Teda polnud selles kopteris.
Ma matsin end töösse. Õhtul, kui ta polnud ikka veel helistanud, muutusin ma natuke närvilisemaks … Ja siis läksin peast segi. Ma ei saanud magada, kuigi olin tööst ja teeseldud rahu häirida ähvardavate pisarate tagasihoidmisest rampväsinud.
Lõpuks, umbes kella ühe ajal, hakkasin murduma.
Telefon helises. Ma hüppasin püsti ja võtsin toru vastu.
“Hei, kallis!” ütles ta tavapärase rõõmsameelsusega. Ma hakkasin röökima.
Chris küsis mitu korda, mis viga on. Ma ei suutnud seletuseks ühtegi sõna öelda. Mu hirm ja kergendustunne tulid välja arusaamatu nuuksumisena.
Pärast seda vandusin, et ei vaata enam kunagi uudiseid.
4
Viis minutit elada
Kõrbebagid ja muda ei sobi kokku
20. märtsi öö hakul aastal 2003 istusin täies varustuses ja rihmadega kinnitatult vibreeriva DPV kuulipilduri toolis, kui õhuväe MH-53 Kuveidi lennurajalt õhku tõusis. Sõiduk oli laaditud PAVE-Low lennuki tagaossa. Me olime teel missioonile, milleks olime valmistunud mitu nädalat. Ootamine hakkas läbi saama; käimas oli operatsioon Iraagi Vabastamine.
Mu kauaoodatud sõda oli lõpuks käes.
Ma higistasin, ja mitte ainult põnevusest. Teadmata täpselt, mis Saddamil varuks on, oli meil käsk kanda täit MOPPi13 – varustust, mõni kutsus seda skafandriks. MOPP kaitseb keemiliste rünnakute eest, kuid on umbes sama mugav kui kummist pidžaama, ning sellega kaasas käiv gaasimask on kaks korda hullem.
“Oleme vee kohal!” ütles keegi raadio teel.
Ma vaatasin oma relvad üle. Kõik oli valmis, kaasa arvatud 50. Ma pidin vaid laadimiskäepideme tagasi tõmbama ja laadima.
Me olime suunaga helikopteri tagaosa poole. Tagumine ramp ei olnud veel päris üleval, nii et ma nägin öist taevast. Ootamatult muutus must riba, mida vaatasin, punaseks – iraaklased olid õhutõrjeradarid ja relvad, mida meie luure andmetel olemas polnud, käiku lasknud; piloodid hakkasid nende segadusseajamiseks peibutusrakette välja laskma.
Sellele järgnesid kuulivood, mis lendasid kaarega üle kitsa musta nelinurga.
Neetud, mõtlesin ma. Meid lastakse alla enne, kui me üldse sõdima saame hakata. Kuidagi õnnestus iraaklastel meist siiski mööda lasta. Helikopter lendas edasi maapinna poole.
“Oleme maa kohal!” öeldi raadio teel.
Põrgu oli valla pääsemas. Me olime osa üksusest, mis pidi ründama Iraagi naftahoidlaid enne, kui iraaklased need õhku lasta või põlema panna jõuavad, nagu nad tegid Kõrbetormi ajal 1991. aastal. SEALid ja GROMid ründasid Pärsia lahes gaasi- ja naftaplatvorme ning kaldal paiknevaid naftatöötlemistehaseid ja sadamaalasid.
Mulle ja veel üheteistkümnele mehele anti ülesandeks rünnata kaugemal sisemaal asuvat Al-Faw naftatöötlemistehast. Paar lisaminutit, mis selleks kulus, tõid kaasa põrguliku relvatule, helikopteri maandumise ajaks olime plindris.
Ramp lasti alla ja meie juht andis gaasi. Mööda rampi alla kihutades seadsin end tulistamiseks valmis. DVP kaldus pehmes pinnases viltu … ja jäi järsku kinni.
Kurat küll!
Juht hakkas käigukastiga mängides meid edasi-tagasi loksutama, üritades sõidukit liivast välja saada. Vähemalt olime me helikopterist väljas – üks teine DPV jäi rambi ääre külge kinni. Helikopter jõnksutas üles-alla, üritades meeleheitlikult sellest lahti saada – pilootidele ei meeldi, kui nende pihta tulistatakse, nad tahtsid minema saada.
Selleks ajaks võis juba kuulda, kuidas teised DPV üksused raadio teel endast teada andsid. Peaaegu kõik olid õlises mudas kinni. Meid informeerinud luurespetsialist oli väitnud, et maabumiskohas on maapind tahke. Ühtlasi olid tema ja ta kolleegid väitnud, et iraaklastel ei ole õhutõrjerelvi. Nagu öeldakse, on sõjaväeluure oksüümoron.
“Me jäime kinni!” ütles ülemus.
“Meie ka,” ütles leitnant.
“Me jäime kinni!” ütles veel keegi.
“Kurat, meil tuleb siit minema saada.”
“Okei, kõik masinatest välja ja positsioonidele!” hüüdis ülemus.
Ma võtsin oma kinnitused lahti, haarasin 60 kätte ja jooksin kummargil naftarajatist eraldava tara poole. Meie ülesanne oli kindlustada värav ja kuigi meil ei olnud sõiduvahendit, ei tähendanud see, et töö tegemata jääks.
Ma leidsin värava lähedal kivihunniku ja panin 60 valmis. Minuga ühines mees Carl-Gustaviks kutsutava granaadiheitjaga. Tehniliselt on see tagasilöögita relv, mille granaat suudab hävitada tanki või lasta hoonesse augu. Meie loata ei pääsenud sellest väravast keegi läbi.
Iraaklased olid rafineerimisvabriku ümber üles seadnud kaitseperimeetri. Nende ainuke probleem oli, et me maandusime selle sees. Me olime nüüd nende ja vabriku vahel – teisisõnu, nende positsioonide taga.
See neile eriti ei meeldinud. Nad pöörasid ringi ja hakkasid meid tulistama.
Niipea, kui sain aru, et meid ei gaasitata, kiskusin maski peast. 60ga neid vastu tulistades oli mul sihtmärke piisavalt – tegelikult isegi liiga palju. Me olime arvulises vähemuses. Kuid see ei olnud eriline probleem. Me kutsusime lennukid appi. Paari minuti pärast oli meie kohal kõiksuguseid lennukeid: F/A-18d, F-16d, A-10Ad ja isegi üks AC-130 lahingulennuk.
Õhuväe A-10d, rohkem tuntud kui Warthogid, on võimsad. Need on aeglaselt lendavad reaktiivlennukid, mõeldudki lendama madalalt ja aeglaselt, selleks et maapealsetele sihtmärkidele võimalikult palju kahurituld anda. Lisaks pommidele ja rakettidele on neil 30 mm Gatlingi kahurid. Tol ööl kiskusid need Gatlingid vaenlased ribadeks. Iraaklased hakkasid soomusautodega linna poolt tulema, kuid ei jõudnud kuigi kaugele. Asi jõudis sinnamaale, kus iraaklased said aru, et olukord on täbar, ning üritasid põgeneda.
See oli suur viga. Nüüd oli neid lihtsalt kergem märgata. Lennukid võtsid neid järjest rajalt maha. Iraaklased võeti sihikule ja elimineeriti. Võis kuulda kuulide möödumist läbi õhu ja seejärel nende kaja, millele järgnesid järelplahvatused ja muu kuulide põhjustatud kaos.
Kurat, mõtlesin ma endamisi, see on vägev. Täiega vägev. See on närvesööv ja põnev ja mulle meeldib see täiega.
Gaasitatud
Hommikul lendas kohale Briti üksus. Selleks ajaks oli lahing läbi. Otse loomulikult ei suutnud me neid sellepärast nokkimata jätta: “Tulge edasi. Võitlus on läbi,” tögasime. “Teil on siin ohutu.”
Vaevalt et nad seda naljakaks pidasid, kuid raske oli aru saada. Britid räägivad naljakat inglise keelt. Kurnatuna läksime väravast sisse majja, mis oli tulevahetuses peaaegu täiesti hävinud. Me läksime varemete vahele, viskasime end kiviprügi sisse pikali ja jäime magama.
Ärkasin paar tundi hiljem. Mu kompaniikaaslased olid samuti üles tõusmas. Läksime välja ja hakkasime naftaväljade perimeetrit kontrollima. Leidsime iraaklaste õhukaitseseadmeid, mida luure andmetel olemas polnud. Kuid andmeid värskendada polnud vaja – seadmed polnud enam kaugeltki kasutuskõlblikud.
Igal pool vedeles laipu. Ühel mehel oli alakeha sõna otseses mõttes ribadeks lastud. Ta jooksis verest tühjaks, kuid jõudis enne veel lennukitest eemale roomata. Mudas oli näha vererada.
Kui me seal asju joonde ajasime, märkasin kauguses Toyota pikapit. See sõitis meile lähemale ja jäi paari kilomeetri kaugusel seisma.
Iraaklased kasutasid terve sõja kestel sõjaväemasinatena valgeid tsiviilpikapeid. Tavaliselt oli selleks Toyota Hilux, see on kompaktne pikap, mis saadaval mitmes versioonis. (Ühendriikides kutsutakse Hiluxit tihti SR5ks; mudeli tootmine lõpetati, kuid välismaal müüdi neid edasi.) Me polnud päris kindlad, mis