hiidlaste külalislahkust, huumorit ja oma kombinaadi kalakonserve: „Kui teil olemine maailmamerel nii sant peaks saama, et mitte miski enam ei aita, siis mõelge meie, nende Hiiumaa jobude peale, ja ma luban, et teie tuju läheb jälle heaks.” Peeter oli Kärdla kaubamajast ostnud ka suure kooligloobuse, kuhu hakkas viltpliiatsiga meie marsruuti vedama: „Ja seda ei nühi Eesti merenduse ajaloost enam ükskõik kui soolase veega maha, et Lehtma oli Lennuki esimene peatuspaik. Ja Roomassaare ja saarlased peavad leppima sellega, et jällegi on hiidlased neist eespool.”
Kuum saun, värske kala ja sõidame edasi. Vormsil on tuttavad meie möödumise auks kaldale lõkke süüdanud ja Heltermaa–Rohuküla praami kapten kutsus meid 16. kanalil välja ning soovis meeskonna ja reisijate poolt head teed.
Ise püüdsime likvideerida väljasõidujärgset segadust laevaruumides. Paigutasime oma kohtadele arvukaid kingitusi, mis meile veel Piritalt oli kaasa antud. Muu hulgas täienes meie varustus Kalevi jahtklubi kommodoori vimpli, tagavarasõukruvi, kaheksa tableti Viagra, kasti õunte, koti porgandite, marineeritud seente, hulga tarkade raamatute ja lõbusate plaatide ning kotikese Eestimaa mullaga.
Järgmise päeva hilisõhtul hakkasid Roomassaare tuled paistma. Olime Abruka liitsihil ja Mart palus enne sissesõitu veel üht kohvi. Pada läks tulele ja kohvipuru vette, kui äkki hakkas kiil vastu kive kolisema. Uskuge, see ei ole meeldiv tunne. See on isegi sedavõrd ebameeldiv, et varrukasse voolanud tulist jooki polnud esimesel hetkel aega tähele panna. Mart oli just kokpitist, kus ta nii palja silma kui ka binokliga maad seiras, alla tulnud ja kaardilaua taha istunud. GPS oli näidanud, et oleks aeg pöörata Abruka liitsihilt Roomassaare liitsihile, aga liitsihi tulesid ei paistnud. Mart tahtis veel igaks juhuks kaarti kontrollida, et siis korraldus pöördeks anda, aga juba olime liitsihist üle sõitnud. Ilm oli vaikne ja mõne minutiga olime jälle vabas vees. Liitsihi tulede nõrguke plink hakkas sadamat valgustavate prožektorite vahelt paistma alles poole tunni pärast. Me ei teadnudki, kas lugeda seda reisi alguse kõksu heaks või halvaks endeks, aga õpetlikku on selles niipalju, et vana tõde kaldavalguse meremärke varjutavast kumast tuleb tõsiselt võtta.
Vaatamata õhtusele ajale, oli jahtklubi rahvast täis ning Saaremaa Merekultuuri Selts eesotsas väsimatu mereajaloolase Bruno Paoga võttis meid vastu lõõtspilli ja lauluga, kõrtsitoas jätkus merelugude rääkimine hiliste öötundideni. Selgus, et selleski ruumis on ümber Hoorni käinud mehi: „Aga ega ma tost pidust suurt mäleta, olin tookord kaasas oma isa munakottis.”
Lood oleks kestnud kauemgi, aga uus päev seadis meile oma piirid – oli vaja muretseda viimane värske proviant, suhelda ajakirjanike, pangaametnike ja meie kaldameeskonna juhi Kristiina Klaosega, kes jäi kokku sõlmima meist mahajäävaid otsi. Saare Kütus täitis laeva küttepaagid, Kuressaare koolilapsed tõid meile paki omatehtud joonistusi Lennukist, saarlased käisid uudistamas, kuhu on pesa teinud Uustulndide perekonna poolt meile kaasa antud kotermann. See viimane jäi saladuseks ka kogu meeskonnale, enne kui taas Tallinnas olles selgus, et kõigi eest varjus, vaid kapteni teadmisel, oli laevavaim reisi kaasa teinud ühe ahtrikajuti kõlari kastis.
Saare maavanem Jüri Saar ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi olid Roomassaare sadamahoones katnud veel kerge toidulaua ja siis tulid viimased sõnad, õlalepatsutused, kallistused, lõpuks pisarad ja päris viimaks tolliformaalsused ning mitteformaalsed fotod tollimeestele-naistele mälestuseks.
Ja nüüd kõike head teile, igaõhtune „Aktuaalne kaamera”, euroremonditud kontoriruumid, Tallinna börs, „Salatoimikud” ja muud harjumuspäraseks saanud mõttetud pisiasjad. Puhkame üksteisest väheke. Kell 01.00 ületasime Eesti territoriaalvete piiri. Kohe pärast seda helises mu mobiiltelefon. Kurat, see on Andres: „Saatsin sulle Hotmaili aadressil elektrivõrkude kolmanda kvartali aruande, loe seda Kopenhaagenis,” ütles väsinud hääl. Mobiililevi on kehva, ma võin ju talle öelda, et ma ei kuulnud.
PÕHJAMERI
See oli kohutav maru. Kord-korralt katsusid haned tagasi pöörata, kuid ei suutnud, ja torm ajas neid üha kaugemale Läänemerele. Ta oli ajanud nad juba Ölandist mööda ning ulgumeri laius nende ees tühja ja elutuna.
Eesti avamerepurjetajate merematkad on pärast vennakseid Valtereid ja 1950. aastate alguse kuulsaid viikingiretki – Rootsist Ameerika mandrile siirdunud pagulaspaatide ookeaniületamisi – piirdunud paraku peamiselt rannikusõitudega. 1945. aastal alguse saanud Balti regatt ja Balti mere karikavõistlused tuuritasid Leningradi, Tallinna, Riia, Pionerski, Klaipėda vahet.
Iseseisvuse taastamise järel jõudsid esimesed sinimustvalget kandvad purjekad ajapikku Soome saarestikku, Rootsi skääridesse, Gotlandile, Inglismaani. Taani väinadest väljapääsemine on eestlastele igatahes meie meretavade algusest saadik tähendanud kaugesõitu minekut.
Lennuki katsesõit 1999. aasta augustikuus viis meid Rootsi sadamalinna Simrishamni ja Taanile kuuluvaile Bornholmi, Kristjansø ja Frederiksø saartele. Nädalaga läbisime veidi alla tuhande meremiili – see on meie kliimaoludes kesisema purjetamissõbra aastane sõidunorm.
Ümbermaailmareisi esimeseks välissadamaks sai Lõuna-Gotlandil asuv pisike Vänburg, mis meile tuttav juba suvisest proovisõidust. Selle kaluriküla nya hamn’i pidime minema sel lihtsal põhjusel, et öösel olime põrutanud rootslaste tähistamata võrkudesse ning mootori sõukruvi oli nii põhjalikult võrgulinasse mässitud, et ilma akvalangisti vee alla saatmata seda enam lahti ei saanud.
90 kilomeetri kaugusel Rootsi rannikust asuv Gotland on eestlastele alati sõbralik paik olnud. 5000 aastat on siin inimesed elanud, „aga mitte rootslased, vaid guted – gotlandlased”, armastavad nad ise rõhutada. 10. sajandi paiku oli Gotland üks Läänemere olulisimaid kaubanduskeskusi, kus on leitud kõigi tollal teadaolevate riikide rahasid. Meie 11.–13. sajandi meresõitjad tegid ojamaalastega kaupa ka siis, kui Ölandiga sõjajalal oldi. Gotlandi käiakivid olid hinnas nii Saaremaal kui ka Mandri-Eestis. 1944. aasta suurpõgenemise ajal maabus Gotlandi randades enam kui 6000 Eesti paadipõgenikku.
Ei olnud meil seekord aega uuendada tutvust Gotlandi lammastega, otsida Visby ajaloomuuseumis Eestis valmistatud ehteid, külastada Ojamaa keskaegseid kirikuid ega Visby linnamüüri. Polnud aega isegi Hamra Krogis savikruusist õlut juua. Ostsime kohalike kalurite käest universaalvaluuta eest mõned tursad, päästsime vahetusmadrus Tiit Karuksi sadamapeldikust luku tagant ja olime valmis startima. Ja siis midagi hemingwaylikku – kaks eestlast sadamakail meid tervitamas. Pärnumaa mehed olid kenad kalurid, aga oma siinsetest tegemistest suurt rääkida ei tahtnud: „Kurat seda maksuameti asja teab, ütleme, et oleme oma Rootsi sõpradel külas.” Meie jutt sellest, et läheme sõitma ümber maailma, paistis neile asistele meestele vähe kummaline. Küll kõhklevalt, aga ikkagi saadeti meid teele parimate soovidega.
Enne Kopenhaagenit saime veel eesti keelt rääkida. Kaubalaeva Paul Keres kapten võtab raadioühenduse ja annab ilmaprognoosi. Saame tuult kuni 23 m/s, kahe ja poole meetrist teravat Läänemere lainet. Aarne teeb lainelt alla sõites Lennuki hetkekiiruseks 17,2 sõlme. „Mehe nägu nagu olümpiavõitjal,” kommenteerib raadiohääl Tiit Karuks. Paul Kerese ja Gotlandil elava Paul Loobi, eestlasest NHL-i hokimängija Håkan Loobi isa auks ristisime Pauliks ka rasvatihase, kes meile kaheksandaks meeskonnaliikmeks lendas. Pärast seda, kui rumal lind oli aga jätnud autogrammi laeva logiraamatusse, ta diskvalifitseeriti.
Ehkki ilus legend, et taanlaste puna-valge Taani lipp langenud Valdemar II-le taevast Tallinna all 1219. aasta suvel, ei pea ajaloolaste arvates paika, ning kindlad andmed selle lipu kohta pärinevad 14. sajandist, heiskasime vastavalt rahvusvahelisele tavale Taani vetesse jõudes Dannebrogi paremasse saalingusse.
Kopenhaagenisse jõudes ei köitnud meie tähelepanu mitte Väikese Merineitsi skulptuur, vaid selle läheduses seisnud, üsna räsitud välimusega purjelaev Apostel Andreas, kaks kahesajaliitrist kütusetünni ahtritekil. Selgus, et see Moskva klubile Prikljutšenije kuuluv 16 meetri pikkune purjekas on just ümbermaailmareisi lõpetamas. Vene meeste reis algas 1996. aasta sügisel Peterburist ning esmakordselt läbiti purjejahil Põhja-Jäämeres asuv Põhjameretee. Samuti seilati kõikidel