orje. Portugali keelgi kõlab siin teistmoodi kui emamaal, dialekt on isegi saareti erinev. Kõik see rahvas on aga tubli katoliiklane ja väikesed armsad külakirikud on kindlasti väärt visiteerimist. Rahvakultuuri võib paraku reeglina näha vaid suveniiripoodides, milledest tuntuimad on tikandikauplused, ja hotellide ning restoranide kultuuriprogrammides. Rahvatantsude suurimad mõjutajad on olnud sajandeid tagasi saarele saabunud maurid. Rahvariietes on aga üks element, mis võiks olla tuttav meilegi. Nimelt on meeste pehmete nahksaabaste tegemisel võetud mõõtu Läänemere-äärsetelt meremeestelt, kes kunagi siia veinivaatide jaoks tammepuud purjetasid.
Madeiralt ei tohi lahkuda, kui pole käinud hiiglaslikul kalaturul ja maitsnud espada preta’t. Espada eestikeelne nimi on süsisaba (Aphanopus carbo) ja ta kuulub lintsabaliste sugukonda. Ta on sünkmust, teravate koledate hammastega süvaveekala, keda püütakse eriliste vertikaalsete õngejadadega tõesti sügavalt ja keda leidub veel vaid Jaapani ja Filipiinide lähistel. Üks kala kaalub 2–6 kilo ja kasvab kuni kahe meetri pikkuseks. Espada’t ei tohi segi ajada teise kohaliku köögi hõrgutisega espetada’ga – loorberivardal küpsetatud šašlõkiga. Sööma pole mõtet minna kallitesse hotellirestoranidesse, vaid mõistlik on üles otsida mõni tipicos ehk kohalikele mõeldud lihtne einestamispaik. Kalakultuur on Madeiral tõesti aukartustäratav. Võimalik on see aga tänu sellele, et siinsetes vetes on loendatud üle 300 liigi merefaunat. Haruldasemad eksemplarid on välja pandud Palácio São Pedros ehk Funchali loodusloomuuseumis, kuhu on kohaliku floora ja fauna näidiseid kogutud alates 1850. aastast. Tavapärasemad toidukalad on tuun, tursk ja latikas.
Viinamarjade korjamise aeg on Madeiral pikimaid maailmas – augustist oktoobri keskpaigani. Viinamarjanoppimine pole mitte lihtsalt tüütu kohustus, vaid perekonna ja sõpraderingi ühisüritus, mille käigus ei tehta ainult tööd, vaid süüakse, juuakse ja peetakse pidu. Marjade käärimisprotsess kestab 24 tunnist kuni nädalani (kuivade veinide puhul). Kääritamisprotsess lõpeb veini fortifikeerimise ehk alkoholi lisamisega. Ja edasi järgneb protsess – estufagem –, mille juured ulatuvad kunagisse n-ö tööõnnetusse. Kuigi Malvasia viinamarju hakati saarel kasvatama juba 15. sajandi keskpaigas (olulisimad sordid on praegu Tinta Negra Mole, Verdelho, Sercial jt), sai Madeira vein tuntuks pärast seda, kui 1 8. sajandil sõitis üks veinilastiga purjekas Indiasse. Veinilaadung jäi aga realiseerimata ning see toodi troopikakuumas laadruumis tagasi Madeirale. Ja siis avastati, et pikka aega kuumas seisnud vein on midagi nii omapärast, milleni senised veinimeistrid pole jõudnud. Estufagem ehk veini kuumutamine käib tänapäeval nii kunstlikult (odavamate veinide puhul kuumutatakse neid kolm kuud 45 kraadini) kui ka looduslikult. Korralik Madeira Vintage peab olema tehtud ühest viinamarjasordist ja seisma vähemalt 20 aastat tammevaadis.
28. november, laupäev
Siin on ju hea, aga see pole veel meie jaoks. Liiga palju tsivilisatsiooni, liiga palju turismi, liiga palju kokakoolaautomaate. Aga võib-olla tuleneb Kokkukirjutaja skepsis lihtsalt sellest, et kuulus Madeira vein oli suur pettumus, ehkki sai proovitud üha uusi ja uusi marke. Muidugi röögatult kalleid 150 või 200 aastat vanu Madeirasid lihtsad madrused endile lubada ei saa. Pudel 60 aastat vana Verdelhot maksab 217 eurot, 1834. aastast pärit Malvasia hind on 350 eurot, 1875. aasta Moscatel maksab 450 eurot. Odavamate veinidega saabus pettumus tavaliselt hiljemalt järgmisel hommikul.
Ostsime turult 40 kilo kartulit, 10 kilo banaane, 4 kapsapead, 2 kilo porgandeid, sama palju kurki, tomatit, 4 kilo õunu, mõned võrgutäied apelsine ja mandariine, pakkisime laeva ka uue vahetusmadruse Indrek Tarandi ja heiskasime purjed.
Loe lisaks:
David S. Boyer, Portugal’s Gem of the Ocean: Madeira. National Geographic Magazine. March 1959.
L. Sprague de Camp, Lost Continents. The Atlantis Theme in History, Science and Literature. New York, 1970.
Manuel J. Esperanca, Madeira. The majestetic and mysterious land.
Lewis Spence, Atlantise ajalugu. 1998.
Veronica Thomas, Madeira. Like its Win, Improves With Age. National Geographic Magazine. April 1973.
Ene Veiksaar, Madeira – paradiis ookeanis. Pühapäevaleht, 01.02.1998.
LAEVATOIT
„Ja me kõik peame Provianti ka kaasa võtma.”
„Misasja?”
„Söögiasjandust.”
„Oo!” hüüatas Puhh rõõmsalt.
„Aga mina juba arvasin, et sa ütlesid Provianti. Ma lähen kohe ja teatan neile.”
Ega laevatoidul ja päristoidul palju erinevusi ei ole. See tähendab, et ka laevatoit võib olla maitsev. Koduse toiduvalmistamisega võrreldes on merel kaks erinevust: toitu nimetatakse proviandiks ja laevas ei ole kööki, vaid on kambüüs. Lennuki kambüüsi olulisim osa oli kahe põletiga gaasipliit, mis oli ehitatud nõnda kiikuma, et oli otse ka siis, kui laev ise mitukümmend kraadi kreenis. Kraanikaussi sai vett nii mageveetankist kui ka otse merest. Avaookeanil, kus vesi puhas ja teisalt probleemid mageda veega, kasutasime nõude- ja enda pesuks reeglina merevett. Köögikapid ja – sahtlid käisid kinni spetsiaalse lukuga, et vältida nende avanemist tormi aegu. Samal põhjusel olid kindlates hoidlates soola-, pipratopsid ja kõik muu. Roostevabad taldrikud ja kausid andis meile kaasa Eesti kaitsevägi, lauanõud olid suisa hõbedast. Need laenas meile Tiit Riisalo antikvaarist isa ja hõbeda kasutamise põhjus polnud mitte edevus ega uhkus, vaid hõbe lihtsalt ei roosteta. Tavalised konserviavajad näiteks muutusid ses soolases niiskuses töökõlbmatuks vähem kui poole aastaga.
Pole enam need ajad, kus pika otsa mehed pidid sööma ussitanud kuivikuid ja tulisoolast loomaliha, mida soolaseks hobuseks kutsuti. Ometi ähvardab toidu üksluisus ka tänaseid purjetajaid. Lennuki napp ruum ja imepisike külmutuskapp ei võimaldanud kaasa võtta teab kui suuri varusid. Eriti keeruliseks muutus produktide säilitamine troopikas, kus pidev kuumus ja niiskus pani hallitama leivasaia ja köögiviljad ning puuviljad muutusid kiiresti üleküpseks.
Tallinnast välja sõites nägi Lennuk tõesti välja kui hulgikauplus, näiteks nagu Säästumarket, kust me oma sisseostud suures osas tegimegi.
Kõike, mida kaasa võtsime, ei jõua ja pole mõtetki üles lugeda, aga mingi ettekujutuse saamiseks osake meie esialgsest proviandi nimekirjast: 5 liitrit Põltsamaa Felixi õunamahlakontsentraati ja 10 kilo sama firma kartulipudrupulbrit, 20 liitrit Öseli kaljakontsentraati, 30 kilo Põltsamaa moose, 300 Hiiu Kaluri kalakonservi, 400 AP&Co lihakonservi, 40 kilo Kalevi komme ja šokolaaditahvleid, 48 pudelit Remedias villitud brändit, 100 pudelit Liviko Viru Valget (kõik plasttaaras), 20 kilo Pauligi kohvi, 20 kilo kartuleid ja mitu kotti legendaarse Saaremaa purjetaja Heiti Rebase koduaia õunu.
Kambüüsivahid roteerusid Lennukis samamoodi kui tekivahid, iga päev õiendas toidutegemisega üks lahingpaar. Pikapeale kujunesid välja ka oma firmaroad. Tuisu-papi pärandas oma pannkoogitegemise oskuse Margusele, kes lisaks pannkookidele aeg-ajalt pidupäeva või lihtsalt hea tuju puhul mõned maitsvad tordid valmistas. Riisalo spetsialiseerus suppidele, Pruuli putrudele, Meelis kalaroogadele. Kapten, kes kambüüsivahist vaba, aitas meelsasti abitöödel, nagu näiteks kartulite koorimine (sest muidu võis juhtuda, et tehakse makarone), kala puhastamine (sest ihtüoloogiahuvilisena tõi Mart Eestisse kaasa hulga kalanahku, selgrooge jms) ning degusteerimine. Kaido oli toiduvalmistamise osas vaieldamatult algusest peale kõige universaalsem, tal kukkusid võrdselt hästi välja nii ühepajatoit kui ka lihakonservi maitsvaks soojendamine. Enamik pidi siiski kokakunsti võimalusi hakkama avastama päris algusest. Nii õppis Riisalo ära viinerite keetmise (arutledes, kas kile tuleb eelnevalt ära võtta või mitte), Aarne abikaasa juhendas telefoni teel Pruulit mannapudru valmistamisel, kõik me kasutasime intensiivselt laevas olnud 1966. aastast pärit raamatut „Valik toiduretsepte”. Päris jänni ei tahtnud kambüüsis keegi jääda, sest meresõiduajalugu tunneb mitmeid kuulsaid mässe – Saksa laevastiku mäss 1918 või soomuslaev Potjomkin näiteks –, mille üheks põhjuseks on olnud kehv laevatoit.
Tallinna ühe nooblima restorani – Le Bonaparte – omanik Arho Anttila kirjutas meie