asemel ootavad meid tuledesäras hotellid, restoranid, ööklubid. Aga vanadest aegadest olid vähemalt alles kuni 1800 meetri kõrgustest mägedest tulevad tuuleiilid, millega näiteks kuulus soololendur ja – purjetaja Sir Chichester omal ajal vaeva nägi.
Enne päralejõudmist pakkus Madeira meile vestlusainet palju. On ju need saared ühe legendi järgi osa uppunud Atlantise kuningriigist, millest esimesed teated pärinevad Platoni „Timaiosest” ja „Kritiasest” (ainuke kord, kui kaasas olnud Platoni kogutud teostest midagi kasu oli). Need kõrge kultuuriga meresõitjad elanud Platoni järgi Heraklese sammastest väljaspool, seega GibraltaristAtlandi ookeani pool, Vahemerre sissesõidu lähedal (Madeiralt ongi Lissaboni 575 miili ja Maroko rannikuni 300 miili). Tehniliselt haritud ja sõjaliselt edukad atlantislased vallutanud Euroopa kuni Itaaliani ja Aafrika kuni Egiptuse piirideni. Selle rahva esimene valitseja olevat olnud Poseidoni vanem poeg Atlant.
Kuidas küll on lootused õiglasema, helgema ja rikkama ühiskonna, paiga, saarekese järele pannud inimesi mõtlema, tegutsema, liikuma. Mida kõike on tehtud selle nimel, mida pole olemas? Kui palju miile on purjetatud, kui palju mägesid, kõrbi ja metsi läbitud, kui palju verd, higi ja pisaraid valatud, et leida Atlantist, Eedenit, Utoopiat, Graustarki, Eldoraadot, Arkaadiat, maailma otsa.
Esimene pikem ülesõit – kaheksa päeva – oli Atlantise üle arutledes sujunud lõbusalt ja oli täis esmaavastaja üllatuspilte. Esimesed vööri ees mängivad delfiinid. Esimene vaal. Esimesed ebaõnnestunud kalapüügid, aga püügimehed Saare Kaluri juhataja Tiit Sarapuuga eesotsas on veel optimistlikud – äkki jääb mõni heeringhai konksu otsa. Ilus sõit spinnakeri all, kuni liiga tugev taganttuulepuhang purje ülemise nurga ära rebib ja spinn kiiresti veest tekki tuleb koristada. Lihakonservid ja makaronid tunduvad veel isuäratavad. Teeme tublisid, kuni 180-miiliseid päevateekondi.
19. november, reede
Üle poole etapist Cowes–Funchal on läbi. Vahetasin sokke. Margus arvab, et teeb seda ehk homme, Mart loodab Madeirani välja vedada. Tegime hommikusöögiks mannaputru ja lõunaks kanakonservist suppi.
Reede õhtul kujundasime salongist Kuressaare Punase baari ja pidasime väikese peo. Ainult et Mardi lubatud soe ilm ei saabunud kuidagi. Oli ju jutt olnud, et kui le bout du monde möödas on ja Finistère’i joonest üle saame, võime hakata päikest võtma. Aga ei midagi sellist.
Olles 21. novembri pärastlõunal otsad Funchali jahisadamas, vanimas eurooplaste väljaspool Euroopat ehitatud linnas, kaisse saanud, jäi meeskond laeva kasima ja Mart läks meid maale möllima. Kuigi sadamakaptenit senjoor Costat, kellele Eesti ajutine asjur Lissabonis Paul Lettens oli meie tulekust ette teatanud, polnud kohal, oli Mart poole tunni pärast rõõmsalt tagasi. Võttis kaks pakki sigarette ja ühe projekti T-särgi, surus need vaikselt musta dokumendikausta vahele ning sammus uuesti mööda kaid sadamavõimude poole. Need väikesed meelehead, mida immigratsiooni- ja tolliametnikud otsesõnu küsisid – ja mitte lahjat, vaid ikka punast Marlborot –, tagasid meile kiire asjaajamise, hea kaikoha ning selle, et keegi meie dokumentide, sigarettide või alkoholivarude vastu huvi ei tundnud. Sama kingitustetrikki tuli asjaajamise lihtsustamiseks mõnel korral hiljemgi kasutada. Enamasti mõjus sadamavõimudele aga juba meie reisi voldiku ulatamine – pildid presidendist, välisministrist, linnapeast ja kapten Saarsost andsid aimu, et tegu on soliidse seltskonnaga. Rohkem ja vähem soliidseid purjetajaid peatub Madeiral aastas tuhandeid, enamasti väisatakse siinseid sadamaid oktoobris-novembris, kui on parim aeg olla teel Euroopast Kariibi merre või Lõuna-Ameerikasse. Paljud Ameerika jahid teevad ringreisi marsruudil Bermuda–Assoorid– Madeira–Kanaarid.
Funchalis saime sadama pesuruumi ja WC võtmed ning kümblesime mõnuga üle pika aja duši all. Ehkki vee- ja kanalisatsioonisüsteemid olid katkised ja ruum veidi haises, oli hea.
Järgmise päeva hommikul tundsime end väga uhkena, sest ähmis sadamaametnik teatas, et kohe tahavad Lennukile tulla important ladies. Ja tulidki meie niiskusest ning higist lehkava jahi salongi prouad Anna Brauer ja Petra Marina Alves koos magusate parfüümilõhnade ja kolme pudeli hea vahuveiniga. Anna Braueri mees töötab Varssavis Sheratoni hotelliketi Ida-Euroopa regiooni juhina. Lennukiga viis teda kokku Eesti suursaadik Poolas Peeter Reštšinski. Prouad sümboliseerivad Madeira saare poolelanikke päris hästi. Siin veedavad suvemajades, apartementides ja hotellides aega vanemas keskeas heal järjel eurooplased, kes tulevad subtroopikasse Euroopa lühikest suve pikendama ja golfi mängima. Iial pole siin liiga palav (keskmiselt 23 °C suvel) ega kunagi ka liiga külm (17 °C talvel). Anna viis meid kokku kohaliku turismitööstuse grand old man’i Joao Borgesega, kes aitas Lennukil korraldada esindusliku pressikonverentsi ning oli meie giidiks saarega tutvumisel. Vanahärra Borgese enda põnevasse merenduslikku elulukku kuulub koostöö Jacques Cousteau ja Robert Stenuitiga, osalemine kuulsa Porto Santo aarde avastamisel ning roll John Hustoni tuntud filmis „Moby Dick”. Suurepärase sukeldujana mängis ta ses linateoses kurikuulsa valge vaala saba.
Neljast suuremast (Madeira, Porto Santo, Selvagens ja Desertas) ja viiest väiksemast saarest koosnev saarestik, mille kogupindala on 796 km2, kerkis merest oma tänastesse mõõtmetesse paari miljoni aasta vältel, 20 kuni 30 miljonit aastat tagasi. Toonaste protsesside tagajärjel on tekkinud ka üks maailma võimsamaid merekliffe – Cirão neem, mis langeb 600 meetri kõrguselt enam-vähem vertikaalselt ookeani. Geoloogide raskesti hoomatavatele numbritele ja keerulistele vulkaanilistele protsessidele võib kõrvale panna eestlastelegi lähedasena tunduva legendi. Nimelt olevat neitsi Maarja, nähes, kui patune ja halb on maailm, nutma puhkenud. Üks ta pisar kukkus ookeani ja sellest sündis Madeira saar ehk siis ka Maarjamaa.
Millal see neitsilik maa inimese poolt avastati, polegi täpselt teada. Sellele aule on pretendeerinud peale portugallaste nii prantslased, hispaanlased, genovalased kui araablased. Vaid viimastel on selleks ka mingeid tõsiselt võetavaid tõendeid ette näidata. Nii on 1351. aastal valmistatud Medici atlasel ja 1413. aastal tehtud Macia de Viladeste kaardil märgitud tõenäoliselt Madeira ja Desertase saared, nimetades neid „Isola de lo legname”. See on itaaliakeelne tõlge araabiakeelsest sõnast El Aghnam, mis tähendab „puidu saar”.
Fikseeritud esmaavastaja au jääb aga siiski portugallasele João Gonçalves Zarcole, Henrique Meresõitja ühele soosikule. Koos Tristão Vax Teixeiraga oli neil ülesanne seilata Guinea rannikule. Nad sattusid aga tormi kätte, mis kandis nad Aafrika rannikust kaugemale, ja pärast kahenädalasi vintsutusi silmasid nad lõpuks maad, mille nad ristisid Porto Santoks, pühaks sadamaks. See oli 1. novembril, kõigi pühakute päeval, 1418. Tagasi Portugali jõudes rääkisid nad oma avastusest ja Meresõitja asus kohe uut ekspeditsiooni kavandama. Vähem kui aasta pärast olid nad tagasi saarel ja märkasid ilusa ilmaga silmapiiril tumedat varju. Mehed olid kindlad, et tegu on põrgu väravatega, aga kuna patroon Henrique oli sisendanud neile vapruse ja teadmistejanu olulisust, sõitsid nad siiski edasi ja avastasid hoopis imekauni Madeira saare.
Kuni 1834. aastani oli Madeira saarestik Portugali koloonia, mis allus mereministeeriumile. Siis moodustati Portugali uus administratiivüksus – Funchali provints –, mida juhtis kuberner.
Lennuki meeskonna võttis Madeiral vastu kohaliku omavalitsuse tööminister härra Castro, kellega vestlesime pikalt Euroopa Liidust ning sellest, kuidas liit surub turult välja Madeira banaane, eelistades neile Lõuna-Ameerika toodangut. Banaanipuud on saarel kasvanud alates 1550. aastast. Istandusi on mitmesajal hektaril, kasvatatakse kahte sorti banaane. Kohalikule turule läheb brata – lihtsam ja kergemini kasvatatav. Kuulus ja kallis väike Madeira banaan kannab nime anã. Teiseks tähelepanuväärseks ekspordiartikliks on lilled. Vaatamata malbele kliimale teeb põllumajanduse raskeks see, et istandused asuvad valdavalt saare lõunaosas, kus aga sademeid taimede normaalseks kasvuks napib. Nii nagu Portugaliski, kasutatakse ka Madeiral mõnekümne sentimeetri laiuseid madalaid niisutuskanaleid – levada’sid. Kanalite kogupikkus on üle 2000 kilomeetri. Lisaks praktilisele väärtusele kasutatakse levada-kanalite võrku ka erinevate raskusastmetega matkaradadena. Kõrgematel mäenõlvadel matkates on võimalik näha ka looduskaitse all olevaid loorberipuid, mille maharaiumise eest trahvitakse paarikümne tuhande krooniga.
Madeiral elab umbes 300 000 inimest, kuna saarestik on väga ülerahvastatud juba viimased paarsada aastat,