jaoks koostada. Oli nuputamist, oli vaidlemist ja vahel ka õhus tubli annus elektrit. Oli hetki, kus Laumi Peeter arvas ilmselt, et meie ei oska purjetada, ja meie mõtlesime, et Saare Paadi töökojas laiselnud praktikandid võiksid Lennuki asemel aiamööblit kokku panna. Siis võeti aga pudel õlutit ligi, istuti laua taha, uuriti soomlaste projekte, fotosid eelmistest Finngulfidest, kratsiti kukalt ning Möldri Tõnu ja Sääse Peeter sukeldusid koos oma keefiri ja vorstileibadega taas pikkadeks päevadeks laevakere sisemusse, juhtmete-torude rägastikku.
Laevaehitaja roll on paberil oleva projekti järgi laev valmis ehitada. Kui pole tegu standardsete seerialaevadega, nagu monotüüpjahid, tehakse iga aluse puhul ehituse käigus suuremaid ja väiksemaid muudatusi vastavalt tellija vajadustele, kuid silmas pidades laevaehituses kehtivaid rangeid reegleid. Kaasaegsele laevale paigaldatakse hulgaliselt valmisseadmeid, mis on varustatud tootja paigaldusjuhistega ning omavad garantiisertifikaati. Nende seadmete valik sõltub suuresti tellijast ja tema rahakotist. Näiteks võivad sama projekti järgi ehitatud jahtidel olla erinev abimootor, sideseadmed, navigatsiooniaparatuur jne.
Olime Lennuki üle oma reisi vältel ikka uhked. Ta headest omadustest tuleks esile tõsta suurepärast manööverdusvõimet ning käiguomadusi. Erinevate maade purjetajad, kes jahti külastasid, märkisid sageli tunnustavalt ära esindusliku interjööri ning väga põhjaliku side- ja navigatsiooniaparatuuri, mis on komplekteeritud samadel alustel kommertslaevadega. Olles kohtunud paljude ookeaniseilajatega ning nende aluseid takseerinud, võime julgelt öelda, et sedakorda ei pidanud Eesti lipp oma kandjat häbenema. Lennuk mõjus võõramaa sadamates kena ja kaasaegse alusena. Mart, kes on purjetanud enam kui paarikümnel avamerejahil, neist kümnel kaptenina, kinnitab, et Lennuk on seni ta jalge all olnud jahtlaevadest parim, ja usub, et Eestis oli talle valmimishetkel vähe võistlejaid, eeskätt pidades silmas merekindlust, käiguomadusi ja meeskonna elutingimusi pikal reisil.
Ja kui me oma laeva ka möllaval merel või nappide sadamapäevade arvel remontima ja täiustama pidime, siis lohutasime endid vana meremehetarkusega, et enne lõpeb põrgus tuli, kui laevas töö.
Loe lisaks:
Arnold Irak, Purjetaja käsiraamat. Tallinn, 1975.
Arthur Ransome, „Racundra” esimene merereis. Tallinn, 1997.
MINEK!
„Me läheme kõik Christopher Robiniga Espitsjoonile!”
„Mis asi see niisugune on, kuhu me kõik peale mahume?”
„Midagi laevataolist, ma arvan,” vastas Puhh.
„Ah nii, või midagi seesugust!”
„Jah. Ja me läheme avastama mingisugust Naba või teab mida. Või oli see hoopis Saba? Igatahes me lähme teda avastama.”
Laupäeval, 16. oktoobril olen teinud esimese sissekande oma selle matka päevikusse, vihikusse, milliseid reisi lõpuks kogunes mituteist:
„Kummalisel kombel ei olegi täna tavalist reisieelset tunnet, et ei tahakski kuhugi sõita. Et võtaks parem pudeli veini, kaks võileiba ja ühe põneva raamatu ning läheks linna lähedale maale. Praegu tahaks tõesti ära minna, ruttu ja kaugele. Ligi kolm aastat on seda minekut oodatud. On olnud hetki, kus tundus, et kõik jääbki ilusaks unistuseks, on olnud päevi, mil meile on mõistmatute nägudega otsa vaadatud või mil oleme ise endi sisse vaadanud ja küsinud: „On see nüüd ikka üks täitsamehe tegu? Jätta oma kodud, pered, tööd pooleteiseks aastaks ja minna.” Ma ei tea seda vastust lõpuni ikka veel, aga ihalus kiigata silmapiiri taha, maadeavastamiskihk, Eestist puhkamise tahe, soov näidata ookeanidele ja meredele, et meie lipp teeb tõesti maakerale tiiru peale, kõik need ja veel kümned väikesed isiklikud põhjused on me minekusoovi nii tugevaks teinud, et ei jäta enam ruumi asistele-argistele kaalutlustele. Lisaks on see saanud lõbusast mõttemängust nüüdseks üheks tööks ja kohustuseks, mis tuleb lihtsalt lõpuni viia.”
Me läksime Piritalt teele vihmasajus, aga vikerkaare all. Kuigi sadamakail ja saatjate vihmavarjudelt ladisesid jämedad veepiisad, kaardus Aegnast Naissaareni värvidesära, tekitades rõõmsa värava me teele. Väikese kunstilise liialdusega võiks isegi väita, et see oli ju sama pilt, mille Nikolai Triik oli 1910. aastal maalinud – „Lennuk” – Kalevipoja teekond maailma otsa. Meteoroloog Andres Tarand juhtis spektrivärvidele kui heale endele tähelepanu.
Purjetaja Alar Volmer, kes oma kogemusest teab, mis on ümbermaailmapurjetamine, kinnitas meie usku: „Kui mina läksin ümbermaailmareisile, oli mul Helsingis kaasas abikaasa, ja kui võistlus startis Inglismaalt, ei olnud kedagi. Aga vaadake ringi, mehed: kui palju inimesi on teid ära saatmas! Kui ma alguses sellesse projekti eriti ei uskunud, siis nüüd olen valmis paati kaasa hüppama. Mast maha ja seitse jalga vett kiilu alla.”
Ja hommikuse Eesti Päevalehe kaudu tervitas meid ka Andrus Kivirähk: „Terve välismaa väriseb praegu jänesena, kuna kohe-kohe on merele sööstmas Eesti uhiuus piraadilaev Lõbus Lennuk.
„Meie lipp on sinimustvalge!” räägib mereröövlipealik kapten Mart Saarso. „Sinisel taustal must pealuu ja valged kondid. Me seilame selle lipu all läbi terve maailma ning heiskame selle kõigile meist maha jäävatele varemetele!”
„Tuhat aastat on eesti mereröövlid lasknud meil rahus elada, nüüd on siis hingetõmbepaus läbi,” ohkab Rootsi kuningas. „Jumal on meid maha jätnud, algavad jälle kannatusaastad.”
„Rootsi ärgu nii väga kartku midagi,” muigab suurtükimees Tiit Pruuli ja nõjatub elegantselt oma uhiuuele Saaremaa kadakast tehtud puujalale. „Me küll kavatseme Rootsi rannikukülad hävitada, kuid meie peamine eesmärk on siiski täita Eesti riigikassat. Hakkame kaaperdama laevu, riisuma kirikuid ning vedama orje ühest kohast teise. Ja mis kõige tähtsam – kui veab, siis leiame me üles kõige otsema tee Eestist Indiasse. Tean, et see on olemas, sest kui ma noor olin, sõitis sedakaudu Brežnevile külla Indira Gandhi.” ”
Marko Matvere ja Jaan Tätte jäid kaile laulma:
Sõbrad, teiega on hea,
aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab,
karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Uusi sõpru, usun veel,
leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel,
kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis, ei rohkem ega vähem,
kui et, kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Tegelikult oli minek raskemgi, kui arvasin. Mitte selle pärast, mis ees ootas, vaid selle ja nende pärast, kes maha jäid.
Kui Pirita muuli vahelt välja saime ja Rufi mehed rakette taevasse lennutasid, lohutas Mart: „Ja nüüd, poisid, viib iga miil, mis läbi sõidame, meid kodule lähemale.”
Enam kui paarkümmend purjekat ja kaatrit olid Tallinna lahel Lennukit saatmas. Teiste seas ka Merehariduskeskuse Tormilind ning Vesta, Aare Kööp oma Merilyga, Tiit Haagma ja Merikotka meeskond, jaht Kristi koos meie hilisemate vahetusmeeste Tõnis Arro, Olle Tischleri ja Arho Anttilaga, Ameerika lipu all sõitev Viktor Siilats, Piirivalveameti Pikker ja mitmed teised alused. Tallinna Sadama kaater võttis isadele lehvitama meeskonnaliikmete lapsed. Targo Raus tuli oma My Firstiga nii kenasti meie poordi, et sai üle anda kingituse – kasseti eesti multifilmidega. Pärast Suurupi poolsaart sõitis meile ligi üks Lohusalu Aramisi-tüüpi mootorpaat, kust rulliti lahti suur sinimustvalge ja lehvitati sellega, kuni uduilm pisikese paadi me silmist kaotas.
Maailmas on teadupärast kolm suurt mereriiki: Inglismaa, Saaremaa