tulemusi siira huviga peaaegu iga päev.
Juba mitu aastat paigaldati eranditult kõigile reanimatsiooniosakonda toodud lastele kohe saabumisel kanüül ülemisse õõnesveeni, seepärast polnud mul mingit muret spetsiaalse värvimarkeri viimisega veresoonkonda, samuti tsentraalse venoosse rõhu mõõtmisega. Keeruline oli iga päev korduvalt korrutada kolmekohalisi arve ja välja arvutada kaheksa hemodünaamilist parameetrit. Sel ajal polnud meist kellelgi taskukalkulaatorit ja personaalarvuti oli tegelaseks ulmefilmides. Minu insenerist ema oli õpetanud mind arvutama arvutuslükatil, mis tekitas kolleegides isegi suuremat hämmastust kui kliinilised tulemused, mis sellisele arvutamisele järgnesid.
Hilissügisel toimus sündmus, mis muutis põhjalikult meie suhtumist minu poolt läbi viidud uuringutesse. Nagu tavaliselt võtsin verd, tegin aparaadiga vajalikud toimingud ja hakkasin kiirustamata arvutama. Sel päeval tegin tööd kahe patsiendiga, üks neist oli üheteistkuune poiss. Mina jälgisin teda kolmandat päeva järjest. Laps oli sattunud saatuslike ja traagiliste asjaolude ohvriks – talle oli lastesõimes määratud klistiir, see lihtne protseduur tehti aga ülesandeks kogenematule õele. Suure vaevaga sai too ülesandega hakkama, tõsi, protseduuri lõpus eritus verd, kuid õde ei taibanud, mis juhtus, ega öelnud ehmatusest kellelegi sõnagi. Ka siis, kui lapsel tõusis palavik ja tema väljaheide muutus veriseks, varjas ta veel mitu päeva toimunut. Haiglasse jõudes oli laps juba raskes seisundis, operatsioonil avastati sooles auk (klistiiri tagajärg!) ja peritoniit.
Ma lõpetasin arvutamise, võrdlesin tulemusi möödunud päeva omadega ja mõistsin äkki õudusega, et lapsel tekib äge südamepuudulikkus ja perifeerse veresoonkonna näitajad kasvavad niivõrd, et juba varsti võib tekkida kopsuturse. Dotsent Balaginit polnud kohal, ma läksin ise reanimatsiooniosakonda, et rääkida lapse raviarstile oma kartustest. Ta läks kohe lapse juurde, kontrollis andurite näite ja ütles, et olukord on stabiilselt raske, kuid mitte nii raske… Püüdsin uuesti selgitada, mida hemodünaamika parameetrid näitavad, kuid ta vihastas ja teatas, et olukord on kontrolli all, ning käskis end enam mitte segada. Läksin tagasi kateedrisse, pöördusin reanimatoloogist kolleegi poole ja palusin temal sekkuda. Ta vastas, et lapse palatis töötab väga kogenud arst, kes aga ei varjagi oma vastumeelsust „kateedritaibude” vastu, peab lugu ainult dotsendist ja kedagi kuulata ei kavatse.
Balagin jõudis tagasi kahe tunni pärast, kuulas mu järeldused ära ja me läksime tagasi esimesel korrusel asuvasse palatisse. Lapse olukord polnud enam mitte äärmiselt raske, vaid kriitiline, terminaalne. Beebi viidi protseduuride tuppa hingamisaparaadi alla. Peaaegu tund aega tegi personal koos dotsendiga kangelaslikke jõupingutusi lapse päästmiseks, kuid tulemusteta. Balagin juhatas mind oma kabinetti. Olime mõlemad väga löödud ja kurvad, istusime tükk aega rõhuvas vaikuses ning hakkasime siis sündmusi taastama. Tuli välja, et hemodünaamilised näitajad andsid alarmi juba kolm tundi e n n e terminaalse seisundi tekkimist, hoiatades katastroofi eest, kuid seda ei mõistetud. Situatsioon arenes tüüpilise stsenaariumi järgi – suure staažiga suurepärane spetsialist ei näinud midagi sellist, mis oleks teda ettevaatlikuks muutnud. Ähvardavaid väliseid sümptomeid ju polnudki, need ilmusid „ootamatult” umbes poolteist tundi enne kriitilist olukorda ja viisid väga kiiresti pöördumatu seisundini. Järelikult polnud meie uusi uuringuid vaja üksnes väitekirjade kaunistamiseks – neid võis ja pidi kasutama praktikas.
Poole aasta jooksul saime paljugi selgemaks ja õppisime tulemusi praktikas kasutama. Ühel õhtul, juba talvel, nägin arvutusi lõpetades taas tuttavat pilti – kuueaastasel tüdrukul (peritoniit, paar päeva pärast operatsiooni) areneb äge südamepuudulikkus. Kellaaeg oli juba päris hiline, kuid ma teadsin, et Balagin on veel oma kabinetis. Ma tormasin tema juurde. Mind ära kuulanud, erutus ta samuti ja pobises segaduses: „Mida siis teha?”
„Te küsite MINU käest? Te ju ise lugesite meile selle kohta loengut! Eelmisel nädalal!”
„Nojah… Muidugi!”
Me jooksime astmeid vahele jättes trepist alla. Kui ukse lahti lajatasime, nägime, et mõlemad valvereanimatoloogid on tüdruku voodi juures väga ärevil. Nende sõnade järgi tekkis tsüanoos, laps muutus rahutuks, tema seisund halvenes progresseeruvalt, kuid nad ei saanud aru, milles on asi. Jõudmata välja hingata, ütles Balagin: „Tema näitudest järeldub… südame ülekoormus… kõrge tsentraalne venoosne rõhk… perifeerne spasm… vasopleegia… kiiresti… Ja nad kolmekesi hingasid peaaegu kooris välja ravimi nime. Medõde hakkas seda viivitamatult veeni manustama. Poole tunni pärast mõõdeti uuesti tsentraalset venoosset rõhku – nüüd oli see järsult alanenud, peaaegu nullini. See aga tähendas, et pärast perifeersete veresoonte spasmi möödumist (vasopleegia) tuli ilmsiks tõsine soontesisese vedeliku puudulikkus. Selle koguse suurendamiseks pandi aeglaselt tilkuma albumiini 10 %-line lahus. Tunni aja pärast mõõtsin jälle näitajaid, kuid selletagi oli juba selge, et oht on möödas.
Sellest päevast peale tuli infusioonilahuste manustamist hemodünaamilistest parameetritest lähtuvalt sageli korrigeerida (seni oli seda tehtud ammu kindlaks määratud rangete reeglite järgi, arvestades lapse vanust, kaalu ja pikkust). Reeglina tuli suurendada manustatavate kolloidlahuste kogust. See viis tuliste vaidluste ja raevukate sõnasõdadeni hommikustel koosolekutel. Ikka ja jälle selgitas Balagin kannatlikult, et tegemist pole järjekordse teadusliku eksperimendiga, nagu mõned arvavad, vaid et uurimus annab võimaluse mitte ainult kiiremini, vaid ka täpsemalt hinnata olukorra kriitilisust ning aidata meil sekkuda õigeaegselt ehk oluliselt varem, kui ilmnevad raske südamepuudulikkuse kliinilised sümptomid. Asi läks kurioosumiteni – vastuseks meie peamisele argumendile, et lapse seisund paranes ilmselgelt, kõlas aeg-ajalt vastuseks vihane karje: „No ja mis siis?! Te ju suurendasite infusiooni lubatud kogust! Te rikkusite jämedalt norme!”
Kevadel otsustasime, et meie töö tulemustest tuleb teha ettekanne kateedri koosolekul. Isegi doktor N. ei vaielnud vastu. Mul lubati nädal aega haiglasse mitte tulla, et saaksin ettekandega tegelda. Mõned päevad kulusid selleks, et sorteerida igasuguseid arve, paigutada neid laiali ja joonistada diagramme. Kahe esimese haigete grupi puhul (trauma ja peritoniit) kujunes harjumuspärane pilt – hemodünaamiliste parameetrite muutumine intensiivravipäevadel ehk siis enne ja pärast operatsiooni. Aga kolmanda grupiga (asfüksia) asjad miskipärast ei sujunud, juba kolmandat päeva lappasin andmeid üht- ja teistpidi – ma ei saanud üldse aru, millise põhimõtte järgi neid grupeerida. Lõpuks joonistasin ruudulisele paberile joonlaua nullist sajani ja hakkasin sellele kandma hemodünaamika näitajaid, võttes aluseks tsentraalse venoosse rõhu. Mõne tunniga sain asja valmis. Üllatusega avastasin, et kõik andmed asetusid oma kohtadele ja tekkis veel üks seaduspärasus: välja joonistus nn normikoridor, mille piirideks oli tsentraalne venoosne rõhk väärtuses 30 ja 70 mm veesammast. Täiesti selgelt joonistus välja hemodünaamika „adekvaatsuse piirkond”.
Järgmisel päeval sõitsin kateedrisse ja näitasin tehtud tööd doktor N. – ile. Ootamatult hakkas ta karjuma, et nemad tegelevad kõrge teadusega, aga mina mingi jamaga. Seejärel rääkis äärmiselt erutatult veel midagi ja ütles tigedalt: „Seda pole mitte kellelegi vaja!” Ma kavatsesin juba koju minna, õigemini kellelegi külla sõita (lohutuse järele), kuid otsustasin enne siiski Balagini juurest läbi astuda ja talle graafikut näidata, et lõplikult veenduda, kas tegemist on tõepoolest jamaga. Olin väga löödud, seepärast ei saanud ma kohe aru, millest ta räägib. Kuulsin ainult, et tuleb kiiresti kõik ümber teha – kaks kirurgiliste haigete gruppi uuesti üle vaadata…
„Olge nüüd, seal on ju enam kui 50 haiget,” ütlesin peaaegu hingetult, „aga igaühele eraldi tuleb teha mitu mõõtmist!”
„Te ei saa aru, misasja te mulle tõite? Marss koju, siia ärge tulge enne, kui olete kõik ümber teinud!” Balagin peaaegu karjus ja see polnud talle üldse loomuomane.
Märgates, et olen nutma puhkemas, jäi ta vait, pani mind tugitooli istuma, keetis teed ja pakkus võileibu. Lõpuks selgitas oma erutuse põhjust: kui ta asjast õigesti aru sai, ja selles ta peaaegu ei kahtle, siis oleme temaga, nagu öeldakse, sensatsioonilise avastuse lävel!
„Midagi ümber arvestada pole vaja, parameetrid tuleb vaid õigesti grupeerida. Vaadake, mis välja tuli, peritoniidi-grupis on see kõige paremini näha! Seal on andmed kõige rohkem segamini,