sisse” ja mõistsin lõplikult, et Alikut pole enam ja et sel korral sõitsin ma tema… matustele.
Sellest ajast peale sõidan Moskvasse eranditult rongiga.
Selles vanuses, nimetagem seda viisakalt „auväärseks”, mil inimesed tavaliselt hakkavad mõtlema sellele, millega nad peaksid tegelema edaspidi, pärast siirdumist väljateenitud puhkusele, algas minul ja kestab juba peaaegu kakskümmend aastat sugugi mitte vähem keeruline, sugugi mitte vähem töömahukas, aga muinasjutuliselt ilus teelõik, mille nimi on HOMÖOPAATIA. Lõime KoLeGa kliiniku, mida tuleb dešifreerida nagu Компания Левитан и Габович ehk eesti keeles erakliinik Levitan ja Gabovitš.
Minu selle elulõigu üks suuremaid õnnestumisi oli tutvus ebatavalise arstiga. Luule Viilma sai klassikalise meditsiinilise hariduse ja töötas ligi 15 aastat opereeriva günekoloogina, kuid seejuures oli tal veel ka selgeltnägemise eriline ja haruldane anne. Minu silmis oli meie kõige suurem õnnestumine see, et ta mitte ainult ei kirjeldanud kahjustusi, mida nägi energeetilisel tasandil, vaid seletas meile lahti ka stressi tekke põhjused ja tagajärgede sümbolistliku mõtte ehk haiguse sümptomid. Seejuures oskas ta nähtut kirjeldada nii värvikalt, et meie poolt mittenähtav ja seega arusaamatu üldine pilt muutus selgeks ja nähtavaks. Mis tahes küsimustele vastas ta meile arusaadavas „arstikeeles”, selgitades meelsasti ka üksikuid detaile ja erinevaid nüansse.
Peaaegu kuus aastat (alates 1995. a sügisest) konsulteerisime igakuiselt koos haigeid, doktor Luule Viilma kirjeldas igale tema suurimat probleemi ning selgitas, kuidas sellega tööd teha. Lihtsas ja isegi argises keeles selgitas ta meile ja meie patsientidele ka kõige keerulisemaid mõisteid, millega me polnud kas üldse tuttavad või olime midagi kuulnud, kuid polnud püüdnudki asja tuumani tungida. Korrates seda, mis oli juba valgust näinud tema kahes raamatus, aitas ta meil paljusid probleeme näha teisest vaatenurgast. Ta aitas meil paljut mõista, seejuures ka homöopaatia sügavaimaid aspekte. Temaga koostööd tehes õppisime aja jooksul välja selgitama probleemi, mis haigestumise põhjustas. Nüüd oli oluliselt lihtsam orienteeruda – me ei pidanud enam ekslema erinevate sümptomite virvarris, et välja selgitada, kuidas ja mille abil inimest aidata. Peale selle õppisime pidama dialoogi inimorganismiga tema elu ja haiguse erinevatel etappidel. Selleks tuli kõigepealt määratleda energeetilise tasakaalu kahjustused ning pärast seda, kui meile saavad haiguse põhjused selgeks, leida patoloogiaga sobiv homöopaatiline preparaat. Me saime korduvalt, vahel isegi kuni sada korda võimaluse ennast kontrollida ja veenduda meie ravistrateegia ja – taktika õigsuses või siis teha korrektiive ja otsida teisi võimalusi.
MEIE on eelkõige Anatoli Levitan, tõeliselt ustav sõber, kes kõik need aastad kaitses mu seljatagust kõige erinevamates, keerulisemates ja isegi traagilistes olukordades. Meie „kolmandaks õlaks” ja usaldusväärseks kaastöötajaks sai Anna Vassiljeva, kes ühines meiega hiljem, 1999. aasta jaanuaris. Meie loodud on originaalne, nelja patendiga kaitstud diagnostikameetod. Meie väike kollektiiv on veendunud, et tegelikult saame inimest ainult aidata, ainult õpetada, kuidas „olla õigesti haige”… Selleks et terveneda, peab ta olema valmis omandama uusi teadmisi, see aga on väga keeruline, tõsine ja mahukas töö.
„Normaalsete” arstide sügavaim eksitus ja peamine viga seisneb arvamises, et nad suudavad kellegi terveks ravida, s.t haigusest vabastada. Nad on oma õiguses kindlad ega lase ligi kahtluse varjugi. Ma olen praktiseeriva arstina töötanud peaaegu nelikümmend aastat ja see aeg on mind viinud ühe peamise järelduseni: kui arst kas või minutiks unustab, et sõna patsient tähendab ladina keeles kannatajat, kui arst ei kahtle, kas ta on määranud õige ravimi, siis on tal parem vahetada eriala.
Pärast paljusid aastaid – olles töötanud koos kirurgide ja günekoloogidega, osalenud tuhandetel operatsioonidel, jälginud haigeid ja teinud neile infusioonravi mitte ainult operatsioonijärgselt, vaid ka operatsiooniks ette valmistades, saanud suure praktilise kogemuse ja teoreetilised teadmised, tundnud esimese kümne aasta jooksul isegi teatud kindlust – hakkasin äkki tundma end ebamugavalt. Nagu kirjutatakse tummfilmitiitrites: „Tema hinge puges kahtluseuss.” Kui pärast justkui edukat operatsiooni (maohaav või neerukivid, adenoidid või tromboflebiit, hemorroidid või tsüst) tulid samad patsiendid aasta või kahe pärast samade probleemide ja kaebustega või läksid kordusoperatsioonile… Miski siin ei klappinud – haige organ küll eemaldati, aga kui sellegipoolest tekkis retsidiiv, siis järelikult jäi haiguse põhjus alles.
Eksisteeris meditsiinistatistika, kus eraldi real toodi ära erinevate operatsioonide tüsistuste ja erinevate haiguste retsidiivide protsendid. See toimis justkui orientiiri ja õigustusena: väga oluline oli mitte väljuda selle statistika raamest, mida jälgisid kõigi haiglate administratsioonid, võrreldes pidevalt keskmisi statistilisi näitajaid kogu maal. Paraku võib selline ravimine, mis likvideerib vaid mõned sümptomid, osutuda organismi jaoks tervikuna hukatuslikuks. Nagu öeldakse, on tervis rikkus, mis väheneb proportsionaalselt eemaldatud organitega. Veel enam – haigus omandab pärast operatsiooni teise näo, nagu näiteks tüsistused pärast mao resektsiooni (dumping-sündroom), mis alluvad ravile halvasti.
Meditsiinipraktika põhineb Newtoni reaalsuse mudelil, mis kujutab maailma mehaanilise süsteemina. Arstid suhtuvad inimese organismi kui keerulisse bioloogilisse masinasse või mehhanismi, mis on kokku pandud sellistest osadest nagu füüsilised organid, vedelikes lahustunud keemilised ained, ensüümid ja membraanretseptorid, veri, lümf, erinevad rakud ja koed. Süsteemi kontrollib aju, perifeerne närvisüsteem, kus inimese mis tahes füsioloogiline tegevus sõltub eranditult materiaalsetest struktuuridest: südant on kujutatud nagu mehaanilist pumpa, neer töötab nagu automaatne filter jne jne. Viimastel aastakümnetel on meditsiiniteaduse üüratud jõupingutused suunatud molekulaartasandi „katkiste” osade avastamisele. Sellest lähtuvalt ravim kas aitab rakkudel normaalselt funktsioneerida või hävitab need, mis töötavad anomaalselt.
Saabunud on energoinformatiivsete tehnoloogiate ajastu, me elame 21. sajandil, mil isegi väikesed lapsed mängivad pidevalt arvutimänge. 20. sajandi teadusliktehniline progress meditsiinivallas puudutas vaid inimese füüsilise keha instrumentaalset ja laboratoorset jälgimist. Samas ei tule ju kellelegi pähe absurdne mõte osta portatiivne, väga kallis arvuti, kanda seda pidevalt endaga kaasas, aga kasutada vaid kalkulaatorina turul ja poes sisseoste tehes. Kvantfüüsika- ja kõrgtehnoloogiaajastul pole arstide maailmavaates murrangut toimunud, kuna ortodoksne meditsiin on absoluutselt võimetu mõistma, et kõige keerukamaks energoinformatiivseks süsteemiks on INIMENE, kelle sisse oleks loodus pannud justkui superbiokompuutri koos hiigelsuure andmepangaga. Lisaks kõigele muule on selle süsteemi programmi algusest peale sisse ehitatud võimas kaitse igasuguse negatiivse mõju eest, nii välise kui ka sisemise. Inimese organism on väga keeruline süsteem, kus toimub tohutu hulk biokeemilisi protsesse.
Meie organism valdab iseregulatsioonisüsteemi suure, võib öelda, et sajakordse tugevusvaruga – iga tema elutalitlussüsteem on paljukordselt dubleeritud. Elavas organismis toimuvad samaaegselt erisuunalised protsessid: hapniku ja toitainete hankimine ning šlakkide – elutegevuse jääkproduktide väljutamine; toiduga saadud valkude lagunemine ja kehaomaste aminohapete süntees; vananemine, rakkude surm ja nende vahetumine uute vastu jne. Kõigi nende protsesside teostamiseks, süsteemi normaalseks funktsioneerimiseks on vaja energiat, seda tarbib iga rakk, iga organ. Seejuures on kõik suunatud dünaamilise tasakaalu hoidmisele ehk homöostaasile – organismi sisekeskkonna püsivusele. Inimorganismi normaalse, terve funktsioneerimise näitaja ei peaks olema ainult laboratoorne, s.t vere kliiniline ja biokeemiline analüüs, vaid ka energeetilise homöostaasi seisukord. Kõik elusorganismid püüdlevad ühtselt ümbritseva keskkonnaga energeetilise (dünaamilise) tasakaalu hoidmise poole, et kindlustada eluenergia pidev juurdevool ja normaalne ringlemine. Diagnostikat energeetilisel tasandil lubab teha viimasel ajal laialt levinud Volli meetod, mis lubab nüüd ja praegu välja selgitada, kuidas täpselt on lõhutud peenenergia tasakaal erinevates organites ja mis viis patoloogiliste muutusteni. Kaasaegne meditsiin, õigemini tohutu hulk polikliinikuarste, ei suuda pakkuda patsiendile midagi peale antibiootikumide, hormoonide, operatsioonide ja antidepressantide, kui nad üldse enam ei tea, mida tuleks teha, sest nad ei saa absoluutselt aru asja tuumast.
Erinevalt