Kuna inglased ja šotlased olid kaotanud America karika jänkidele, otsustas ta, et iirlane võiks oma kaasmaalastele väikese ninanipsu teha. Ta laskis ehitada 89-jalase kutri Schamrock ja üritas 1899 ameeriklastelt tiitlit tagasi võita, paraku ebaõnnestunult. Lipton ei jätnud jonni. Tema Schamrockid II, III, IV ja V üritasid karikavõitu kuni 1930. aastani, kuid kaotasid taas ja taas, algul napilt, viimane kord juba märkimisväärselt. Siis otsustas 80-aastane mees, kes ise ja kelle firma on aastakümneid purjetajaid toetanud, selle ürituse lõpetada. Väärika tasuna täitus aga ta ammune unistus saada RYS-i liikmeks. Esimene mitte New Yorgi klubi jaht, kes America pokaali võitis, oli Perthi Kuningliku Jahtklubi jaht Australia II 1983. aastal.
America’s Cup saigi alguse Wighti saarel. 1851 kutsus Kuninglik Jahtide Eskaader New Yorgi jahtklubi võistlema Saja Gini karika võidusõidus ümber Wighti saare. Jänkid saatsid välja 170-tonnise kuunari America, kes tuhandete Solenti väina kallastele kogunenud pealtvaatajate silme all esimeseks tuli ning järgnevatele võistlustele nime andis. Inglased lohutavad end täna teadmisega, et suurem osa America meeskonnast olid nende kaasmaalased ja kapteniks oli Cowesi loots Underwood. Lisaks oli 8 minutiga teiseks jäänud inglise Aurora lugenud võistlusmäärustikku valesti ja sõitnud mõnevõrra pikema distantsi. Ent ajalugu ümber ei tee ja siiani toimub iga kolme aasta tagant maailma kalleim purjetamisvõistlus, mille nimeks on America karikas.
Väärikas on juba Royal Yacht Squadron’i hoone, mille masti meie tuleku puhuks sinimustvalge lipp tõmmati. Meile tegi ringkäigu majas klubi üks vanemaid liikmeid John Power. See on klubi kõige inglaslikumas mõttes. Ajakirjanikud jäeti ukse taha, meilgi paluti siseruumides mitte pildistada. Seintel olid näiteks sellised rariteedid kui admiral Horatio Nelsoni (1758–1805) mõni päev enne Trafalgari lahingus hukkumist vasaku käega kirjutatud kiri, palju maailma purjetamistippudele kuulunud esemeid ja karikaid ning haruldane mereteemaline raamatukogu. 1850. aastal ehitatud hoonele on hiljem külge poogitud midagi triiphoonelaadset. See seik iseloomustab suurepäraselt vana head Inglismaad. Nimelt soovis kord kuninganna Victoria klubi külastada. Aga naisi sellesse pühamusse ju ei lubata! Teisalt oli tegu ikkagi kuningannaga. Nii nuputati välja olukord, kus hundid söönud ja lambad terved. Õhtusöök toimus spetsiaalselt selleks ehitatud klaasterrassil.
Meie õhtusöök toimus Sir David ja lady Roche’i kutsel Norris Castle’i Farm House’is, mis on osa mainekast Norris Castle’i kinnistust. Mööbel, tõenäoliselt Elizabethi-aegne, nagiseb, ammu surnud esivanemad vaatavad elusuuruses maalidelt riiulitele asetatud perekonnareliikviaid, kaminas lõõmavad halud, keegi serveerib jääga Johnnie Walkerit (since 1829). Selles 18. sajandi lõpul ehitatud keskaegses stiilis lossis veetis 1831. aastal oma esimese Wighti-suve 12-aastane Victoria. Kui Victoria oli saanud kuningannaks ja abiellunud Albertiga, tahtsid nad Norrise lossi ära osta, ent liiga kõrge hinna tõttu ehitasid Osborne’i krundile uue hoone. Osborne House’ist sai oma hiilguse tipul oleva Briti impeeriumi olulisimaid paiku. Norrise loss on aga juba viiendat põlvkonda olnud Alexandra Roche’i perekonna käes. Selgus, et lady Roche on rohkem purjetaja kui mõnedki meie meeskonna liikmed. Ja siis hakkasid hargnema Inglismaale omased jutuahelad traditsioonidest ja sugulussidemeist. Vestlus läks Robin Knox-Johnstoni (sünd 1939) viimasele artiklile ajakirjas Yachting World, kus ta rääkis amatöörpurjetajate hiljutistest ümbermaailmasõitudest ning ohutusprobleemidest nendega seoses. Siis meenutasime tema enda osalemist 1968–1969 Sydney Times’i soolopurjetajate ümber maailma purjetamise võistlusest, mille seitsmest alustajast lõpetaski vaid Robin. Ja selgus, et üks võistlejatest, vaalaga kokku põrganud ja capsize’i ehk kummulimineku üle elanud legendaarne briti purjetaja Bill King (sünd 1910) oli mereväes koos Davidi isaga ja oma abielu kaudu kirjanik Anita Lesliega sugulane Alexandra Roche’i esimese mehega. Ühtlasi tutvustati meile kiiresti Winston Churchilli sugupuud, kolme Jerome’i tütart, kes tulid New Yorgist ja kellest ühest sai Winstoni ema ja kes olid sugulased Anita Lesliega.
See ei ole hooplemine, see ei ole nali. See on Inglismaa. „Mina pole seda värki välja mõelnud,” vabandas Sir David.
Need on asjad, mida sa pead teadma, mille väärtust mõistma, mille püsivuses mitte kahtlema, kui sa tahad suhelda inimestega väljaspool Londoni hip-hop-pop- ja – post-maailma. Sellistega, nagu näiteks Norris Castle’i perenaine proua Lacon, keda kohtasin ühel Inglismaa-visiidil mõni aasta varem. Vanaproua mäletab suurepäraselt, et 1920. aastate lõpus oli Eesti saadikuks Londonis Oskar Kallas, kelle naine oli väga elegantne daam ja laulis päris hästi.
Sellised daamid võisid sõita Edwardi-aegse aururongiga, mis praegugi saarel tiire teeb, mitte aga taolise Ford Escortiga, nagu meie ringi liikusime. Aarne kirub inglaste kokkuhoidlikkust, et teed on kitsad, autod väikesed ja liiklus vasakpoolne. Võtsime peilungi saare läänetipule, kus turritab merest välja kolm nõeljat kaljut – The Needles –, mille otsa aegade jooksul mõnigi suur laev on purunenud. Samas lähedal kõrgel kaljul on püstitatud mälestussammas poeet Alfred Tennysonile. Farringfordi mõis, kus ta väikeste vahedega alates 1853. aastast kuni surmani 1892 elas, polnud Inglismaa seisukohalt mitte palju vähem tähtis eliidi kogunemiskoht kui Osborne House. Meie aga ei suutnud kamba peale meenutada ühtegi Tennysoni luulerida.
Kui Cowesi tollitöötaja palus meil 13. novembril Inglismaalt lahkumisel täita tollideklaratsioon, oli seal ka lahter: „Euroopa Liidu tollitsooni järgmine arvatav külastusaeg”. Arvestades, et Madeira on EL-i liige väljaspool VAT-tsooni, kirjutasime „veebruar 2001”. Lugesime seda rida veel ja veel ning naersime südamest.
Enne väljasõitu õmblesin koile tormipõlle ette. See on riideriba, millel on üks praktiline ja üks emotsionaalne funktsioon. Esiteks peab ta kaitsma sind selle eest, et sa siis, kui laev kreenis ehk kaldus on, koist välja ei kukuks. Teiseks annab ta pisikesegi võimaluse füüsiliselt eralduda ümbritsevast laevaelust ja oma heade ja halbade mõtetega omaette olla. Tiit Riisalo alustas Cowesist välja sõites päevikupidamist. Tiit kirjutas mõne kuu, saatis siis kaustiku naisele, kes kirjutas sinna päevade kaupa oma elust ja sobival võimalusel selle merele tagasi saatis. Nii rändasid vihikud edasi-tagasi ja mõned lehed pudenesid lõpuks ka meie reisiraamatu Kokkukirjutaja kätte, et lasta aimata neid torme ja tunge, mida tekitab meri, üksindus ja igatsus.
„Kuigi meie ülesõidud on seni lühikesevõitu olnud ja igasugu rahmeldamist on ka päris kõvasti, olen jõudnud juba ka ühtteist lugeda. Praegu on käsil John Caldwelli „Hulljulge reis”, mille pealkirja oleks küll võinud tõlkida „Meeleheitlik reis”. Meeleheitele viis mehe see, et Teise maailmasõja käigus sattus ta Ameerikasse, aga tema naine jäi Austraaliasse. Laevaliiklus kahe kontinendi vahel oli peaaegu olematu. Nüüd ei jäänud Johnil muud üle, kui osta umbes nii suur jaht, millega me Sinuga Väinamerel sõidame, ja üle Vaikse ookeani purjetada. Sellest retkest raamat ongi. Kogu reisi ajal kirjutas mees iga paari päeva tagant mõne rea oma naisele, mille ta siis ettejuhtuvatel saartel posti pani. Ma pole ju suurem asi kirjutaja, aga mõtlesin, et nii mõne rea kaupa võiks minagi lõpuks kirja kokku saada. Nõnda siis täna alustangi. Mõte alustada tekkis mul täna pärast meie lühikesi telefonikõnesid. Ega nende kõnede ajal suurt midagi tunda jõua, aga veidi pärast Sinuga rääkimist tekib mul alati meeleolumuutus. Olen ka tähele pannud, et sadamaist väljumine süvendab selle hella ja igatseva tunde teket. Ja eile pärast seda, kui ma Su sulgpalli mängimise ajal telefonitsi kätte sain, läks mõte taas koduse elu peale. Kujutasin ette, mismoodi Sa koju tuled, duši alla lähed ja pärast rohelisel diivanil teleka ees keras oled. Tekkis vastupandamatu soov tulla ja musi anda. Armastan ja hoian Sind väga.”
Loe lisaks:
Garrett Mattingly, The Defeat of the Spanish Armada. London, 1959.
Rudolf Sirge, Mitmest kaarest. Tallinn, 1964.
C. W. R. Winter, The Enchanted Isle. 1990.
LAEVAKORD
Ma ei teadnudki, et maailmas on olemas nii palju häid kombeid, käitumisreegleid, käske ja keelde. Nii palju asju, mida teha võib, et jääda siiski viisakaks, ja teisi, mis sellest piirist üle lähevad. Kohvikus ei tohi lõriseda, ei tohi haukuda, ei tohi hambaid näidata, ei tohi keelt näidata.
Meresõit