seda lahti oli, kokku siduda. Oli selge, et vöörstaak on katkenud masti topi juurest ja et seda viga merel 8-pallise tuulega ei paranda. Lasksin vahestaaki foka tõsta ning panin laeva pakstaktuules kalda poole liikuma.
Seejärel läksin kaarti uurima, et selgitada välja võimalik hädasadam. Näis, et peame kogu suure vaevaga vastutuult pressitud kõrguse kaotama ja minema Saksamaale Borkumi sadamasse. Asi oli osalt ka selles, et mul polnud varuks kõigi Põhjamere sadamate sissesõidukaarte, Borkumi kaart aga oli olemas. Laev avariikursil, andsin VHF-iga eetrisse ohutusteate Securite kõigile laevadele. Teatasin oma asukoha, kursi ja kiiruse ning hoiatasin, et olen piiratud manööverdamisvõimega. Ei läinud kaua, kui raadio teel kutsus meid eetrisse Hollandi rannavalve ja pakkus abi. Tänasin ja ütlesin, et tuleme toime ning teatame, kui peaks abi tarvis olema. Ühtlasi küsisin, kas on võimalik saada lootsi sissesõiduks Harlingeni, kuhu viib pikk ja käänuline faarvaater. Jaatav vastus andis võimaluse kurssi muuta ning nüüd oli hädasadam umbes 60 miili kaugusel.”
Kõige ohtlikum selle juhtumi juures oli aeg, mil vöörstaak oli purunenud, aga purjed veel üleval. Kui siis oleks tuul tõusnud ja laine kerkinud, oleks võinud tekkida oht, et mast ei oleks pingele vastu pidanud ja oleks murdunud. Vöörstaagi purunemise põhjused olid tema vales paigaldamises ning Finngulf kompenseeris meile kulud, mis uue staagi saamiseks tegime. Meie süüdistasime õnnetuses muidugi läti brändit, mis Neptunile ilmselt ei meeldinud.
Pärast tormist Põhjamerd oli Harlingeni Põhjasadamasse sissesõit, milles meid aitas Hollandi rannavalve vabatahtlik loots, kui saabumine muinasjutulinna. Juba rannikule lähenemine Lääne-Friisi kõrgete liivakallastega saarte Terschellingi, Vlielandi, Amelandi, Schiermonnikoogi ja Rottumeroogi vahelt andis vettinud ja vöörstaagita meremeestele omalaadse kindlustunde – kui selline asi juhtuma pidi, siis hea, et see just siin juhtus.
Ja Harlingen – 20 000 elanikku, madalad majad kanalite ääres, kirikukellade helin ja traditsioonilised külgsvertidega purjelaevad. Ning muidugi kanalid, mida mööda on võimalik sõita paatidega ja kus talvel korraldatakse kuulsaid uisumaratone. Saime kaikoha päris kesklinna, jalakäijate promenaadi veerde. Imposantsed purjekad tõid muidugi kohe meelde Hollandi kui maailmariigi kõrgajad, mil Hollandi Ida-India Kompanii tegi pikki kaubareise lõunamaadesse.
Friisi põllumeeste asujälgi on hinnatud 2500 aastat vanaks. Hollandlased võtsid Lääne-Friisimaa oma võimu alla 11. sajandil ja Kesk-Friisimaa 16. sajandil. Friisi keele saatusest ja staatusest leidis Kaido palju tähelepanuväärset. See germaani keelte hulka kuuluv keelekild püsib tänini elus, teda õpetatakse kooliski, ilmuvad kirjandusteosed. Aga vajab edasikestmiseks Võru Instituudi laadse Fryske Akademy moraalset toetust. Harlingenis avastasin muuhulgas sellise lingvistilise kurioosumi, et Kaido, kes laevas muidu ikka eesti keeles kõneles, arvas, et Friisimaa koerad saavad tast paremini aru, kui suhelda võru keeles. Selgus, et Kaido räägib kõikide maailma koertega võru keelt.
Harlingen ei jäänud meile mitte ainult hädasadamaks. Teisele tüürimehele Tiit Riisalole ja tema kaasale Signele sai Harlingenist ka abielusadam. 6. novembril registreeris Eesti Vabariigi konsul Lauri Bambus Lennuki pardal Tiidu ja Signe abielu. Ei tea, et mõnel Eesti jahtlaeval varem sellist tseremooniat ette oleks tulnud. Tegelikult oli noortel plaan abielluda Inglismaal, aga vöörstaak tegi nende kavadesse oma korrektiivid ja pruut lendas kibekähku Hollandisse. Nii oli nüüd meeskond kenasti laevatekil rivis, alus lipuehtes, olime poest leidnud ka Mendelssohni pulmamarsi ja Mart ning EV suursaadik Brüsselis (kes meeleoluka õhtu käigus muutus me kõnepruugis Brüsseli-kutiks) Sulev Kannike ütlesid õnnitluskõnet. Õhtu jätkus kohalikus kalarestoranis, kus muidu oli kõik nagu pulmadele kohane, ainult et kelner ei suutnud kuidagi aru saada, et me tellisime lauda ka mõned pudelid vodkat, ja tõi meile järjekindlalt pudelitega water’it. Kummaline eurooplane pidas me tõsimeelseid selgitusi naljaks ja tassis aga uusi veepudeleid lauda. Karm diplomaatiline sekkumine päästis lõpuks olukorra.
Noorpaari mesinädalad jäid paraku lühikeseks, sest me olime oma reisiga alles nõnda alguses, et kauged maad ja mered tõmbasid Lennukit kiirustades enda poole. Ja ilmaprognoosid Põhjamere jaoks läksid järjest kehvemaks. Kaugemale siit! Mõne nädala pärast algasidki Euroopas „sajandi tormid”, mis said nime Lothar. Hukkus 130 inimest, tuule kiiruseks mõõdeti kohati 210 km/h. Belgias ja Prantsusmaal olid suured üleujutused, Austrias lumelaviinid. Läti katamaraan Kaupo, kes alustas ümbermaailmareisi meist veidi hiljem, jäi nende tormide kätte ning pidi oma maailmareisikavu oluliselt ümber tegema.
Loe lisaks:
Nils G. Bartholdy jt, 1219. Dannebrog ja Eestimaa. Roskilde, 1993.
Palle Lauring, A History of Denmark. Copenhagen, 1999.
Hendrik Stoorvogel, Frieseland/Fryslân. 1997.
Sulev Valdmaa, Põhjamaade ajalugu. Tallinn, 1998.
Voldemar Veedam, Purjetamine vabadusse. Tallinn, 1988.
WIGHTI SAAR
9. november, teisipäev
Soodsa põhjatuule toel ületasime täna Greenwichi ehk nullmeridiaani ning lahkusime idapoolkeralt. Calais’ väinas luges Tiit Sarapuu korraga meie ümber 40 aluse tuled. Ega entsüklopeedia asjata ütle, et tegu on maailma ühe tihedama laevaliiklusega paigaga. Tegin elus esimest korda mannaputru, Aarne naine telefoni teel õpetas. Õhtul jõudsime Wighti saarele, mis asub Inglise kanalis vastu Portsmouthi, Albioni saarest eraldab teda Solenti väin. Tihe laevaliiklus ja suur tõusu-mõõna amplituud teeb lähenemise Cowesile keerukaks. Asi pole küll kaugeltki nii hull kui Fundi lahes Kanadas, kus on maailma kõrgeim tõusuvesi – 15 meetrit –, ent Läänemerest tulnule on ka 2-meetrine tõus-mõõn harjumist vajav loodusnähtus. Koristasime õhtul laeva, sest homme saabuvad külalised – maavanem Barbara Foster, Cowesi linnapea John H. Leigh, Eesti saatkonna majandusnõunik Tõnis Nirk, British Aerospace’i esindajad, mitu ajakirjanikku ja meie kutsuja Sir David Roche.
Cowesis peatus enne ookeani ületamist 1933. aastal ka Ahto Valter. Saare külastamise kohta kirjutab kaasas olnud reporter Rudolf Sirge: „Cowes oli meile siiski ka mitmeti kasulik sadam: saime kingituseks ühelt misterilt, Ahto tuttavalt, uued seilid.” Meiegi ei lahkunud Cowesist tühjade kätega. British Aerospace andis meile mitme telekaamera ees toimunud pidulikul tseremoonial üle tšeki 2000 naelale.
La Manche, Inglise kanal, kus meie läbisõidujärgsel päeval tormas tuul kuni 25 m/s, hakkas tekkima umbes 7000 aastat tagasi. Selleks ajaks oli jää Põhja-Euroopast kadunud, maa kuivas, oli tekkinud neli aastaaega (huvitav, miks inglased arvavad, et neil ka neli aastaaega on?). Enne Inglismaa eraldumist Mandri-Euroopast jõudsid sinna ka inimesed peale hüpata, Wighti saarel on inimjälgi hinnatud 8000 aastat vanaks. Ja siis ühel hetkel tekkis Inglise kanali harujõgi – Solenti väin – ning Wighti saar eraldus Inglismaast.
Wighti saare pealinn Cowes ei ole sadamalinn, vaid tumesinistes klubipintsakutes purjetajate linn. Siin ei ole kõrtse, siin on pubid, on vanade raamatute poed kitsastel tänavatel ja kellaviietee väikestes võõrastemajades. See on üks Euroopa tunnustatuimaid purjetamiskeskusi, mida võib-olla pisut ülepingutatult, aga mitte ka päris ilma põhjuseta kutsutakse the home of world yachting. Igal aastal toimub siin Cowes Week, mille jooksul kogunevad saare sadamaisse ja reidile tuhanded purjetajad. Siin asub ka maailma eksklusiivseimaks jahtklubiks peetav The Royal Yacht Squadron. Klubi kommodooriks on olnud Walesi prints ja liikmeteks Francis Chichester (1901–1972), Ernest Shackleton (1874–1922), Robert Falcon Scott (1868–1912) jt. Klubi asutati 1815, seega pole ta kaugeltki vanim purjetajate ühing Inglismaal, esimene – Water Club of Cork – loodi 1720 Lõuna-Iirimaal, see lõpetas tegevuse 1765, ent osa selle liikmeid moodustas uue klubi, millele hiljem omistati Royal Cork Yacht Club’i nimetus. Kuigi RCYC asub Iiri Vabariigis Crosshavenis, kannab ta kuninglikku märki praeguseni. Teised tänased tuntuimad purjetamisklubid on Royal Thames Yacht Club, Royal Corinthian Yacht Club, Royal Cruising Club. Vahemärkusena meenutame, et Eesti vanim jahtklubi – Eestimaa Merejahtklubi – asutati 1888. aastal Tallinnas. See saksakeelne ja – meelne klubi tegutses hiljem Haapsalus ja lõpetas eksistentsi 1897.
RYS on aga vaieldamatult üks