vaid kuidas sa räägid.”
Hiigelsuures auditooriumis olid kõik juba kohtadele istunud, mõne minuti pärast pidi mind sisse kutsutama. Ja just sel hetkel tuli jooksuga äärmiselt erutatud sekretär ja rääkis, et kogu esimene korrus on jäänud elektrita, elektrikud püüavad juba pool tundi asja korda saada, kuid tulemuseta. Auditooriumis on valgus, sest sealsed lühtrid saavad toite teise korruse kilbist, samuti slaidide näitamise projektor. „Aga mikrofon ei tööta, tuleb rääkida kõvemini. Ja arvestage, et kui tuled kustutatakse, siis lisavalgustus kateedris põlema ei hakka.”
Kuni esimese slaidi näitamiseni läks kõik stsenaariumi kohaselt. Kui valgus justkui iseenesest kustus ja ekraanile ilmus värviline diagramm, jätkus auditooriumis vaikne sumin ja krabistamine. Äkki tekkis aga pingeline vaikus – kõik nägid, et lisavalgustust pole, aga mina jätkan täielikus pimeduses rääkimist. Panin tähele, et ma ei pabista üldse, räägin rahulikult ka kõige keerulisemat teksti peast, ei koperda. Nii möödus minutit kümme, pooled joonised olid juba näidatud, kohe pidi tulema ettekande olulisim osa…
Ja siin mõistsin äkki, et olin teksti unustanud. Mul ei olnud absoluutselt meeles, mida peab edasi rääkima, mitte ühtki sõna.
Jäin vakka. Auditoorium tardus. Hingasin sügavalt sisse ja ütlesin võimalikult rahulikult: „Valgust, palun!” Piisas ühest pilgust vajaliku lõigu kolmele esimesele sõnale, kui kogu tekst tuli kohe meelde. Tegin näo, et nii pidigi olema, ja umbes minuti jooksul vaatasin oma tarku sõnu öeldes saali. Jõudsin otse enda ees märgata õpetatud nõukogu liikmete hirmunud nägusid (hiljem tuli üks neist minu juurde ja ütles, et kui midagi sellist oleks juhtunud temaga, oleks ta minestanud). Vaatasin otsa Alikule, kes tõstis käe ja pigistas sõrmed tervituseks rusikasse (vastu pidada!), nägin oma abiliste hirmust suuri silmi. Igaks juhuks vaatasin veel kord teksti – kõik oli korras – ja pöördusin nende poole: „Järgmine slaid, palun!”
Edasi kulges kõik vahejuhtumiteta ja hardas vaikuses. Pärast, juba ereda valguse käes, esitati küsimusi, esinesid oponendid. Tehti teatavaks hääletamise tulemus: ühehäälne „poolt”, ilma ühegi „musta lambata”.
Sündmust tähistasime kitsas pereringis. Kaitsmise ajaks sõitsid kohale mu vanemad ja poeg ning lähimad sõbrad. Isa tõi spetsiaalselt kaasa oma kaheköitelise teose (novellid, jutustused, näidendid), mis oli ilmunud vaid kuu aega tagasi tema juubeliks. See oli isegi minu jaoks üllatus. Kõik külalised said kingituseks raamatu koos autogrammiga.
Vanematega on mul väga vedanud. Nad elasid koos pool sajandit ja kandsid kogu oma elu jooksul südames teineteisemõistmist. Varasest lapsepõlvest peale elasin perekonnas, kus valitses armastus. Noorena arvasin, et see on normaalne ja enesestmõistetav, et teisiti ei saagi olla. Isa oli minu jaoks tõelise mehe eeskuju: tark ja andekas, ilus ja imposantne, tõeliselt heatahtlik. Ma olin tema üle alati uhke. Ta oli ka demokraat selle sõna kõige paremas tähenduses. Praegu tundub see uskumatu, kuid isal, kes üldse ei osanud eesti keelt, polnud suhtlemisbarjääri – tema juurde tulid sageli hingest hinge rääkima eesti kirjanikud ja kolleegid kinostuudiost. Võimulolijatest hoidis ta eemale, parteifunktsionääre oma koju ei lasknud, erandiks vaid üks, kuid tema oli kõigepealt palju aastaid majasõber ja alles hiljem sai Eesti kultuuriministriks.
Paljude meie pere tuttavate literaatide seas oli minu ema ainuke töötav kirjaniku naine. Ta töötas üle 40 aasta insenerina, sai uue tehnika osakonna juhatajaks, talle kuulus 20 autoritunnistust ja kaks rahvamajanduse saavutuste näituse medalit. Kõige selle juures oli ta ületamatu peokorraldaja. Kolmekümne aasta jooksul oli kõige traditsioonilisem peopäev meie jaoks võidupüha. Andsime välja seinalehte, meie emaga meisterdasime kollaažid: lõikasime klantsajakirjadest välja kentsaka keha, sellele lisasime peol osalenu fotost väljalõigatud pea, isa tegi figuuride juurde luuletused. Ta kirjutas ka laua taga laulmiseks laulu, kus igale külalisele oli pühendatud üks salm. Isa pani selga paraadpintsaku, mille ette olid kinnitatud sõjaautasud, kaasa arvatud medal Stalingradi kaitsmise eest ja Võidu orden. Suur laud kaeti Saksa ajalehtedega ja nendele laoti „sõja-aastate lihtne toit” – mundris kartulid, vobla (mida polnud lihtne hankida), lihakonservid, heeringas, erinevat rohelist ja piiritus sõduriplaskus. Kogu lauakate koosnes kandilistest klaasidest, alumiiniumist kahvlitest ja paarist määrimisnoast. Toit loputati alla morsiga, mida ammutati suurest kastrulist selle külge kinnitatud kruusiga… Kõige tähtsamale perekondlikule peole tulid (ja sõitsid eri linnadest) vanematele külla kirjanikud, kunstnikud, juristid, režissöörid – tähelepanuväärsed ja teravmeelsed inimesed kõige erinevamatelt elualadelt, paljud tõid ka oma luuletusi külakostiks.
Pärast isa surma juulis 1987 tekkis mul tunne, et see kodu, kus mul oli määratud sündida ja elada, on kokku varisenud. See oli väga rusuv aeg, ka tervis oli kehv. Arstide otsus ei lohutanud – infarktieelne seisund. Mul soovitati tungivalt keskkonda vahetada – ja ma sõitsin Moskvasse, koos Akselrodidega uut aastat vastu võtma.
Rahvast ei kogunenud nende juurde palju, tulid vaid kõige lähemad sõbrad, umbes viisteist inimest. Istuti suure laua taga kuulsa hiigelsuure oranži lambivarju all. Laud oli kaunilt kaetud, seal oli pirukaid, suupisteid, soolatud ja marineeritud juurvilju. Kinke jagati nagu meilgi kodus, aga siin sai igaüks veel kingituse, mille Alik oli oma kätega valmistanud, lisaks tema naljatlev luuletus õnnitluste ja soovidega. Niisama ei antud midagi, kõik tuli välja teenida – jutustada anekdoot või midagi laulda. Lõbutsesime hommikuni. Esimest korda poole aasta jooksul „sulasin üles” ja tundsin end harjunud ja tuttavas keskkonnas, armastatud kodus olevat, nii lähedases ja sarnases sellele, mille olin kaotanud.
Mulle ei meeldi rongiga sõita – ma ei suuda seal magada isegi siis, kui sõidan üksi ja korralikus vagunis, seepärast eelistan lennukit. Akselrod tuli mulle alati Šeremetjevosse vastu ja ma lugesin end Moskvasse saabunuks sellest hetkest, mil märkasin teda rahva hulgas. Mällu on lõikunud selline juhtum: ootesaalidesse olid riputatud suured teleekraanid, kuhu transleeriti ülemnõukogu istungit. Esines akadeemik Andrei Sahharov, teda katkestas ja püüdis peatada Mihhail Gorbatšov, saalist kostis nördinud hüüdeid, kaamera näitas karjuvaid saadikuid suures plaanis. Vaatepilt polnud meeldiv. Alik viitas ekraani poole: „Tead, kuidas seda nimetatakse? Lõustade koda!”
Minu elukohta viis Alik mind alati alles pärast seda, kui olin käinud nende juures kodus. Tema naine Nataša tervitas meid külluslikult kaetud lauaga. Ta töötas Alikuga samas Botkini haiglas, juhtis seal laborit. Minu jaoks kehastab Nataša siiamaani seda haruldast naisetüüpi, kelles on ühendatud nii tõelise sõbra kui ka suurepärase perenaise omadused ja kes oskab kodus luua heatahtliku ja sooja õhkkonna.
Alik tuli mulle alati ka enne minu kojusõitu järele ja viis teel lennujaama enda juurde lahkumisõhtusöögile. Selle rituaali seadis ta ise sisse ja pidas sellest kinni ligi kümme aastat. Ükskord, järjekordsetel kursustel, elasin ühiselamus Botkini haigla kõrval. Ma ootasin Alikut ja juba lõpetasin asjade pakkimist, kui tuppa vaatas üks armas doktor Siberist. Ta tuli hüvasti jätma ja tundis huvi, kas keegi tuleb mind saatma. Naise reaktsioon mu vastusele oli nii tormiline, et ma päris ehmatasin: „Kuidas tohib Akselrodi niimoodi taksojuhina ära kasutada?!” Kui me Alikuga minu toast väljusime, jooksid arstid koridori kokku teda tervitama ja oma silmaga veenduma, et tõepoolest, dotsent Akselrod ISE kannab minu kohvrit. Autos tundis Alik huvi, milles asi. Minu segase kokutamise peale aga vastas: „Ilmselt nad ei tea, et on olemas ka selline elukutse nagu sõber – ja sina kasutad mind eranditult sellena.”
Kursuslaste emotsioonid olid ka mulle tuttavad. Mäletan hästi, millise vapustuse üle elasin, kui esimest korda Alikule külla läksin. Kõik oli suurepärane, õhtusöök lõppes, serveeriti teed ja lauale toodi pirukad. Ma läksin midagi kööki viima ega uskunud oma silmi: kõigi poolt jumaldatud ja kõrgesti austatud, alati nii elegantne, vaata et kättesaamatu pilveelanik ALIK ISE seisab lõbusate joonistustega kaetud põll ees musti taldrikuid täis kraanikausi ääres, laulab midagi ja… peseb nõusid! Sellist asja ei saanud olla!
Viimast korda lendasin Moskvasse 1991. aasta veebruari alguses, hoides põlvedel madalat kimpu, mis koosnes lehvikukujuliselt sätitud kuuseokstest ja eri tooni pastelsetest gerberatest, mis tumedal taustal hästi välja paistsid. Need lilled olid tollal Moskvas suureks harulduseks ja Alik oli neid Tallinnas käies alati imetlenud. Lennuks kulunud