sai ootamatult öö. Igal pool keerutas liiv. Taamal oli näha, kuidas meie poole liikus suur oranžikaspruun pilv. Ootamatult muutus see mustaks, tekkis tunne, et oled keset keerutavat kaevandusšahti või imeliku pesumasina loputustsüklis, mis kasutab vee asemel liiva.
Ma mäletan, et olin lennukiangaaris ja kuigi uksed olid kinni, oli tolmu kogus õhus uskumatu. Liiv oli peeneteraline, selline, mis silma minnes ei tule enam välja. Me õppisime kiiresti kaitseprille kandma, päikeseprillidest ei piisanud.
60-kuulipildur
Uustulnukana olin ma 60-kuulipildur.
Nagu paljud teist kindlasti teavad, viitab 60 üldotstarbelisele M-60 kuulipildujale, mis on linttoituriga relv ja erinevates versioonides USA sõjaväge teeninud juba aastakümneid.
M-60 arendati välja 1950ndatel. See kasutab 7,62 mm kuule; selle disain on nii paindlik, et seda saab kasutada nii paralleelkuulipildujana soomusautodes ja helikopterites kui ka kaasaskantava relvana. Vietnami sõjas oli see usaldusväärne tööloom, jalaväelased kutsusid seda Seaks ja kirusid aeg-ajalt selle ülekuumenevat vintrauda, mille pidi iga paarisaja lasu järel asbestist kinda abil välja vahetama – lahingus mitte just väga mugav.
Merevägi on relva aastate jooksul oluliselt täiustanud ja see on siiamaani tõhus. Uusim versioon on algsest nii erinev, et sellel on teistsugune tähistus: merevägi kutsub seda Mk-43 Mod 0-ks. (Mõni väidab, et seda tuleks pidada täiesti eraldi relvaks, aga sellesse vaidlusse ma sekkuma ei hakka.) Relv on võrdlemisi kerge – ligikaudu 10 kilogrammi – ja sel on suhteliselt lühike vintraud. Samuti on sel siinisüsteem, mis laseb lisada optikaid ja muud säärast.
Ka on praegu kasutusel M-240, M-249 ning Mk-46, mis on M-249 variant.
Tavaliselt kutsuti minu rühmas kuulipildujaid alati 60teks, kuigi tegelikult olid nad midagi muud, näiteks Mk-48. Iraagis hakkasime järjest rohkem kasutama Mk-48 tüüpi relvi, kuid kui see ei ole just mingil põhjusel tähtis, viitan meie kuulipildujatele kui 60tele ja jätan peenemad nüansid mängust välja.
60 vana hüüdnimi Siga on siiamaani kasutusel, seetõttu on paljud 60-kuulipildurid Sead või selle loomingulised variatsioonid; meie rühmas sai selle külge üks mu sõber nimega Bob.
Mind Seaks hüüdma ei hakatud. Minu hüüdnimi oli Tex, mis oli üks viisakamaid hüüdnimesid, mis mulle pandud.
Kuna sõda oli muutumas vältimatuks, hakkasime Kuveidi piiril patrullima, et iraaklased ei saaks ennetavaks löögiks üle hiilida. Samuti asusime eesootavaks võitluseks treenima.
See tähendas kvaliteetaja veetmist DPVdes, mida teatakse ka SEALide kõrbebagidena.
DPVd (kõrbe patrullmasinad) näevad eemalt väga lahedad välja ja on palju paremini varustatud kui tavalised ATVd. Ees on .50-kaliibrine kuulipilduja ja Mk-19 granaadiheitja, taga M-60. Lisaks on veel LAW-raketid, tankitõrjerelvad, mis on Teise maailmasõja aegsete basuukide ja Panzerfaustide vaimsed järeltulijad. Raketid on paigaldatud silindrilise ülemise raami spetsiaalsetesse klambritesse. Asja teeb eriti ägedaks satelliitraadio antenn masina katusel, kõrvuti hiiglasliku raadioantenniga.
Peaaegu igal pildil, mis DPVdest tehtud, on näha, kuidas see lendab, esirattad õhus, üle liivaluite. See on äärmiselt vaimustav pilt.
Kahjuks ongi see ainult pilt, mitte reaalsus.
Minu teada põhinevad DPVd disainil, mida võis näha Baja võidusõitudel. Ilma varustuseta olid nad kahtlemata võimsad masinad. Probleem oli selles, et me ei sõitnud ilma varustuseta. Relvad ja laskemoon lisasid oluliselt kaalu. Lisaks olid meil veel seljakotid, paari päeva vesi ja söök ning varubensiin. Rääkimata kolmest täisvarustuses SEAList: juht, navigaator ja kuulipildur.
Meil oli lisaks veel taga lehviv Texase lipp. Nii mina kui mu ülemus olime Texasest, see tegi lipust kohustusliku lisavarustuse.
Koorem sai kiiresti täis. DPVdel on väike Volkswageni mootor, mis on paras rämps. See on arvatavasti sobilik autole või kõrbebagile, mis ei käi lahingus. Kuid kui me sellega kaks või kolm päeva ringi sõitsime, pidime seda pärast parandama umbes sama kaua. Kuullaagrid ja puksid kulusid pidevalt läbi. Hooldusremonti pidime tegema ise. Õnneks oli minu rühmas Ameerika ehitusinseneride ühingu sertifikaadiga mehaanik, kes võttis sõidukite töökorras hoidmise enda peale.
Kuid kõige suurem puudus oli, et bagid olid kaherattaveoga. Kui maapind oli natukenegi pehme, oli see suur probleem. Kuni me järjepanu sõitsime, oli enamasti kõik hästi, kuid seisma jäädes tekkisid probleemid. Kuveidis kaevasime masinaid pidevalt liivast välja.
Aga kui nad töötasid, olid nad suurepärased. Kuulipildurina oli mul kõrgemale tõstetud iste juhi ja navigaatori taga, kes istusid kõrvuti minust allpool. Taktikalised ballistilised prillid ees ja kopteripilootide kiiver peas, panin enda viiepunktilise turvavööga kinni ja hoidsin mööda kõrbe ringi kihutades kõvasti kinni. Me sõitsime 110 kilomeetrit tunnis. Ma tegin .50-kaliibrilisega paar lasku, seejärel tõmbasin istme kõrval oleva käepideme üles ja pöörasin tooliga ümber. Siis haarasin M-60 ja tulistasin veel. Kui simuleerisime rünnakut küljelt, võisin haarata M-4 käsirelva ja tulistada selles suunas.
Suurest kuulipildujast tulistamine oli lõbus!
Märklaua sihtimine aga samal ajal, kui sõiduk hüppas mööda kõrbe üles-alla, oli midagi muud. Relva saab sihtmärgil hoidmiseks üles-alla liigutada, kuid see ei ole eriti täpne – parimal juhul võib tulistada piisavalt palju, et ohutsoonist jalga lasta.
Lisaks neljale kolmeistmelisele DPVle oli meil veel kaks kahekohalist. Kuuekohaline masin oli harilik beež versioon – kolm kahekohaliste istmete rida, ees ainukese relvana 60. Me kasutasime seda käskude täitmise masinana. Sellega on äärmiselt igav sõita, justkui sõidaks koos emaga universaalis, samas kui isal on sportauto.
Treenisime paar nädalat. Orienteerusime, ehitasime kaevikuid ja harjutasime piiril vaatlust ja luuret. Me kaevusime maasse, katsime sõidukid võrkudega ja üritasime neid keset kõrbe ära peita. DPV puhul pole see eriti lihtne. Tavaliselt nägigi see välja täpselt nagu DPV, mida üritatakse keset kõrbet ära peita. Samuti harjutasime me DPVde õigetele positsioonidele paigutamist helikopteritest ja maapinnale jõudes nendega kopterilt maha sõitmist: see on nagu ratastel rodeo.
Jaanuari lõpus hakkasime muretsema, mitte sellepärast, et sõda oli algamas, vaid et see võib alata ilma meieta. Tavaline SEALide lähetus kestis kuus kuud. Meid oli välja saadetud septembris, järgmise paari nädala jooksul pidime USAsse tagasi minema.
Ma tahtsin võidelda. Ma tahtsin teha seda, milleks mind treenitud oli. Ameerika maksumaksjad olid mu SEALi haridusse investeerinud märkimisväärse summa. Ma tahtsin oma riiki kaitsta, kohust täita ja oma tööd teha.
Rohkem kui midagi muud aga tahtsin kogeda lahinguelamust.
Taya nägi asju teisiti.
Taya:
Sõja puhkemine muutus järjest tõenäolisemaks, ma olin kogu aeg hirmul. Kuigi sõda polnud veel ametlikult alanud, teadsin, et nad käivad ohtlikel operatsioonidel. SEALide töö on alati riskantne. Chris üritas asju leebemana näidata, et ma nii palju ei muretseks, kuid ma oskasin ridade vahelt lugeda. Mu ärevus väljendus mitut moodi. Ma olin närviline. Ma nägin silmanurgast asju, mida polnud olemas. Ma ei suutnud magada, ilma et kõik tuled põleksid; ma lugesin igal õhtul nii kaua, kuni silmad ise kinni vajusid. Ma tegin kõik, mis võimalik, et üksiolemist ja liigset mõtlemisaega vältida.
Chris helistas kaks korda, jutustades lugusid läbielatud helikopteriõnnetustest. Mõlemad olid väga kerged õnnetused, kuid ta kartis, et ma kuulen neist uudistest ja muretsen.
“Ma tahtsin, et sa teaks, juhuks kui sa uudistest kuuled,” ütles ta. “Helikopter sattus ainult kergesse õnnetusse, minuga on kõik korras.”
Ükskord ütles ta, et peab minema järjekordsele helikopteriharjutusele. Järgmisel hommikul kuulsin uudistest, et üks helikopter oli piiri lähedal alla kukkunud ja kõik pardalviibijad olid hukkunud. Teadustaja ütles, et kopteris olid eriüksuse sõdurid.
Sõjaväes viitas “eriüksus” maaväe