nagu ei saaks talle ankrutest eales küllalt. Strike oli alati kahtlustanud, et Lucy tahtis iseendale ja maailmale tõestada, et ta ei ole teps mitte selline nagu nende ebausaldatav ema, kes oli vedanud neid kaht mööda maad ringi, koolist kooli, majast skvotti, skvotist laagrisse, oma järgmise vaimustuse või mehe otsinguil. Lucy oli ainukene Strike’i kaheksast poolõest-vennast, kellega teda sidus ühine lapsepõlv. Strike oli temasse kiindunud rohkem kui kellessegi teisesse, kuid sellegipoolest olid nende suhted olnud sageli ebarahuldavad, täidetud perekondlike murede ja vaidlustega. Lucy ei suutnud varjata, et vend põhjustas talle muret ja pettumust. Seetõttu ei olnudki Strike nii aldis talle oma praegusest olukorrast südant puistama, nagu ta oleks teinud oma paljude sõpradega.
„Jah, läheb suurepäraselt,” ütles ta õele, suitsetades avatud akna juures ja vaadates, kuidas inimesed poodidesse ja sealt välja valguvad. „Sain hiljuti poole rohkem tööd juurde.”
„Kus sa oled? Ma kuulen liiklust.”
„Kontoris. Mul on vaja paberitööd teha.”
„Laupäeval? Kuidas Charlotte sellesse suhtub?”
„Ta on ära, läks emale külla.”
„Kuidas te omavahel läbi saate?”
„Suurepäraselt,” vastas Strike.
„Oled ikka kindel?”
„Jah, muidugi olen kindel. Kuidas Gregiga?”
Lucy tegi lühikirjelduse oma mehe töökoormusest ja asus siis jälle rünnakule.
„Kas Gillespie on endiselt sul laenu tagasimakse pärast turjas?”
„Ei.”
„Sest tead mida, Stick,” – lapsepõlve hüüdnimed tõotasid halba: õde püüab teda leebuma panna – „ma olen uurinud, et sa saaksid Briti Leegioni kandideerida … ”
„Põrgu päralt, Lucy,” ütles Strike enne, kui pidama sai.
„Mida?”
Solvumine ja pahameel õe hääles olid liigagi tuttavad: Strike sulges silmad.
„Ma ei vaja Briti Leegioni abi, Luce, mõistad?”
„Pole vaja olla nii uhke …”
„Kuidas poistel läheb?”
„Kenasti. Vaata, Stick, minu arvates on ennekuulmatu, et Rokeby laseb oma advokaadil sind kiusata, kui ta ise pole sulle elu seeski penni andnud. Ta oleks pidanud selle sulle kinkima, nähes, mida sa oled üle elanud ja kui palju ta on … ”
„Mu äri edeneb. Ma kavatsen laenu tagasi maksta,” ütles Strike. Teismeliste paar tänavanurgal tülitses.
„Kas sa oled ikka kindel, et sinu ja Charlotte’i vahel on kõik hästi? Miks ta oma emale külla läks? Ma arvasin, et nad vihkavad teineteist?”
„Nüüd saavad nad paremini läbi,” ütles ta, kui teismeline tüdruk metsikult žestikuleeris, jalgu trampis ja minema kõndis.
„Kas sa talle sõrmuse oled juba ostnud?” küsis Lucy.
„Ma sain aru, et sa tahad, et ma Gillespie oma turjalt ära saaksin?”
„Kas ta on rahul, et tal sõrmust pole?”
„Ta on selles suhtes lausa fantastiline,” ütles Strike. „Ta ütleb, et ei tahagi seda. Ta tahab, et ma kogu raha ärisse paneksin.”
„Tõesti või?” kahtles Lucy. Ta näis alati arvavat, et tal õnnestub suurepäraselt varjata tõsiasja, et ta Charlotte’i silmaotsaski ei salli. „Kas sa Jacki sünnipäevapeole tuled?”
„Millal see on?”
„Ma saatsin kutsed nädal aega tagasi, Stick!”
Strike arutles mõttes, kas Charlotte oli need torganud mõnda kasti, mille ta oli jätnud ilma lahti pakkimata trepimademele, sest tal polnud kogu varanduse jaoks kontoris lihtsalt ruumi.
„Jah, tulen küll,” ütles ta. Vähe oli asju, mida ta oleks veel vähem teha tahtnud.
Lõpetanud kõne, pöördus ta tagasi arvuti juurde ja jätkas tööd. Märkmed Wilsoni ja Kolovas-Jonesi intervjuude kohta said varsti valmis, aga masendustunne püsis. See oli pärast armeest lahkumist esimene juhtum, mis nõudis enamat kui jälitustegevust, ja see võiski olla talle saadetud igapäevaseks meenutuseks, et ta on kogu oma võimu ja autoriteedi minetanud. Filmiprodutsent Freddie Bestigui, mees, kes oli asunud Lula Landryle tema surma hetkel kõige lähemal, püsis kättesaamatuna oma nimetute sabarakkude selja taga, ja hoolimata John Bristow’ enesekindlast kinnitusest, et ta suudab Tansy Bestiguid veenda Strike’iga vestlema, polnud tal naisega ikka veel konkreetset kohtumist kokku lepitud.
Ebamäärase võimetustunde ning peaaegu sama suure põlgusega selle elukutse vastu, nagu Robini kihlatulgi, võitles ta süveneva masendusega, otsides veelgi rohkem abi juhtumiga seotud internetiallikatest. Ta leidis Kieran Kolovas-Jonesi veebilehe: autojuht oli rääkinud tõtt episoodi kohta „The Bill’is”, kus tal oli olnud kaks rida (Teine jõuguliige … Kieran Kolovas-Jones). Mehel oli ka teatriagent, kelle veebilehel oli väike foto Kieranist ja lühike nimekiri tema esinemistest, kaasa arvatud põgusad osatäitmised „EastEndersis” ja „Casualtys”. Kierani foto Execarsi kodulehel oli palju suurem. Siin seisis ta üksinda nokkmütsis ja vormis nagu filmistaar, ilmselt kõige ilusam autojuht terves firmas.
Õhtu pimenes akende taga ööks. Sellal kui Tom Waits kähises ja ägises nurgas kaasaskantavas CD-mängijas, ajas Strike küberavarustes taga Lula Landry varju ja lisas vahetevahel midagi märkmetele vestlusest Bristow’, Wilsoni ja Kolovas-Jonesiga.
Ta ei suutnud leida Landry Facebooki-lehte, ega paistnud naine olevat ka Twitteriga liitunud. Kui Lula oli keeldunud rahuldamast fännide ablast isu tema isikliku elu järele, näis see olevat inspireerinud inimesi seda tühikut täitma. Oli arvutult veebilehti, mis olid pühendatud tema fotode jagamisele ja täidetud tema isikliku elu kohta käivate, sundmõtetest vaevatud kommentaaridega. Kui sellest informatsioonist poolgi põhines faktidel, siis oli Bristow andnud Strike’ile vaid osalise ja ilustatud versiooni oma õe süvenevast enesehävitusest, kalduvusest, mis näis olevat avaldunud juba varajases nooruses, kui tema kasuisa, südamliku olemisega habemik härra Alec Bristow, kes oli rajanud omaenda elektroonikafirma Albris, oli saanud südamerabanduse ja surnud. Pärast seda oli Lula jooksnud ära kahest koolist ja visatud välja kolmandast, kõik kallid erakoolid. Ta oli lõiganud läbi veenid ja üks ta sõber oli leidnud ta ühiselamus vereloigust. Ta oli elanud nagu pätt ja politsei oli tabanud ta skvotist. Üks fännileht, LulaMyInspirationForeva.com, mida pidas inimene, kelle sugu polnud teada, väitis, et tol ajal oli modell end lühikest aega prostituudina elatanud.
Seejärel tulid vaimuhaiglas arvele võtmine, kinnine järelevalveasutus raske haigusega noortele inimestele ja bipolaarse häire diagnoos. Vaevalt aasta hiljem, kui ta oli emaga Oxford Streetil riidepoes, oli ühe modelliagentuuri agent teinud talle muinasjutulise pakkumise.
Landry varasemad fotod tõid nähtavale kuueteistaastase Nofretete näoga tütarlapse, kel õnnestus kaamerasse jäädvustada ebatavaline kombinatsioon maisusest ja haavatavusest, kellel olid nagu kaelkirjakul pikad peenikesed jalad ja kelle vasaku käsivarre siseküljel jooksis sakiline arm, mida moetoimetajad näisid pidavat tema tähelepanuväärse näo huvitavaks lisandiks, sest mõnikord omistati fotodel sellele silmapaistev koht. Lula erakordne ilu oli üsna absurdsuse piirimail ning veetlus, mille pärast teda ülistati (ajalehe järelehüüetes ja hüsteerilistes blogides), käis käsikäes äkiliste emotsionaalsete pursete ja ohtliku pidurdamatusega. Nii meedia kui avalikkus paistsid teda nii armastavat kui põlgavat. Üks naisajakirjanik leidis ta olevat „veidralt armsakese, keda on õnnistatud uskumatu naiivsusega”, teine jälle „põhiolemuselt kalkuleeriva, kavala ja sihikindla diiva.”
Kella üheksaks läks Strike Hiinalinna ja sõi väljas, kõndis siis uuesti tagasi kontorisse, vahetas Tom Waitsi Elbow’ vastu ja otsis internetist andmeid Evan Duffieldi kohta, kes üldise arusaama järgi, isegi Bristow’ arvates, polnud oma kallimat tapnud.
Kuni hetkeni, mil Kieran Kolovas-Jones