väärtust, antud juhul C6. Seejuures ravimid toimivad, isegi kui on lahjendatud piirini, kus nende füsioloogiline või toksiline mõju peaks olema kadunud. On teada, et lahuse puhul, mis homöopaatias vastab potentsile C12, ei jää materiaalset ainet enam alles, kuid homöopaatilise preparaadi tervendav mõju suureneb. Järelikult ei mõju ravim mitte materiaalsel, vaid energeetilisel tasandil. See tähendab, et pärast lahustamist ja raputamist lasevad ravimid vabaks mingi energia (või jõu), mis hakkab tegema koostööd organismi enda energiaga (või jõuga). Hahnemann nimetas seda vaimseks elujõuks, hingeliseks mootoriks, isereguleeruvaks eluenergiaks, eluprintsiibiks, dünaamiliseks printsiibiks, potentsiks, dünamiseerimiseks. „Terve inimese hingeline elujõud (isereguleeruv) on mootor, mis elustab materiaalse keha (organismi). Tema võim on piiritu ja ta toetab organismi kõiki osi harmoonilises eluprotsessis nii aistingute kui ka funktsioonide osas sellisel viisil, et meie pidevalt ärkvel mõistus ja hing, millele on antud mõistus, võivad vabalt kasutada seda elavat, tervet instrumenti meie eksistentsi kõrgemate eesmärkide jaoks.”
Elujõud või energia on iidse okultismi ja traditsiooniliste tervistamissüsteemide üks põhimõisteid. Tegemist on sellesama tähtsa tegeva algega, „kütusega”, milleta meie keha ja psüühika lõpetavad normaalse funktsioneerimise ning on määratud kiirele degradeerumisele: „Materiaalne organism, mis on jäänud elujõust ilma, pole võimeline tundma, tegutsema, end kaitsma; ta kutsub esile aistinguid ja sooritab elutalitlusi eranditult tänu mittemateriaalsele olemusele (eluprintsiibile), mis elustab materiaalset organismi nii tervise kui ka haiguse seisundis. /–/ Ta on surnud ja vastuvõtlik ainult välise füüsilise ilma jõududele, ta hävineb ja laguneb taas keemilisteks osisteks… Ainult haiglaselt muudetud eluenergia kutsub esile haigusi. Järelikult pole haigus kui tervik muud kui elujõu patoloogiline rike.” (§ 17)
Idee ravida sarnaselt toimiva haigusetekitajaga pole uus ega kuulu Hahnemannile, me leiame selle ajaloolise meditsiini hällist, Hippokratese raamatutest. Mida enam aga tegelda homöopaatiaga, seda enam hämmastab Hahnemanni geniaalsus. Võib vaid imetleda Õpetaja müstilist võimet sajandi jagu oma ajast ees olla. Sada aastat enne Sigmund Freudi kirjutas ta, et hing ja keha on üks, et psüühilised sümptomid tekivad enne somaatilisi ja seisavad isiksuse struktuuri hierarhias esikohal, aga nende põhjusi maksab otsida sügavalt inimese alateadvusest. Hirmu ja ärevuse tunne on inimese ühed põhilised emotsioonid. Igaüks meist püüab neid võõraste eest peita harjumuspärase käitumise maski taha. Homöopaatias tähendab psühhosomaatika püüdu näha väliste somaatiliste häirete taga hinge kannatusi. Tuginedes sellele, esitas Hahnemann esmakordselt psühhoosi ravimise põhiprintsiibid. Uute homöopaatiliste preparaatide otsingul sai ta erinevatel aladel esmaavastajaks, sealhulgas lõi ka kolloidid, mida looduses pole, alkeemiliste katsete abil aga ühendas ühendamatut, kui tal läks vaja näiteks Hepar sulphur ’it või Causticum’i. 50 aastat enne Robert Kochi kinnitas ta, et epideemiaid tekitavad „mikromiasmid”, näiteks koolerat kutsuvad esile surmakandvad mikroorganismid.
1830. aastal jõudis Euroopasse aasia koolera. Epideemia levis paljudesse maadesse, suremus ulatus 80 %. 1831. a jõudis see ka Sankt-Peterburgi, kus päevas suri ligi 600 inimest. Arstid ei teadnud, kuidas ja millega seda ravida, piirduti karantiiniga. Me oleme kõik kuulnud Boldino sügisest, sest teame lapsest peale, et kuna Volgal oli koolera, oli Puškin oma külakeses karantiinis ega saanud pruudiga kohtuda. Sel ajal leidis Hahnemann (katsete tulemusel) koolerasümptomite sarnasuse kamprimürgituse, upsujuure (Veratrum) mürgituse, vasesoolamürgituse sümptomitega. Ta saatis eri maade mõttekaaslastele-homöopaatidele ringkirja täpsete juhistega, milliseid preparaate, millistes doosides ja millisel haigusperioodil tuleb võtta. 1831. a lõpus saadi koolerast võitu. Itaalias, Austrias, Ungaris ja Inglismaal olid tulemused kõige märgatavamad, Pariisis aga paigaldati arstidele-homöopaatidele ausammas tänuks panuse eest võitluses kooleraepideemiaga.
Hahnemannile kuulub ka tuberkuloosi patogeneesi kirjeldus, ta kasutas homöopaatilisi vahendeid oma naise Melanie ravimiseks. Kuid mitte üheski meditsiiniajaloo-alases töös, mitte üheski füsiaatriaõpikus isegi ei meenutata Hahnemanni teeneid tuberkuloosi uurimisel. Tulemused on tema töödes peensusteni kirja pandud ega ole oma aktuaalsust tänapäevani kaotanud. Siiani on ametlikult keelatud tuberkuloosi ja onkoloogiliste haiguste ravimine homöopaatiliste preparaatidega. Ja seda meie päevil, mil inimkonda ähvardab reaalne oht, et see hirmus haigus, mida loetakse juba ammu võidetuks, tuleb tagasi.
Päranduseks oma järgijatele valmistas Hahnemann 86-aastaselt ette „Ravikunsti põhimõtete” kuuenda osa, parandades, täpsustades ja varustades seda suure hulga märkustega. Algul tundusid mulle paljud „Ravikunsti…” paragrahvid niivõrd keeruliste ja arusaamatutena, et tekitasid palju küsimusi, vahel ka nõutust või isegi ärritust. Kogenud spetsialistid, staažikad homöopaadid rääkisid, et Hahnemann kasutas tema ajal üldiselt tarvitatavaid alkeemikute mõisteid ja termineid, mis on praegusaja inimeste jaoks lihtsalt vananenud ja seepärast halvasti mõistetavad. Kuid need seletused ei suutnud rahuldada vajadust aru saada.
Alles aastaid hiljem taipasin, millest kirjutab Hahnemann § 84: „… arst vaatab, kuulab või märkab oma teiste meelte abil, mis on patsiendi seisundis muutunud või ebatavaline.” Pöörake tähelepanu sõnadele „oma teiste meelte abil”. Tekkis küsimus: milliste teiste? Ja peaaegu kohe ilmus vastus: nagu kõik geniaalsed inimesed, oli ta lihtsalt kõrgemalt poolt õnnistatud või nagu öeldakse, ära märgitud. Ilmselt pidas Hahnemann silmas meelteülest (ekstrasensoorset) taju. Ja siis muutuvad tema loogika ja sõnastus arusaadavaks, peaaegu kirkaks – kel kõrvad, see kuuleb. Ta tahtis esitleda akadeemilisele meditsiinile selgelt formuleeritud, teaduslikult tõestatud uut meditsiinilist distsipliini – homöopaatiat. Selgeks sai ka põhjus, miks ta justkui kordas samu tõdesid ja mõisteid, kuid eri viisil ja teiste väljenditega. Seepärast ongi ilmselt enim variatsioone Hahnemanni kõige olulisemal, eluenergia mõistel – ta viib oma järgijaid justkui hingelise tunnetamise spiraali mööda üles. Kui võrrelda viiendat, autori eluajal ilmunud „Ravikunsti…” kuuendaga, siis tekib tunne, et ta tahtis jätta oma peamise töö „õnnistatud” homöopaatidele. Töö lubas ta millegipärast avaldada nelikümmend (!) aastat pärast oma surma, pärijate tüli tõttu ilmus see aga alles 70 aastat pärast tema surma.
Võib-olla arvas Õpetaja, et kui Mooses juhatas oma rahvast orjusest päästmiseks läbi kõrbe nelikümmend aastat, et vabaneda orjapsüühikast, siis sama aja jooksul peaks muutuma ka arstide mentaliteet? Seda pole kahjuks juhtunud siiamaani, kuigi möödunud on kaks sajandit.
Kreeka mütoloogia kangelane Theseus läks võitlusse Minotaurusega, hirmsa, inimese keha ja härja peaga koletisega, kes elas maa-aluses labürindis, kust veel keegi kunagi tagasi polnud tulnud. Kuninganna Ariadne kinkis kangelasele lõngakera ja sidus lõngaotsa sissepääsu juurde. Lõngast kinni hoides sai Theseus ekselda, ilma et ta oleks Kreeka kuninga Minose hiigelsuure palee galeriides ja luksuslikes saalides kaotsi läinud, koletise üles otsida ja julmas võitluses tappa. Seejärel jõudis ta erilise vaevata tagasi välja.
Sündides tuleme siia ilma selleks, et läbida elulabürint ja leida „oma tee kloostrisse”. Jõudes järjekordsele teelahkmele, teeb inimene i s e ainult talle arusaadava ja sobiva valiku. Me kanname endaga kaasas eelmiste põlvkondade (ja kehastuste) poolt tehtud vigade koormat. Mis iganes haigus on tõendiks selle kohta, et inimene on kuskil eksinud, takerdunud selle labürindi ühte soppi ega oska enam leida väljapääsu. Tänapäevane meditsiin – akadeemiline, ortodoksne, allopaatiline või ofitsiaalne – tunnistab juba ka ise, et on jõudnud oma keemilis-terapeutiliste preparaatide rohkusega ummikusse. Eriti puudutab see ravimist hormoonide, antidepressantide ja antibiootikumidega, mis justkui müürivad inimese labürindi mahajäetud tupikusse, jättes ta ilma mitte ainult võimalusest, vaid ka lootusest sealt iseseisvalt välja tulla.
Meie diagnostikameetod on üles ehitatud nende olude ja põhjuste otsimisele, mis viisid eksinud inimese väljapääsmatusse olukorda ja sundisid teda toppama jääma. Nagu ütles üks filosoof: „Tuleb õppida välja tulema reaalsuse karmide seaduste tunnelist ja sisenema võimaluste labürinti.” Homöopaatiline ravimeetod seisnebki selles, et valides maksimaalselt sarnase, võimalikult kõrge potentsiga preparaadi, antakse haigele kätte seesama Ariadne lõng, kuid lahingud piiramisrõngast väljumiseks tuleb igal inimesel endal maha pidada.
Homöopaatia