda kunagi varem niisugusena näinud. Vaikne, täiesti vaikne. Nagu oleks šokis. Siis küsis ta minu käest pastapliiatsit ja hakkas midagi sinisele paberitükile kriipseldama. Minuga ta ei rääkinud. Midagi ei öelnud. Ainult kirjutas.
Ma sõidutasin ta siis Vashtisse, sest seal pidi ta ühe sõbraga lõunat sööma, vaat sedasi …”
„Missugusesse Vashtisse? Millise sõbraga?”
„Vashti – see on pood – butiik, nagu öeldakse. Seal on ka kohvik. Trendikas koht. Ja see sõber oli …” Kolovas-Jones nipsutas mitu korda kulmu kortsutades sõrmi. „See oli seesama, kellega ta oli sõbrunenud, kui ta oma vaimsete hädade pärast haiglas oli. Mis ta kuradi nimi nüüd oligi? Ma sõidutasin neid kaht sageli ringi. Jumal küll … Ruby? Roxy? Raquelle? Midagi niisugust. Ta elas St Elmo öömajas Hammersmithis. Ta oli kodutu.
Niisiis läks Lula poodi. Teel ema juurde ütles Lula mulle, et sööb lõunat kohvikus, noh, aga ta oli poes umbes veerand tundi või nii, tuli üksinda välja ning käskis mul end koju sõidutada. Noh, see oli pisut kummaline, eks. Ja Raquelle või mis nimi tal oligi – see tuleb mulle veel meelde – ei tulnudki koos temaga. Me tavaliselt sõidutasime Raquelle’i koju, kui nad koos väljas käisid. Ja see sinine paberitükk oli ka läinud. Lula ei rääkinud minuga terve kodutee mitte sõnagi.”
„Kas te mainisite seda sinist paberitükki politseile?”
„Nojah. Nad arvasid, et see pole tuhkagi väärt,” ütles Kolovas-Jones. „Ütlesid, et see oli ilmselt ostunimekiri.”
„Ka te mäletate, milline see välja nägi?”
„See oli sinine. Nagu lennuposti paber.”
Ta vaatas kella.
„Ma pean kümne minuti pärast ära minema.”
„Nii et see oli viimane kord, kui te Lulat nägite?”
„Jah, oli küll.”
Ta näksis oma küüneotsa.
„Mis oli teie esimene mõte, kui te kuulsite, et ta on surnud?”
„Ma ei tea,” ütles Kolovas-Jones, närides rippuvat küünenahka, mille oli lahti kiskunud. „Ma olin sitta moodi vapustatud. Seda ju ei oota, või mis? Eriti veel, kui oled kedagi alles paar tundi tagasi näinud. Ajakirjandus korrutas igal pool, et see oli Duffield, sest neil oli olnud ööklubis tüli ja puha. Tõtt öelda, mina ka mõtlesin, et võis küll tema olla. Lurjus selline.”
„Te siis tundsite teda?”
„Sõidutasin neid paar korda,” ütles Kolovas-Jones. Tema ninasõõrmete puhevile minek ja suu krimpsutamine ennustasid halba.
„Mida te temast arvasite?”
„Ma arvasin, et ta oli üks mõttetu käblik.” Ootamatu virtuoossusega tõi ta kuuldavale madala venitava hääle: „Kas meil läheb teda hiljem vaja, Lulukas. Las ootab, jah,” imiteeris Kolovas-Jones end üles keerates. „Mitte kunagi ei rääkinud ta minuga otse. Nüri, ennasttäis sunnik.”
Derrick ütles rõhutatult vaikse häälega: „Kieran on näitleja.”
„Ainult mõned osad,” ütles Kolovas-Jones. „Siiani.”
Ja ta tegi väikese kõrvalepõike, kirjeldades lühidalt televisioonidraamasid, milles ta oli osalenud, väljendades Strike’i hinnangul rõhutatult soovi, et teda peetaks enamaks, kui ta ise usub end olevat, et teda oleks õnnistatud selle ettearvamatu, ohtliku ja muutliku nähtusega nagu seda on kuulsus. Strike mõtles, et kuna kuulsus oli nii sageli viibinud tema auto tagaistmel, aga polnud talle ikka veel tema klientidelt külge hakanud, siis võis see küll olla ahvatlev, aga võib-olla ka vihaleajav.
„Kieran käis Freddie Bestigui juures esinemisproovis,” ütles Wilson. „Käisid ju?”
„Jah,” ütles Kolovas-Jones ilma igasuguse entusiasmita, mis kõneles ise selle ettevõtmise tulemustest.
„Kuidas see juhtus?” küsis Strike.
„Tavaliselt,” teatas Kolovas-Jones mõnevõrra upsakalt. „Minu agendi kaudu.”
„Midagi ei tulnud välja?”
„Nad otsustasid teises suunas minna,” ütles Kolovas-Jones. „See osa kirjutati välja.”
„Ah nii, sel õhtul te võtsite siis Deeby Macci peale, kust – Heathrow’st?”
„Jah, viiendast terminalist,” ütles Kolovas-Jones, nähtavasti tagasi reaalsusesse jõudes ja kella vaadates. „Kuulge, ma pean nüüd minema hakkama.”
„Kas sobib, kui ma teid auto juurde saadan?” küsis Strike.
Wilson oli rõõmuga valmis kaasa tulema. Strike tasus kõigi kolme eest arve ja nad lahkusid. Väljas kõnniteel pakkus Strike mõlemale seltsilisele sigaretti. Wilson keeldus, Kolovas-Jones võttis vastu.
Hõbedane Mercedes oli pargitud veidike maad eemale, Electric Lane’i nurga taha.
„Kuhu te Deeby viisite, kui ta saabus?” küsis Strike Kolovas-Jonesilt auto poole minnes.
„Ta