et see õhku ei lennanud,” ütles keegi. “Me oleksime surnud.”
Miini maandumisaugust hakkas välja tulema valget suitsu.
“Gaas!” karjus keegi.
Me jooksime nii kiiresti kui võimalik tagasi värava poole. Kuid just enne selleni jõudmist lõid Briti valvurid värava kinni ning keeldusid avamast.
“Te ei tohi sisse tulla!” hüüdis üks neist. “Teid on just gaasitatud.”
Merejalaväe Cobra tüüpi helikopterid lendasid miiniautodega tegelema, meie aga üritasime selgusele jõuda, kas oleme surmalapsed.
Kuna paar minutit hiljem me ikka veel hingasime, saime aru, et see suits oligi lihtsalt suits. Võib-olla oli see mudast tulev aur. Mis iganes. See ainult susises, ei mingit plahvatust ega gaasi.
See oli kergendus.
Shatt al-Arab
Kuna Al-Faw oli kindlustatud, seadsime valmis kaks DPVd ja asusime teele, et sõita põhja Shatt al-Arabi jõe poole, mis eraldab Pärsia lahte voolates Iraani ja Iraaki. Meie töö oli otsida enesetaputerroristide paate ja miinipanijaid, kes mööda jõge lahe poole liikuda võisid. Me leidsime iraaklaste hüljatud vana piirijaama ning seadsime vaatluspunkti üles.
Meie tegevusreeglid sõja korral olid üsna lihtsad: Kui sa näed kedagi vanuses 16 kuni 65 ja nad on meessoost, siis lase nad maha. Tapa iga mees, keda sa näed.
See polnud küll ametlik sõnastus, kuid mõte jäi samaks. Aga nüüd, kui me Iraani piiri jälgisime, oli meil range käsk mitte tulistada, vähemalt mitte Iraani suunas.
Igal ööl tulistas keegi meid teiselt poolt jõge. Me andsime sellest kuulekalt teada ja küsisime luba vastu tulistada. Vastus oli alati väga kindel “EI!” Vali ja selge.
Tagasi vaadates oli see loogiline. Meie suurimad relvad olid Carl-Gustav ja kaks 60t. Iraanlastel oli korralik suurtükivägi ja nad teadsid täpselt, kus me oleme. Meid rünnata poleks olnud mingi probleem. Arvatavasti üritasidki nad meid võitlusesse tõmmata, et meid maha tappa.
Igatahes ajas see meid vihale. Kui keegi sinu pihta tulistab, tahad sa vastu tulistada.
Sõja alguse põnevusega võrreldes oli meie meeleolu üsna vilets. Me lihtsalt vedelesime niisama. Ühel mehel oli kaasas videokaamera, lollitasime sellega. Muud polnud väga midagi teha. Me leidsime paar Iraagi relva ja kogusime need õhkulaskmiseks kokku. Kuid sellega asi piirdus. Iraaklased ei saatnud meie poole ühtegi paati, iraanlased lihtsalt tulistasid ühe lasu, läksid peitu ja ootasid meie reaktsiooni. Kõige lõbustavam, mis teha saime, oli vette kahlata ja nende suunas kusta.
Nädal aega valvasime kordamööda – kaks meest postil, neli puhkamas –, jälgisime raadiosidet ja vaatasime vett. Lõpuks vahetas üks teine SEALi rühm meid välja ja me läksime tagasi Kuveiti.
Võidusõit Bagdadi
Selleks ajaks oli niinimetatud Võidusõit Bagdadi alanud. Ameerika ja liitlasväed hoovasid üle piiri ning liikusid iga päev tublisti edasi.
Kuveidis ootasime paar päeva laagris järgmist ülesannet. Piirijaamas oli olnud masendav, laagris oli veel hullem. Me tahtsime lahingusse. Missioone, mida oleksime võinud läbi viia, oli rohkesti – näiteks selle “mitteeksisteeriva” õhukaitse kõrvaldamine kaugemal Iraagi piiri taga –, kuid tundus, et juhtkond ei taha meid rakendada.
Meie lähetust oli pikendatud, et saaksime sõja algusest osa võtta. Kuid nüüd käisid kõlakad, et meid saadetakse USAsse tagasi ja meie asemele tuleb Team 5. Keegi ei tahtnud Iraagist lahkuda just siis, kui lahingutegevus oli pingelisemaks muutumas. Moraal langes alla igasugust arvestust. Me olime maruvihased.
Pealekauba olid iraaklased just enne sõja algust teele saatnud paar Scudi. Enamike eest kandsid hoolt meie Patrioti tüüpi raketid, kuid üks pääses läbi. See hävitas Starbucksi, kus me sõjaeelse väljaõppe ajal tihti aega veetsime.
Kohviku ründamine on alatu. Aga oleks võinud ka hullemini minna. Nad oleksid võinud rünnata Dunkin’ Donutsi.
Nali oli selles, et president Bush kuulutas sõja välja alles siis, kui Starbucksi rünnati. ÜROga võib jännata palju tahes, aga kui hakatakse kohvijoomist segama, tuleb kellelgi maksta.
Me veetsime kolm või neli päeva raevus ja masenduses. Lõpuks liitusime Nasiriyah’s edasi liikuvate merejalaväelastega. Me olime sõjas tagasi.
Nasyriah’ lähedal
Nasiriyah on linn Lõuna-Iraagis Eufrati jõe kaldal, umbes 200 kilomeetrit Kuveidist loodes. Merejalaväelased võtsid linna üle 31. märtsil, kuid sõjategevus jätkus piirkonnas veel mõnda aega, kuna väikesed Iraagi sõdurite grupid ja Fedayeen jätkasid vastupanu ja ameeriklaste ründamist. Just Nasiriyah’ lähedal vangistati ja hoiti sõja esimestel päevadel kinni Jessica Lynchi14.
Mõned ajaloolased usuvad, et selles piirkonnas toimus kõige raevukam võitlus, millega merejalaväelased sõja jooksul rinda pistma pidid, ja võrdlevad seda kõige metsikumate tulevahetustega Vietnamis ja hiljem Fallujah’s. Peale linna hõivasid merejalaväelased Jalibah’ lennuvälja, mitu üle Eufrati viivat silda ning maanteid ja linnu, mis kindlustasid sõja algstaadiumis läbipääsu Bagdadisse. Teel sinna puutusid nad kokku sellist sorti fanaatilise ülestõusuga, mis hakkas pärast Bagdadi langemist sõda iseloomustama.
Sealses konfliktis oli meil väga väike roll. Me sattusime paari väga pingelisse lahingusse, kuid enamjaolt tegutsesid merejalaväelased. Paljust ei saa ma muidugi kirjutada, sest see, mida ma üleüldisest lahingust nägin, oli nagu tohutu suure maastikumaali vaatamine läbi tillukese õlekõrre.
Maaväe ja merejalaväe üksustega koostööd tehes on kohe märgata erinevust. Maavägi on võimekas, kuid nende sooritus oleneb igast üksusest eraldi. Mõned on suurepärased ja nendes on esmaklassilised sõdalased. Paar tükki on täiesti kohutavad, enamik on kusagil vahepeal.
Minu kogemuste põhjal on merejalaväelased igal juhul hakkajad. Kõik nad on valmis võitlema surmani. Igaüks neist tahab lahingusse pääseda ja vaenlasi tappa. Nad on raudsed mehed ning muljetavaldav jõud.
Meid pandi keset ööd kahe kolmeistmelise DPVga 53-tüüpi helikopterist kõrbes maha. Maapind oli piisavalt tahke, et keegi kinni ei jääks.
Olime USA vägede esimese laine taga, alas polnud ühtegi vaenlase üksust. Me sõitsime läbi kõrbe, kuni jõudsime maaväe pealaagrini. Seal puhkasime paar tundi ning läksime merejalaväelaste jaoks maad kuulama.
Kõrb ei olnud täiesti tühi. Kauguses oli näha paari linna ja väiksemat asulat. Enamasti sõitsime me neist mööda ja jälgisime neid vaid kaugusest. Meie ülesanne oli välja selgitada vaenlase tugipunktide asukohad ning nendest raadio teel teada anda, et merejalaväelased saaksid otsustada, kas neid rünnata või mööda minna. Aeg-ajalt jõudsime kõrgema kohani, peatusime mõneks ajaks ning vaatlesime ümbrust.
Tol päeval toimus ainult üks oluline kokkupõrge. Me olime möödumas ühest linnast. Ilmselgelt olime liiga lähedal, sest meid hakati tulistama. Ma tulistasin esmalt .50kaliibrisest, kui minema sõitma hakkasime, vahetasin selle 60 vastu.
Tol päeval sõitsime vist sadu kilomeetreid. Pärastlõunal viskasime pikali, puhkasime ning öö saabudes sõitsime jälle edasi. Kui hakkasime tol ööl enda peale tuld tõmbama, muudeti meie korraldust. Meil kästi tagasi pöörduda ja saadeti helikopterid järele.
Võiks arvata, et meie ülesanne oligi tuld enda peale tõmmata, sest see reetis vaenlase asukoha. Võiks arvata, et kuna olime piisavalt lähedal, et vaenlane meid tulistama hakkas, tähendas see, et me avastasime varem teadmata väesalga. Võiks arvata, et see tähendas meie poolt head sooritust.
Nii arvasime meie. Kuid meie komandöri arvates läks kõik valesti. Ta tahtis, et meil ei tekiks vaenlasega kontakti. Ta ei tahtnud kaotustega riskida, pigem isegi keelas meil oma missiooni korralikult täita. (Peaksin lisama, et hoolimata tulistamisest ja varasemast kontaktist ei olnud me kaotanud ühtegi meest.)
Me olime maruvihased.