statistiline materjal – mitmed tuhanded patsiendid ja sajad imetabased tervenemisjuhtumid, mõnikord peaaegu uskumatud lood ortodoksses meditsiinis praktiseeriva arsti jaoks. Ma tahan jagada meie kogemust, ravi resultaate ja neid situatsioone, mis on „normaalse” arsti jaoks sageli täiesti arusaamatud, kuid arsti-homöopaadi jaoks mõistetavad ja õpetlikud. Tahan jutustada meie eripärasest diagnostikameetodist, mis põhimõtteliselt erineb teistest, laialt levinud ja üldiselt heaks kiidetud meetoditest.
Me töötasime Luule Viilmaga koos peaaegu kuus aastat. Reeglina konspekteerisin ma konsiiliumi ajal tema selgitusi – kõige rohkem huvitas mind psühholoogiline portree ja „süžee areng” homöopaatilise preparaadi potentseerimisel. 2002. aasta jaanuaris toimus raske autoõnnetus, kus hukkus kolm inimest, ka doktor Luule Viilma läks meie juurest ära teise ilma…
Patsientidele tehti kõigist vestlustest helisalvestis ja ma pöördusin nende poole palvega võimaldada mul need läbi töötada. Meie käsutuses oli tohutu faktiline materjal – ebatavaline, originaalne, võib isegi öelda, et unikaalne. Umbes poole aasta pärast, kui ma ei tundnud end enam „kildudeks kukkunud anumana”, alustasin lõpuks tööd teksti kallal, üritades seejuures maksimaalselt säilitada Luule kõne iseloomu ja stiili. Kakskeelne ajakirjanik dešifreeris meie konsiiliumite üleskirjutusi, mida oli mitukümmend helikassetitäit. Ja siis selgus, et juba üksnes ühe pooletunnise vestluse muutmine loetavaks tekstiks võttis 8–15 tundi. Olime otsustanud aastate jooksul kogutud materjali trükiks ette valmistada. Mõte kiideti Moskvas heaks ja seda toetas eelkõige Ljubov Lurje, homöopaatilise keskuse SIMILIA juhataja. Veel enam, ta lubas avaldada mu pikad artiklid ajakirjas Homöopaatia Teataja. Tõsi, ta oli teinud seda ka varem – esimene artikkel nägi ilmavalgust 1997. a. Paljude tema kolleegide arvates ei vastanud need artiklid klassikalise homöopaatiaväljaande kõrgele tasemele ning isegi mõjusid halvasti selle prestiižile, aga sellegipoolest trükiti aastast aastasse igas numbris kaks artiklit. Nüüd said neist tulevase raamatu üksikud peatükid.
Autor tänab siiralt oma kolleege-mõttekaaslasi. Eriline tänu kuulub patsientidele, kellele me alati kaasa tunneme ja keda püüame aidata. Tohutu tänu neile, kes meisse ja meie meetodisse uskusid ning muutusid sel viisil kaasautoriteks ja kaastöötajateks.
Hindamatut abi monograafia eestikeelse osa ettevalmistamisel osutas Angela Saks.
Eessõna asemel
Oma esimestel seminaridel ja loengutel tegin sageli kuulajatele naljakat testi:
„Kujutage ette, et moemetseen Pierre Cardin saadab teie linna terve vagunitäie humanitaarabi – moodsaid, ehtsast nahast saapaid. Need on pehmed, mugavad, muinasjutuliselt ilusad… Tõsi, kõik on number 33. Ka võtate ja kannate?”
„Mis te nüüd! Mul on palju suurem jalg,” vastavad naised.
„Aga saapad on viimase moe järgi! Cardinilt! Tasuta!”
„No aga ma ei saa ju nendega käia,” öeldakse justkui õigustuseks, igaüks ütleb oma jalanumbri, „need ei mahu jalga…”
Asi saigi selgeks. Jalats peab olema õige suurusega ja mugav, riietuse ja soengu valime oma maitse ja stiili järgi. Meie standardite sajandil tahab igaüks millegagi oma individuaalsust toonitada. Kuid just nimelt seal, kus igaüks meist on unikaalne ja kordumatu, pakutakse meile standardseid, kõigi jaoks ühesuguseid, unifitseeritud arstimeid – peavalu vastu, kõhuvalu vastu, liigesevalu vastu… Inimestele on sisendatud, et haigused arenevad omaenese seaduste järgi ja on seepärast kõigil ühesugused, ning kahjuks paljud sellega ka lepivad. Konkreetsele inimesele hakkaks haigus justkui valmiskujul külge, meditsiin aga justkui teab, kuidas sellega võidelda. Kuid sellisel juhul võiks saada kõige universaalsemaks võitlusvahendiks, rohuks kõigi haiguste vastu ka… giljotiin.
Enne järgmiste peatükkide juurde asumist on hädavajalik need mõningate selgitustega sisse juhatada. Minu sõprade ja tuttavate – arstide, ajakirjanike, inseneride, kunstnike, kirjanike, intelligentsete ja erineva haridusega inimeste laia ringi jaoks tundub järgnev jutt kui mitte muud, siis kummaline. Nad tundsid mind kui inimest, kes on kasvanud veendunud ateistide, „kolmekümnendate aastate kommunistide” peres, kui inimest, kes on saanud eriti materialistliku meditsiinilise hariduse, kui inimest, kes töötas palju aastaid „normaalse” arstina ja kellel on isegi hea arsti reputatsioon… Neile tundub imelik mitte niivõrd see, et ma niisuguseid raamatuid loen (paljugi, millega keegi meelt lahutab!), kuivõrd see, et ma nendel teemadel arutlen ja veel ka täpselt tsiteerin.
Asi on selles, et kui tutvusin minu jaoks seni täiesti tundmatu meditsiinivaldkonnaga, tegin kannapöörde ja hakkasin omandama uut meetodit (Volli diagnostikameetod) ning põhimõtteliselt teistsugust lähenemist ravimisele (homöopaatia). Praktikas tuli mul kokku puutuda niivõrd ebatavaliste juhtumite ja arusaamatute olukordadega, et ma isegi ei tea, kuidas neid täpselt nimetada – mõistatuslike ilmingutega. Ebatavalised ja mõistetamatud olid need aga ainult ametliku meditsiini seisukohast. Meie, mõttekaaslaste seltskond, mitte ainult ei püüdnud sellistest juhtumitest aru saada, vaid ka saime neis selgust. Seejuures hoopis teisest, meile varem tavapäratust vaatenurgast. Ja mis kõige üllatavam, me saime homöopaatiliste preparaatidega ravides häid tulemusi mitte ainult üksikjuhtudel (mida loetakse statistiliselt ebausaldusväärseks), vaid massiliselt. See sisendas enesekindlust ning veenis mind taas ja taas valitud tee õigsuses. Töötasime õhinal peaaegu viis aastat ja siis selgus, et saab minna veel kaugemale, sest täiuslikkusel pole piire, võib tõusta veel astme (või korruse) võrra. Selgus, et on võimalik orienteeruda organismi energeetilises tasakaalus tervikuna ja seda isegi mõõta, mitte ainult registreerida üksikute organite funktsioneerimist.
Vähene esoteeriline kirjandus oli meie jaoks raskesti mõistetav. Esoteerika (kreeka keeles „sisemine”) on vaade, mis jagab maailma kaheks erinevate omadustega kihiks, millest üht loetakse peeneks, kõrgemaks, „mägiseks”, aga teist jämedaks, madalaks, „oru sarnaseks”. Esoteeriline tähendab salajast, varjatut, eranditult pühendatutele mõeldut (religioossed kombetalitused, müstilised õpetused, maagilised valemid). Sellist lähenemist iseloomustab fakt, et „peent” objekti vaadeldakse nagu täiesti reaalset, aga samal ajal raskesti mõistetavat.
Lõpuks soovitati meile Avessalom Podvodnõi raamatuid. Suure vaevaga õnnestus need hankida. Selgus, et tegemist pole pseudonüümi, vaid noore, aga juba tuntud astroloogi päris nimega. Autor annab napis, energilis-aforistlikus stiilis, mis meenutab Berdjajevit, omapärase filosoofilise pildi inimese sise- ja välismaailmast, pannes üldarusaadavalt kirja mõnikord üsna keerulisi metafüüsilisi, psühholoogilisi ja müstilisi ideid. Tema raamatud kujutavad endast kordumatut kombinatsiooni psühholoogiast ja idamaisest okultismist ning on „kasvanud Vene stagnatsiooni õnnistusrikkal pinnasel”.
Ma võin lisada, et ta ehitab oma jutustuse üles elegantselt, nagu tõeline erudiit – selgitab peene huumoriga selliseid asju, mida on tavalisel, selgeltnägemisannet mitteomaval inimesel täiesti võimatu mõista, seda enam neist iseseisvalt aru saada. Selleks et osata materjali edasi anda ning rääkida teiste jaoks kättesaamatust niisuguse näiliselt petliku kergusega, tuleb väga palju teada.
Ka Ameerika arsti Richard Gerberi suurepärane raamat jõudis meieni äärmiselt õigel ajal. Selles annab Gerber ülevaate mahukast esoteerilisest kirjandusest, mis räägib peenkehadest ja tšakratest, kirjutab eriti andekatest inimestest, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka näevad energia ringlemist kui helendavat voogu, mitmekülgsetest iidsetest ja tänapäevastest „alternatiivsetest” diagnostika- ja ravimeetoditest. Ettekujutus inimese füsioloogiast põhineb endiselt füüsiliste ainete ehitusel ja vastastikusel mõjul ega arvesta bioenergeetiliste väljade panust, kuigi need määravad rakkude kasvu ja funktsioneerimise iseärasused. Gerberi veendumuse kohaselt „peegeldab see teadlaste püüdlusi eraldada inimest universumist ja paigutada mehaanilisse, arusaadavasse ja juhitavasse maailma”. Ta suutis näidata inimese keerukust ja mitmekülgsust ning põhjendada, miks seni kasutusel olnud diagnostikameetodid, ka kõige kaasaegsemad, kuid samas ortodokssed, olid puudulikud. Ta kirjutab Volli meetodist, homöopaatiast, torsioonväljade holograafiast, laseritest ja Kirliani meetodist. Kõige suuremat tähelepanu on pööratud Einsteini ehk vibratsioonimeditsiinile. Ta on ise veendunud ja tõestab