lahes laevade hõivamisest sai kiiresti rutiin. Me võtsime ühe öö jooksul maha kümneid laevu. Kuid meie suurim haarang ei juhtunud Iraagis, vaid umbes 2400 kilomeetrit eemal, Aafrika ranniku lähedal.
Scud-raketid
Hilissügisel hiilis Filipiinidel üks SEALi rühm So Sani nimelise kaubalaeva kõrvale. Sellest hetkest alates oli see Põhja-Korea laev sõna otseses mõttes märgitud alus.
See 3500tonnine kaubalaev oli tuntud kui kaubaartiklite Põhja-Koreasse ja sealt välja vedaja. Ühe kuulujutu kohaselt oli ta vedanud kemikaale, mida saab kasutada närvirelvade loomiseks. Käesoleval juhul väitsid So Sani paberid, et veetakse tsementi.
Tegelikult veeti aga Scud-rakette.
Laeva jälgiti, kui see ümber Somaali poolsaare seilas, samal ajal Bushi administratsioon alles otsustas, mida sellega teha. Lõpuks andis president korralduse laeva pardale minna ja see läbi otsida: just SEALidele kohane töö.
Üks rühm oli Djiboutis, alusele palju lähemal kui meie. Kuid käsuliini ja määramiste süsteemi tõttu – see rühm juhtus merejalaväelaste alluvuses olevat, samas kui me olime otse mereväe all – tehti kaubalaeva mahavõtmine meie ülesandeks.
Te võite ette kujutada, kui õnnelik me sõsarrühm oli, kui ta meid Djiboutis maandumas nägi. Me mitte ainult ei “varastanud” nende missiooni, vaid neile sai osaks ka vääritu amet: nad pidid meid aitama lennuki tühjaks laadimisel ja rünnakuks valmistumisel.
Kohe, kui ma lennukist välja astusin, märkasin ühte sõpra.
“Hei!” hüüdsin ma.
“Tõmba uttu,” vastas ta.
“Mis toimub?”
“Käi perse.”
Selline oli tema tervitus. Ma ei saanud teda süüdistada, ma oleks tema asemel samuti maruvihane olnud. Kuid lõpuks muutsid nad suhtumist – nad ei olnud vihased meie, vaid olukorra peale. Vastumeelselt aitasid nad meil missiooniks valmistuda, seejärel viisid meid posti- ja varustushelikopterile, mis toimetas meid USA laevale Nassau. Nassau on amfiibne ründelaev India ookeanis.
Amfiibid, nagu neid kutsutakse, on suured ründelaevad, mis kannavad vägesid ja helikoptereid ning aeg-ajalt ka merejalaväe Harrieri tüüpi ründelennukeid. Nad näevad välja nagu vanamoodsad lennukikandjad, mille lennutekk ulatub ühest otsast teiseni. Nad on võrdlemisi suured ja neil on juhtimistornid, mida saab rünnakuoperatsioonide ajal kasutada planeerimis- ja juhtimispunktidena.
Laeva ründamiseks on olenevalt tingimustest ja sihtmärgist palju viise. Kuigi me oleks So Sanile minemiseks võinud kasutada helikoptereid, märkasime laeva fotosid vaadates, et laevalae kohal on mitu kaablit. Need kaablid oleks tulnud enne maandumist eemaldada ja see oleks operatsiooni pikendanud.
Teades, et helikoptereid kasutades oleks me kaotanud üllatusmomendi, otsustasime kasutada RHIBe. Me tegime Nassau peal proovimissioone, kasutades paate, mille oli sinna toonud eripaadiüksus. (Eripaadiüksused on SEALi spetsiaalne taksoteenus. Nende käsutuses on RHIBid, Mk-Vd ja muud SEALide jaoks mõeldud alused. Muuhulgas on nad varustatud ja treenitud abistama SEALe lahingusse ja lahingust välja saamisel.)
Vahepeal jätkas So San meie poole seilamist. Valmistusime rünnakuks. Kuid enne paatidesse minemist saime käsu paigale jääda – hispaanlased olid tegutsema asunud.
Mida?
Hispaania fregatt Navarra oli So Sani ette võtnud. So San seilas küll ilma liputa ja ta nimi oli kinni kaetud, kuid see ei petnud kedagi. Hilisemate aruannete põhjal hakkasid Hispaania erioperatsioonide väed tegutsema pärast seda, kui kaubalaev ei kuuletunud fregati antud peatumiskäskudele. Muidugi kasutasid nad helikoptereid ja täpselt nii, nagu me arvasime, pidid nad enne kaablid läbi tulistama. Nagu oodata oli, andis selline viivitus laeva kaptenile piisavalt aega, et kompromiteerivast paberimajandusest ja muudest tõendusmaterjalidest lahti saada, ja ma olen kindel, et täpselt seda ta tegigi.
Ilmselgelt toimus kulisside taga palju, millest me teadlikud ei olnud.
Mida iganes.
Meie missioon muutus kiiresti laevale haarangu tegemisest selle üle võtmiseks – ning Scud-rakettide paljastamiseks.
Võiks arvata, et rakette pole raske leida. Kuid sel korral polnud neid kuskil näha. Laeva trümm oli täis neljakümnekiloseid tsemendikotte. Neid oli vist sadu tuhandeid.
Scudid said olla vaid ühes kohas. Me hakkasime tsementi tõstma. Kott koti järel. Meil jagus seda tööd 24 tunniks. Ei mingit magamist, lihtsalt tsemendikottide tõstmine. Ma tõstsin vist tuhandeid kotte. See oli närune töö. Ma olin üleni tolmuga kaetud. Jumal teab, millised mu kopsud välja nägid. Lõpuks tulid altpoolt välja konteinerid. Võtsime välja põletid ja saed.
Ma kasutasin ketassaagi. Ketassaag lõikab läbi peaaegu kõigest, kaasa arvatud Scudi konteineritest.
Tsemendi all oli viisteist Scud-raketti. Ma polnud Scudi kunagi lähedalt näinud, ja kui aus olla, mõtlesin, et nad näevad päris ägedad välja. Me tegime pilte, seejärel kutsusime kohale lõhkeainete kahjutukstegemise eksperdid ehk EODd12, et kontrollida, kas Scudid on stabiilsed.
Selleks hetkeks oli terve rühm üleni tsemenditolmuga kaetud. Paar meest läksid seda üle paadi serva maha pesema. Mina nendega ei ühinenud. Teades oma sukeldumiste ajalugu, ei hakanud ma riskima. Sellise tsemendikogusega ei või iial teada, mis juhtub, kui see vett puudutab.
Me andsime So Sani merejalaväelastele üle ja läksime tagasi Nassau pardale. Juhtkond saatis teate, et meid saadetakse tagasi Kuveiti “sama kiiresti, nagu teid siia toodi”.
Mõistagi ajasid nad jama. Me olime Nassaul kaks nädalat. Mingil põhjusel ei suutnud merevägi välja mõelda, kuidas üks lennutekil olevast mustmiljonist helikopterist aega leiaks, et meid tagasi Djiboutisse viia. Seega mängisime oodates videomänge ja rebisime kangi. Ja magasime.
Kahjuks oli meil videomängudest ainult Madden Football. Ma sain selles päris heaks. Senini ei olnud ma eriti videomänge mänginud, aga nüüd olen ekspert – eriti Maddenis. Arvatavasti sattusin ma ka sõltuvusse. Mu naine kirub vist siiamaani neid kahte nädalat Nassau pardal.
Märkus Scudide kohta: raketid olid teel Jeemenisse. Vähemalt nii Jeemenist öeldi. Käisid kõlakad, et need olid osa mingist tehingust Liibüaga, mis sisaldas muu hulgas tasu Saddam Husseini maapakku viimise eest, kuid ma ei tea, kas see oli tõsi või mitte. Igatahes viidi Scudid Jeemenisse, Saddam jäi Iraaki ja meie läksime tagasi Kuveiti sõjaks valmistuma.
Jõulud
Järgmised jõulud olid esimesed, mil olin oma perest eemal, ja see tundus natuke masendav. Jõulud tulid ja läksid ilma mälestusväärse pühitsemiseta.
Kuid ma mäletan Taya vanemate saadetud kingitusi, kaug-juhitavaid Hummereid.
Need olid väikesed raadio teel juhitavad mänguasjad, millega oli äge ringi sõita. Mõned baasis töötavad iraaklased polnud midagi sellist kunagi varem näinud. Ma sõitsin mänguautoga nende poole, nad karjatasid ja hüppasid eemale. Ma ei tea, kas nad mõtlesid, et need on juhitavad raketid või midagi sellist. Nende kiledad karjed ja putku pistmised panid mind kõht kõveras naerma. Sellised lihtsad lõbustused olid Iraagis hindamatud.
Kõik meie jaoks töötavad inimesed ei olnud just parimatest parimad ja mitte kõik ei olnud ameeriklastest eriti vaimustuses.
Üks tabati meie toidu sisse pihku peksmas.
Ta organiseeriti meie baasist minema nii kähku kui võimalik. Komandörid teadsid, et kui teised teada saavad, mida ta tegi, üritab suure tõenäosusega keegi teda tappa.
Kuveidis olime kahes laagris, Ali al-Salemis ja Dohas. Tingimused olid mõlemas baasis võrdlemisi algelised.
Doha oli suur USA maaväebaas, mis mängis olulist rolli nii Lahesõjas kui sõjas, millest hiljem sai Teine lahesõda. Seal anti meile kaubaladu ja mereväe ehituspataljoni abiga ehitatud toad. Tulevikus usaldasime sageli samasugustes asjades just ehituspataljoni.
Ali