ja praktiseerivad homöopaatiat, meenutavad mulle Jack Londoni kangelasi, kes väga raske ja visa tööga otsisid ja leidsid kulda Klondike’ist. Tasub vaid kaevuda ühte lugematutest probleemidest, kui satud kullasoonele. Saad häid tulemusi, oled enda üle väga uhke ja arvad, et avatud on veel üks, seni tundmatu homöopaatiatahk. Ning tunned siis ehtsat rõõmu ja joovastust. Uurid kogu kättesaadavat kirjandust, kontrollid korduvalt enda ja lähedaste peal. Selleks et end lõplikult veenda, loed ilmselt sajandat korda Samuel Hahnemanni peamist tööd „Organon der rationellen Heilkunde”1 (1810), näed hästituntud kohti, mida mäletad peast, leiad uusi (või unustatud?) kullateri, ja kohtad fraasi, mis võib olla trükitud kõige väiksemas kirjas joonealuse märkusena. Sa lihtsalt ei pööranud sellele varem tähelepanu, ei omistanud sellele tähendust, sest polnud valmis seda vastu võtma. Seega kannab mõte tõepoolest niivõrd võimsat infolaengut, et kunagi väikses kirjas loetu on alateadvusse toppama jäänud. Pärast „hulkusid ringi”, küpsesid, tulid välja justkui avastusega, kuid siis selgus, et samast asjast, mis sulle kuude viisi rahu ei andnud ja milleni lõpuks jõudsid, kirjutas juba Hahnemann, pidades seda oluliseks ja vähemalt joone all mainimise väärseks…
Sellega seoses meenus mulle, kuidas mind nooruses vaimustas üks tähelepanuväärsete inimeste elulugude sarja esimesi raamatuid – matemaatik Évariste Galois’st. Ta töötas välja loogilise matemaatika teooria, kuid ei avaldanud kunagi oma töid, sest kaasaegsed ei mõistnud tema uudseid vaateid. Galois oli aktiivne revolutsionäär ja selleks, et temast vabaneda, provotseeriti duell. Ta jäeti surmavalt haavatuna maha ja talle ei osutanud abi mitte ainult duelli juures viibinud arst, vaid ka tema isiklik sekundant. Alles järgmisel päeval leidis ta juhuslikult talupoeg, kellele ta jõudis rääkida juhtunu üksikasjadest. Galois arvas ära, et tegemist oli poliitilise mõrvaga, ja nägi ette oma fataalset lõppu. Tema käsutuses oli vaid mõni tund, seepärast kiirustas ta väga, püüdes oma teooriat tervikuna paberile panna. Mõistnud vastu hommikut, et ei jõua kõike vajalikku üles kirjutada, lühendas ta maksimaalselt oma teoreemide tõestuse osa, aga ühe juurde kirjutas, et selle „tõestus on elementaarne”… Teoreem tõestati alles 50 aastat hiljem. Ta lõi võrrandite teooria, mida tuntakse Galois’ teooriana ja mis on kaasaegse algebra aluseks. Suur matemaatik oli surres 21 aastat vana.
Erinevalt temast elas homöopaatia rajaja Christian Friedrich Samuel Hahnemann, saksa arst, farmatseut, keemik ja teadlane, pika ja viljaka elu (1755–1843). Ta sündis vaeses peres, tema isa kirjas Meisseni manufaktuuris portselannõusid. Juba lapsena tõusis ta oma eriliste annetega esile ja 14. eluaastaks valdas kaheksat võõrkeelt. Alates 16. eluaastast teenis ta raha tõlgetega ladina, vana-kreeka, inglise ja prantsuse keelest, tänu millele sai Leipzigi ülikooli stipendiaadiks ning vabastati tänu edukale õppimisele õppemaksust – tollal oli see erakordne.
Tõlketegevus aitas Hahnemannil uurida sügavuti meditsiini, farmakoloogiat ja keemiat. Töötades 1790. a tuntud šoti farmakoloogi von Culleni teose „Materia Medica” tõlke kallal, jäid talle silma autori vastuolulised väited, mis polnud kuidagi tõestatud ega argumenteeritud. Nimelt kinnitas von Cullen, et hiniinipuukoor, mida peeti peamiseks malaariaravimiks, on mürgine. Kuna Hahnemann oli lapsena ise malaariat põdenud, otsustas ta veel kord seda ravimit enda peal proovida. Pärast kahe hiniinidoosi sissevõtmist ilmnesid tal kõik malaariale omased sümptomid ja kestsid 2–3 tundi. Niipea kui ta katse katki jättis, kadusid kõik sümptomid ja ta tundis end taas tervena.
Kuue aasta jooksul katsetas ta enda, oma pere ja vabatahtlike peal erinevaid aineid – „ravimeid-äratajaid” –, jälgis ja pani kirja kõik tekkinud sümptomid. Peale selle uuris ta erinevate mürgituste (elavhõbe, väävel, arseen) sümptomite kirjeldusi ning valmistas ise preparaadid katsetamiseks. Lõpuks leidis Hahnemann, et eksperimendi käigus saadud sümptomid ja teatud haiguste sümptomid kattuvad.
Eksperimentaator Hahnemann avastas diagnostika sümptomaatilise allika, nii haigused kui ka terapeutilised vahendid, muutes sellega meditsiinipraktika teaduslikuks: haiguse eksperimentaalsed sümptomid on iseloomulikuks näidustuseks vaadeldava ravimi võtmisel. „Igal ravimil on organismile eriline mõju ja ükski teine ravivahend ei suuda täpselt samasugust mõju esile kutsuda.” (§ 116)
1796. aastal avaldas Hahnemann väikese traktaadi, mis esimest korda sisaldab homöopaatia põhimõtteid: similia similibus curentur – sarnane ravib sarnast. Ravimi toimet peab katsetama tervel inimesel. Ravimiseks kasutatakse imeväikseid preparaadikoguseid, mis saadakse potentseerimismeetodil.
1809. aastal ilmus hiilgav artikkel „Kolme levinud ravimeetodi jälgimine”: a) haiguse nimetuse ravimine; b) sümptomite ravimine ja c) põhjuse ravimine. Ta kutsus üles ravima põhjust, mitte sümptomeid või nimetust. Sarnasuse seadusest, mille sõnastas Hippokrates ning mida uurisid hoolikalt ja sügavuti Paracelsus ja keskaja õpetlased, sai Hahnemanni arstikontseptsiooni põhiprintsiip. Ta mõistis esimesena, kui hädavajalikud on eksperimendid, katsetused tervel inimesel, ja demonstreeris imeväikese doosi ravivat mõju, määrates kindlaks selle valmistamise metoodika.
1810. aastal avaldas Hahnemann „Ravikunsti põhimõtted”. Sissejuhatuses on öeldud: „Selleks et ravida õigesti, kahju tekitamata, kiiresti ja usaldusväärselt, tuleb igal konkreetsel juhul valida selline ravim, mis suudab välja kutsuda sarnase seisundi sellele kannatusele (homoion pathos), mida tuleb hakata välja ravima. Milline tõeline ravim ei muutuks võhiku käes kahjulikuks, ohtlikuks, mürgiseks? Kahtlemata muutub selliseks ükskõik milline tugevatoimeline /–/ mida on võetud valesti ja mõõtmatult suurtes kogustes. Ja vastupidi, tänu koguse piisavale vähendamisele muutuvad kõige tugevatoimelisemad ja teravamad ravimid /–/ ka kõige nõrgemate ja tundlikumate organismide jaoks, kui anda vastavalt väikesed doosid, mis kutsuvad tervel inimesel esile haiguse tegelike sümptomitega sarnased haiguslikud reaktsioonid. /–/ Tundub, et vana meditsiinikoolkonna võhiklikud meetmed (allopaatia) on suunatud sellele, et muuta enamik haigusi ravimatuks, viia need kroonilisse seisundisse, pidevalt nõrgendades ja piinates juba niigi kurnatud patsienti uute laastavate ravimitest tulenevate haigustega. See mittetervendav kunst on röövinud kümme korda enamate inimeste elu kui kõige verisemad sõjad, muutes miljoneid patsiente haigemaks ja õnnetumaks, kui nad olid enne ravima hakkamist. See ongi allopaatia.”
Homöopaatiline doktriin põhineb sellel, et orgaanilised muutused organites ja kudedes on teisejärgulised. Olemasolevad sümptomid on signaalideks, mille abil haige organism annab oma kannatustest märku. Kui arst tunneb seda looduse keelt, siis ta suudab täpselt kindlaks määrata haigestumise põhjuse ja olemuse. Arst-homöopaat peab diagnoosi panemisel, mis on võrdväärne ravipreparaadi valimisega, esmajärjekorras juhinduma mentaalsetest sümptomitest. Ta kinnitab, et „ühtki haigust ei saa esile kutsuda materiaalne põhjus… haigusttekitav aine… põhjusteks on kahjustused hingejõus (eluprintsiibis), mis äratab inimese keha ellu. Homöopaatia teab, et tervenemise kutsub esile ainult elujõu reaktsioon /–/ aga tervenemise kiirus ja usaldusväärsus sõltuvad proportsionaalselt sellest, millisel määral on haige elujõud säilinud.”
Homöopaatilise ravimi valik baseerub „Materia Medicast” ja haige jälgimisest saadud teadmistel. „Eksisteerib ainult kaks peamist ravimeetodit: esimene tugineb looduse tähelepanelikule vaatlemisele, visale eksperimenteerimisele ja puhtale kogemusele, ja teine, mis kõike seda ei kasuta, on heteropaatiline või allopaatiline. Igaüks neist välistab teise meetodi ja ainult see, kes neist kumbagi ei tunne, võib sattuda eksiarvamusele, et need võiksid kunagi läheneda või isegi ühineda /–/ või näidata end naeruväärses valguses, kasutades mõlemaid meetodeid kordamööda ning sooritades sellega kuriteo jumaliku homöopaatia vastu.” (§ 52)
Hahnemann oli veendunud, et haigust tuleb võtta kui elu valitseva ja toetava energia tasakaalu rikkumist, „nagu organismi seisundit, kus dünaamiline elujõud on muutunud haigusest kahjustunuks”. Loomulikult kasutab ta oma aja terminoloogiat. Arusaadavatel kaalutlustel ei saanud ta tollal kõigest avameelselt rääkida ja seda kaugeltki mitte kartusest oma elu pärast, mis oleks täiesti mõistetav.
1811. aastal annab Hahnemann välja „Puhta ravimiõpetuse”, kogumiku ravimite patogeneesidest, mida on katsetatud tervetel inimestel, aga 1823–1830 „Krooniliste haiguste ravimise”. Uurimistöö tulemusena sündis avastus,