üht kindlat preparaati, kusjuures ampull jäeti nõela otsa.
Kuni „võõras” õde otsis veeni ja paigaldas tilgutit, kogusin mina erinevatesse süstaldesse kõik narkoosiks vajaliku. Kiiremini! Kiiremini! Sellest, kui ruttu me võimaldasime kirurgil alustada operatsiooni, et peatada verejooks lõhkisest soonest või organist, sõltus teinekord kannatanu elu. Enne operatsiooni algust tuli patsient „uinutada”. Selleks oli tingimata vaja: a) sissejuhatavat narkoosi; b) relaksatsiooni – kogu lihaskonna lõdvestamist, seejuures lülitub välja inimese iseseisev hingamine; c) intubatsiooni – plastiktoru viimist trahheasse, mis võimaldab kopse kunstlikult ventileerida. Iga etapi läbimiseks kulus mõni sekund, vahel ka minut. Alles seejärel sai alata operatsioon. Kui katkine soon oli leitud ja seotud ning õõs kuivatatud, alles siis algas kirurgide hoolikas, vahel palju tunde kestev töö. Meie pidime kindlaks määrama kaotatud vere hulga mitte ainult enne operatsiooni, vaid ka selle ajal, et tellida, saada, ette valmistada (teha sobivusproovid) ja üle kanda kas või minimaalne hädavajalik kogus verd. Me kaalusime tampoone, et teada saada märgade ja kuivade kaaluvahe (nt 45 grammi), ning korrutasime selle kasutatud tampoonide arvuga (nt 10). Nii saime vähemalt orienteeruvalt teada kaotatud vere hulga – 450 ml. Ühelt poolt tuli veeni kaudu kiiresti täita veresooni, teisalt aga ei tohtinud kurnatud südant üle koormata ega lubada kopsu- või ajuturse tekkimist. Tuli taastada perifeerne vereringe, tagada neerude töö, hoida arteriaalset rõhku jne jne. Välja pidi arvutama ka teiste hädavajalike lahuste manustamise hulga ja tempo. Kui vereasenduslahuste ülekanne oli tehtud ja veri kohale jõudnud, võis tähelepanu ümber lülitada – oli ju teisel korrusel, teises operatsioonisaalis samuti patsient. Hetkekski ei tohtinud end lõdvaks lasta. Tõsi, seal oli kogenud anesteesiaõde, kuid sellegipoolest… Jooksin sinna. Neil oli kõik korras, operatsiooni lõpetati, ma võisin tagasi pöörduda ja „rahulikult” tööd teha, selle asemel et kahe korruse vahel edasi-tagasi joosta.
Muidugi ei tulnud nii ekstreemseid olukordi liiga sageli ette, kuid energiat kulus sellistel puhkudel nagu sõjas, „üks tund kolme eest”. Töö oli raske, kurnav, kestis vahel 15–17 tundi järjest, kuid ise ma olin selle valinud.
Doktor Sibula juhitud kirurgiaosakonnas valitses imeline atmosfäär. Sibul sarnanes heledajuukselisele, roheliste silmadega viikingile, ta oli purjetamismeister, oskas huumorimeelega siluda mis tahes konflikte kolleegide vahel ja suhelda patsientide sugulastega. Gastroenteroloogiaosakonna õhkkond oli töine, võitluslik, loominguline ja rahuarmastav. Polnud intriige ega nääklusi – tänapäeval tundub see uskumatuna. Lisaks üldisele suunitlusele tegeles igaüks oma asjaga, igaühel oli „hobi” – kaks inimest tundsid huvi uute tuulte vastu vasoloogias (veresoontekirurgias), üks neist aga spetsialiseerus ja omandas veresoontest trombide eemaldamise metoodika nii tava- kui ka ekstreemsetel juhtudel (arteriummistuse korral). Doktor Sibul polnud mitte ainult suurepärane kirurg, vaid suutis luua ka tõelise õpilaste-mõttekaaslaste meeskonna. Reedeti plaanilisi operatsioone polnud, kõik osakonna arstid koos haigla peaarstiga osalesid suurel visiidil. Pärast ringkäiku kogunesime ühisesse arstide tuppa, sest peaaegu kaks aastat polnud meil, anestesioloogidel, isegi oma kabinetti. Jõime kohvi, sõime kompvekke, mida kirurgidel oli alati ohtralt, koostasime järgmise nädala operatsioonide plaani ja arutasime keerulisi haigusjuhtumeid – see oli alati kõige olulisem ja huvitavam. Igaüks pidi arvamust avaldama, sõna anti vanuse järjekorras. Alustati kõige noorematest, s.t nendest, kes viimastena osakonda olid tulnud. See lihtne võte võttis uustulnukatelt võimaluse autoriteetidele järele kiita, igaühel pidi mitte ainult olema oma arvamus, vaid kõik pidid suutma seda ka kaitsta, oma seisukohta argumenteerida, olema kursis viimaste publikatsioonidega perioodilises ja erialakirjanduses. Me kõik valmistusime reedeks, igaüks üritas midagi huvitavat lugeda, et sellest ülejäänutele rääkida. Kui keegi polnud kolleegidega nõus või ülemustega rahul, võis ta selle kõva häälega välja öelda. Need tunde kestvad istumised olid sageli nii tormilised, et osakonna vanemõde vaatas ukse vahelt sisse ja palus meil vaiksemalt rääkida. Kui aga keegi vaidlustuhinas ebatsensuurset sõnavara kasutas, sekkus doktor Sibul ja tavaliselt jahutas kirgi mingi naljaga – ükskord näiteks palus kolleege mitte unustada, et nad arutavad üldkirurgia, mitte aga proktoloogia küsimusi.
Doktor Sibulal oli haruldane juhianne – ta ei piiranud loomingulisi palanguid ega surunud oma autoriteediga maha noorte initsiatiivi. Temaga võis arutada mis tahes uut ideed, kuid see tuli täpselt formuleerida ja selle eesmärgipärasust põhjendada. Kui suutsid teda veenda, siis ütles: „Proovige.” Pärast hoidis tulemusel silma peal ja vajadusel võttis vastutuse endale ning kaitses juhtkonna ees. Nii juhtus näiteks siis, kui ilmus uus kontseptsioon selle kohta, kuidas patsiente operatsiooniks ette valmistada ja mida pärast teha. Spetsiaalse metoodika järgi tuli kindlaks määrata ringleva vere ja plasma hulk, tegelesin sellega 1969. aastal. Kõigi haigete jaoks arvutati enne ja pärast operatsiooni välja täpne kalorite hulk, nii et vesi, elektrolüüdid ja valgud oleksid tasakaalus. Seda oli vaja optimaalse infusioonravi tegemiseks. Tol ajal polnud meil veel spetsiaalseid operatsioonijärgseid palateid, kus oleksid kamandanud anestesioloogid – meid loeti kirurge teenindavaks personaliks. Seepärast oli paljude jaoks ennekuulmatu linna peakirurgi korraldus, et meie kirurgiaosakonna õed peavad vastuvaidlematult täitma anestesioloogi, mitte aga palatiarsti korraldusi. Mulle oli antud õigus käia oma äranägemist mööda ümber väga defitsiitsete ja hinnaliste valgu- ja elektrolüütide lahustega. Eelnevalt komandeeriti mind kaheks nädalaks Moskvasse õppima. Nüüd võtsin ise veenist verd (enne operatsiooni ja pärast seda, kolmandal ja viiendal päeval) ja tegin laboris keerulisi biokeemilisi analüüse ringleva vere ja plasma hulga kindlaksmääramiseks. Ma arvestasin välja erinevate verekomponentide absoluutarvu – grammides ja milligrammides, mitte protsentides ja promillides, nagu seda kõikjal mujal tehti. Markerina oli kasutusel metüleensinine, mis väljus organismist väga aeglaselt – patsiendid, kellel määrati ringleva vere ja plasma hulga dünaamikat, sarnanesid tulnukatele, nende nahk ja limaskestad omandasid sinaka tooni. Ühel reedesel ringkäigul pööras neile tähelepanu ka peaarst. Kuna igas palatis oli juba 2–3 sellist patsienti, väljendas ta delikaatselt oma arusaamatust. „Ah see, see on morbus Gabovitš,” heitis doktor Sibul hooletult. Pärast peaaegu teatraalset pausi selgitas ta peaarstile naeratades, et osakonnas on käsil uus ja perspektiivikas uurimus, mille jaoks tuleb kasutada veenisisest värvainet.
Kuue kuu möödudes töödeldi tulemusi statistiliselt – meie osakonnas vähenes operatsioonijärgsete tüsistuste arv neli korda, kuid väljaminekud medikamentidele suurenesid (ainult infusioonilahuste arvel) kümme korda. Just nimelt see oli põhjuseks, miks avati omaette eelarvega intensiivravipalatid. Väljaminekud ühe meie patsiendi peale ööpäevas võisid mõnikord ületada kogu kirurgiaosakonna kuueelarve. Kõik meie kirurgid – ja ka mina kui anestesioloog – tegelesid teadusliku tööga ja esinesid erinevatel konverentsidel ettekannetega. Mina kogusin ja töötasin läbi mahuka kliinilise materjali ägedate ja krooniliste maoverejooksude, peritoniidi ning venoosse ja arteriaalse tromboosi intensiivravist. Osakonna kirurgid kaitsesid selle materjali põhjal neli kandidaaditööd ja kolm doktoridissertatsiooni.
Lõpetada, s.t vormistada ja kaitsmiseks ette valmistada mul oma esimest dissertatsioonitööd ei õnnestunud, sest jaanuaris 1971 nimetati mind laiaprofiililise Pelgulinna haigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhatajaks. Lisaks 500 voodikohale nn vanades osakondades (gastroenteroloogia, uroloogia, vasoloogia, proktoloogia) ja raviosakondades (teiste hulgas ka nefroloogia ja hemodialüüsi osakond) kuulus haigla koosseisu 260 voodikohaga sünnitusmaja (sünnitusabi, raseduspatoloogia, günekoloogia). Kui hakkan meenutama oma esimesi tööaastaid, tulevad meelde ammu ununenud, peaaegu detektiivilood. Näiteks heeliumi ja hapniku segu, mida on vaja vastsündinute reanimeerimisel. Väga kerge inertne gaas heelium tungib kopsudesse, silub neid ja „kannab oma õlgadel” hapnikku. Pole vaja raisata hinnalisi sekundeid hingetule ja siniseks muutuvale lapsele laksu andmisele ja tema kastmisele vaheldumisi kuuma ja külma vette, piisab 2–3 kunstlikust hingetõmbest heeliumi ja hapniku seguga, kui vastsündinu hakkab karjuma ja tõmbub roosaks. Polnud probleem kohandada selleks eesmärgiks väike kaasaskantav narkoosiaparaat, aga kust saada heeliumi? Lõpuks õnnestus mul sõjalaevalt leida arst, kes töötas dekompressioonikambris tuukritega. Ma rääkisin talle uuest meetodist ja selgitasin meie probleemi. Mõne aja pärast kinkisid meremehed meile heeliumiballooni. Pärast kümmet edukat vastsündinu reanimatsiooni, s.t pärast