Ameerika snaiper. Chris Kyle

ütles kindral Patton, sõja eesmärk on, et vastane sureks. Kuid meie tahtsime ka võidelda.

      Osa sellest on isiklik. Sportlastel on samamoodi: ta tahab jõuda profiliigasse, tahab väljakul või ringis võistelda. Kuid teine osa, vast isegi suurem osa, on patriotism.

      See on sedasorti asi, mida lahti seletada ei saa. Aga vast on abi järgnevast jutust.

      Mõni aeg hiljem olime ühel ööl väsitavas tulevahetuses. Olime kümnekesi ligikaudu 48 tundi vana mahajäetud tellisest hoone teisel korrusel 40kraadises kuumuses täies turvises võidelnud. Vaenlase kuulid lammutasid meid ümbritsevaid seinu peaaegu lakkamatult. Ainuke paus, mille tegime, oli uuesti laadimiseks.

      Lõpuks, päikesetõusul, tulevahetus ja tellistesse maanduvate kuulide heli lakkas. Võitlus oli läbi. Vaikus oli kõhedust tekitav.

      Kui merejalaväelased meid välja vahetama tulid, leidsid nad meid kas seina äärest või põrandalt kokku kukkunult, haavu sidumas või lihtsalt olukorda seedimas.

      Üks merejalaväelastest heiskas Ameerika lipu. Keegi pani riigihümni mängima – ma ei tea, kust muusika tuli, kuid sümbolism ja viis, kuidas see hinge puudutas, oli vapustav. See on tänini üks mu võimsamaid mälestusi.

      Iga lahingust rampväsinud mees tõusis, läks akna juurde ja andis au. Meeldetuletamine, mille nimel me võitlesime, pani lisaks verele ja higile voolama ka pisarad.

      Ma olen väljendid “vabade maa” ja “vaprate kodu” sõna-sõnaliselt läbi elanud. Minu jaoks pole need kulunud väljendid. Need on mul südames. Need on mul rinnus. Mind ajab vihale isegi see, kui keegi pesapallimängul hümni ajal räägib või mütsi peast ei võta. Ja enda teada ma oma rahulolematust ei jäta.

      Minu ja mu kaas-SEALide jaoks olid patriotism ja lahingumöll tugevalt ühendatud. Kuid meiesuguse üksuse võitlussuutlikkus sõltub suuresti juhtimisest. Suur roll on meid juhtivatel ohvitseridel. SEALi ohvitseride hulgas on igasuguseid. Mõni on hea, mõni on halb. Mõni on lihtsalt mõttetu äpu.

      Nad võivad küll olla tugevad isiksused, kuid et olla hea juht, on vaja rohkemat kui isiklikku visadust. Peale visaduse on vaja ka õigeid töömeetodeid ja eesmärke. Meie ülemjuhtkond tahtis, et me saavutaks ühegi kaotuseta sajaprotsendilise edu. See võib tunduda imetlusväärne – kes ei tahaks edu saavutada nii, et keegi viga ei saaks. Kuid sõjas on need kaks soovi kokkusobimatud ja ebarealistlikud. Kui eesmärk on sada protsenti edu ja null protsenti kaotust, saab läbi viia väga vähe operatsioone. Riske võtta ei saa, ei realistlikke ega muid.

      Ideaalis oleks me võinud merejalaväelastele teha snaiprijulgestust ja luuremissioone kogu Nasiriyah’s. Me oleksime võinud merejalaväelaste rünnakutes palju suuremat rolli mängida. Me oleksime võinud päästa nende elusid.

      Me tahtsime öösel minna ja rünnata järgmist suuremat linna, millest merejalaväelased läbi olid minemas. Me oleks võinud sihtmärgi nende jaoks kergemaks teha, tappes võimalikult palju vaenlasi. Me tegime paar sellist missiooni, kuid kindlasti kõvasti vähem, kui oleks võinud.

      Kurjus

      Ma pole islami kohta kunagi eriti palju teadnud. Mind kasvatati kristlasena, seetõttu teadsin ma sajanditepikkustest usukonfliktidest. Ma teadsin ristisõdadest ja ma teadsin, et võitlemist ja jõledusi on alati olnud.

      Kuid ma teadsin ka seda, et kristlus on keskajaga võrreldes arenenud. Me ei tapa inimesi sellepärast, et neil on teine religioon.

      Inimesed, kellega me pärast Saddami armee põgenemist või alistamist võitlesime, olid fanaatikud. Nad vihkasid meid, sest me ei olnud moslemid. Kuigi me olime just maha võtnud nende diktaatori, tahtsid nad meid tappa, sest meil oli teistsugune religioon.

      Kas religioon ei peaks õpetama sallivust?

      Räägitakse, et vaenlase tapmiseks pead sa temast distantseeruma. Kui see on tõsi, tegid mässulised Iraagis selle väga lihtsaks. Mu varasem lugu sellest, mida üks ema oma lapsele granaadist spindlit välja tõmmates tegi, oli ainult üks võigas näide.

      Fanaatikud, kellega me võitlesime, ei väärtustanud midagi muud kui oma usu väändunud tõlgendust. Poole ajast nad lihtsalt väitsid, et nende religioon on neile oluline – enamik isegi ei palvetanud. Suur osa oli meiega võitlemiseks narkouimas.

      Paljud mässulised olid argpüksid. Nad tarbisid regulaarselt uimasteid, et julgust juurde saada. Uimastiteta polnud nad midagi. Mul on kusagil filmilint isast ja tütrest ühes majas, mida läbi otsiti. Nad olid allkorrusel, mingil põhjusel plahvatas ülakorrusel valgusgranaat.

      Videol on näha, kuidas isa peidab ennast tütre taha, olles valmis ta ohvriks tooma kartuses, et ta lüüakse maha.

      Peidetud surnukehad

      Nad võisid olla argpüksid, kuid inimesi tappa nad oskasid. Mässulised ei muretsenud reeglite või tribunali pärast. Kui neil oli võimalus, võisid nad tappa iga läänemaalase, kelle nad leida suutsid, olenemata, kas nad olid sõdurid või mitte.

      Ühel päeval saadeti meid majja, kus võis olla USA vange. Me ei leidnud eluruumidest kedagi. Kuid keldris oli näha, et mulda on liigutatud. Me seadsime valgustuse üles ja hakkasime kaevama.

      Ei läinud kaua, enne kui ma nägin püksisäärt ja seejärel värskelt maetud surnukeha.

      Ameerika sõdur. Maaväest.

      Tema kõrval oli teine surnukeha. Siis veel üks mees, seljas merejalaväelase vorm.

      Mu vend liitus merejalaväelastega natuke enne 11. septembri rünnakut. Ma polnud temast ammu kuulnud ja arvasin, et ta saadeti Iraaki.

      Surnukeha välja tõmmates olin ma millegipärast kindel, et see on mu vend.

      Kuid ei olnud. Lugesin vaikse palve ja me jätkasime kaevamist.

      Veel üks surnukeha, merejalaväelane. Ma kummardusin ning sundisin ennast vaatama.

      See polnud tema.

      Kuid mida rohkem mehi me hauast välja tõstsime – ja neid oli palju – seda kindlam ma olin, et me leiame mu venna. Mu kõht tõmbus kokku. Ma kaevasin edasi. Oli tahtmine oksendada.

      Lõpuks saime valmis. Mu venda seal polnud.

      Korraks tundsin kergendust, isegi ülevat meeleolu – ükski neist polnud mu vend. Seejärel tuli kohutav kurbus nende mõrvatud noorte meeste pärast, kelle kehad me just välja kaevanud olime.

      Kui ma lõpuks vennast kuulsin, sain teada, et kuigi ta oli Iraagis, oli ta kaugel kohast, kust ma neid laipu näinud olin. Temalgi oli olnud omajagu ränki olukordi, kuid ta hääle kuulmine tegi mu enesetunde palju paremaks.