on kui hooralapse häll. Siis vedelesid riided salongidiivanil või mustad nõud kraanikausis või olid halvasti paigutatud raamatud kreeniga riiulist põrandale libisenud.
Meie esimene kohustus ja töö kogu selle merereisi ajal oli vahisolek: roolivaht, vabavaht, koivaht. Roolivaht muidugi neist olulisim. Vahti seisime kahekaupa – üks mees roolis, teine purjesid sättimas, silmapiiri kontrollimas, rahulikemail hetkil teed keetmas, merikarpe puhastamas, raamatut lugemas.
Vahikorrad olid enamiku reisi jooksul jagatud nii: südaööl alustasid tüürimees Riisalo ja madrus Kama, nelja tunni pärast võtsid vahi üle Meelis ja seitsmes mees, kell kaheksa hommikul asusid rooli Kastehein-Pruuli. Seega neli tundi vahis, kaheksa vaba. Mart oli vahivaba ja sai täielikult keskenduda laeva juhtimisele, asudes rooli siis, kui ilm või navigatsioonitingimused seda nõudsid, või kui keegi meestest vajas puhkust ja ravi. Traditsiooniliselt oli kapten ise roolis sadamasse sisse- ja väljasõitudel.
Neljatunniste vahtide kaupa sõidetakse tavaliselt ka suurtes laevades, kus on piisavalt vahetusmehi. Me kohtasime reisi jooksul väga erineva vahigraafikuga lõbusõidulaevu. Meiega ühte süsteemi kasutas sloveenlaste Hoorn 2000, kus peal 8 purjetajat. Viiekesi sõitval ameeriklaste Isabelil oldi vahis üksinda kolm tundi järjest ja kapten oli vahis kord ööpäevas. Soolopurjetajad ja paarissõitjad kasutasid öisel ajal enamasti tuulerooli, mille tuuletiib reageerib tuule muutumisele ning muudab kursi sellele vastavalt jälle õigeks. Tuulerool teeb laevamehe elu mõistagi palju lihtsamaks, ent kui uneajal tuule suund oluliselt muutub, võib hommikuks ilmneda, et purjetatakse hoopis soovimatusse kanti. Automaatpilooti, mida me mõnikord pikkadel ülesõitudel kasutasime, sisestatakse soovitud kurss, ning ta roolib laeva selle järgi. Kui tuul juhtub aga pöörama, tuleb roolivahil purjesid sättida.
Kõik, mis puudutas laeva varuosi ja remonti, allus laias laastus esimesele tüürile. Väike töökojaruum oli tema valitsemisala, kust Mel delikaatselt, aga järjekindlalt pidi ära tõstma sinna kuivama riputatud riideid ja muid meeste isiklikke asju. Mootori hooldamise võttis Mart enda peale. Purjeõmblemise ja taglase kontrolliga tegeles Margus, kütuse- ja veevarumine oli Riisalo kohustus. Nagu ikka laevades, olid lõbusamad ja lihtsamad tööd madruste teha. Nad lugesid raamatuid ja artikleid ning valmistusid sadamasse jõudmiseks. Seal tuli siis näidata oma oskusi, pidada ettekandeid asukohamaa aja- ja kultuuriloost, teadma, milliseid paiku nappide päevade jooksul külastada tasub, kus asub pood või pesumaja. Kirjanduse valimisel ja muretsemisel oli meile abiks Rahvusraamatukogu bibliograaf Gina Kaskla, tänu kellele oli meil olemas vist enamik vähegi väärtust omavaid eestikeelseid artikleid, mis enne meid Lennuki sadamalinnade kohta kirjutatud. Meeskonna lemmikraamatute hulka kuulusid Pitka, Ransome’i, Kotzebue, Heyerdahli, Slocumi reisikirjad, aga ka Velleri, Hašeki, Peegli, Ülo Tuuliku lõbulood. Tõsisemgi kirjavara pole meremeestele päris võõras, nii olid meil puhtalt kultuursuse mõttes terve reisi kaasas „Kalevipoja” miniatuurväljaanne ja Platoni ingliskeelsed kogutud teosed.
Maitse üle ei vaielda. Aga üksteise muusikaline maitse oli Lennukil pideva aasimise ja kommenteerimise objektiks. Vanemad mehed nagu Mart, Meelis ja madrus Pruuli kuulasid hea meelega Uno Loopi, Ivo Linnat, Dire Straitsi, kantrimuusikat. Noored ja vihased tüürimehed Riisalo ja Kastehein eelistasid Zeppelini, Doorsi, Massive Attacki. Kama kuulas, ei saa öelda, et just kõigi rõõmuks, lapi joige ja võru- ning liivikeelseid rahvalaule. Vaheldust tõid vahetusmehed – Jaanus Nõgisto tuli AC DC ja Tõnis Arro Mozartiga. Jõudu mööda püüdsime oma plaadikogu täiendada ka maailmamuusikaga, eelkõige kohalike rahvaviisidega.
Üks ühine lemmik oli meil aga vaieldamatult ka – Väikeste Lõõtspillide Ühing. See kannatas mängida igal ajal – sadamas ja ookeanil, siis, kui tundsime rõõmu jääliustikest või kirusime päikseketast, siis, kui hinge kriipis, ja siis, kui pidu peeti.
Päris kuiva seadust Lennukil ei olnud. Alkohol oli laual ka merel, kui tähistati sünnipäevi, Eesti Vabariigi aastapäeva, jõule, ekvaatori ületamist. Lonks kanget kulus tee sisse ära Patagoonia kanaleis või kõledal Põhjamerel öisest vahist tulles. Igamees teadis aga meie kokkulepitud korda, et ülearune lonks tähendab vahist eemaldamist ja trahvivahti eelolevate sadamapäevade arvel. Mart oli iseendaga teinud väga selge rehnuti – ei tilkagi, ka kõige lahjema alkoholisisaldusega jooki, kogu reisi vältel.
Suuremad koristustööd – pilsi- ja tekipesu, salongi suurpuhastus, võitlemine konservide roostetamisega – võeti ette talgukorras.
Igas sadamas riputas Mart teadetetahvlile, st oma kajutiseinale, tööde nimekirja, mis sadamapäevade jooksul tehtud peab olema. Buenos Aireses nägi see näiteks välja järgmine.
Tuisk-Nõgisto:
1. Masti krae korda.
2. Vöörikajuti uks tihendada.
3. Töökoda korda.
4. Ankruseade kontrollida.
5. Vöörikajuti panipaigad klaarida, kontrollida seal olevate varuosade seisukorda.
6. Uue poomi paigaldus (koos Margusega).
7. Stepsi rooste likvideerida.
8. Paller, reverss määrida.
9. Päästerõnga kronstein korda.
10. Kolmas tulekustuti korralikult kinnitada.
11. Kapteni koi seljatugi parajaks teha.
Riisalo-Kama:
1. Kohe sadamasse jõudes leida Argentina lipp.
2. Varuda gaas.
3. Varuda päramootori õli ja bensiin.
4. Varuda joogivesi.
5. Katsetada joogiveefiltrit.
6. Tellida Volvo-Penta esindusest peamasina hooldus.
7. Tellida Raytheoni esindusest automaatpiloodi remont.
8. Kambüüsis teha suurpuhastus.
9. Salongi panipaigad korda.
10. Riiete kuivatamise kapp korda.
11. Tualeti suurpuhastus.
Kastehein-Pruuli:
1. Topituli vahetada.
2. Ahterpiik korda.
3. Ahtrikajutite panipaigad korda.
4. Olemasoleva proviandi revisjon.
5. Varuda proviant.
6. Taglase kontroll.
7. Ahtriredel korralikult kinnitada.
8. Akud kontrollida.
9. Spinnakeri soodi plokk vahetada.
10. Generaator, apteek, abandon bag korralikult kinnitada.
Ja muidugi pidasime kinni üleüldiselt tunnustatud ühiselueeskirjadest ja headest meretavadest – salongilaua taga süüakse, särk seljas, üle parda heidetakse vaid bioloogiliselt lagunevaid jäätmeid, magavat meest segatakse vaid tõsise vajaduse korral, kajuteis ei suitsetata.
Üheks tõsisemaks korraprobleemiks olid Lennukil kraanikausis poegivad tassid. See tähendas, et õhtul pesi kambüüsitoimkond viimased nõud, lõi pliidi läikima, aga hommikuks olid kraanikausis pesemata tassid, mõned lusikad, võine nuga. Kust nad sinna said, kes nad pesemata jättis, mitte ei oska öelda. Aga see kummalisus kordus hommikust hommikusse.
Loe lisaks:
NSVL meretranspordi töötajate distsiplinaarmäärustik. Tallinn, 1949.
MADEIRA – MÕRANEV PARADIIS
„Natuke hirmus ikka ka, kui sa oled vaid niisugune imetilluke Loomake ja Su ümber on igal pool ainult vesi ja vesi,” arutas ta endamisi.
Kui 21. novembri varahommikul Porto Santo ja Madeira saarte kõrgete kaljudega kaldad udust paistma hakkasid, olime kindlad, et ajalehtede reisikirjade pealkirjad – „Madeira – Atlandi pärl”, „Madeira – soe paradiis Atlandil”, „Igavese kevade saar”, „Ookeani õis” – iseloomustavad