oletuse graafilise tõestuse.”
Tal oli õigus. Kõik kolm graafikut langesid hämmastaval määral kokku, justkui kattusid üksteisega. Me hakkasime hoolikalt ettekandeks valmistuma. Kuulanud ära minu mõnede värviliste slaididega kaunistatud ettekande, väljendas Doletski hämmastust selle üle, et ma panin ühte patta niivõrd erinevad ja absoluutselt mittekõrvutatavad haigete grupid. Siis võttis sõna Balagin. Ta ütles, et just selles ongi minu töö põhiline väärtus – meil õnnestus praktikas tõestada seda, mida reanimatoloogid teoreetiliselt teavad juba ammu, aga ainult tänu loomkatsetele.
„Niivõrd erinevate nosoloogiliste üksuste puhul nagu raske trauma, asfüksia ja äge peritoniit on avastatud kriitilises või terminaalses seisundis laste südameveresoonkonna ühesugune mittespetsiifiline reaktsioon. Meil õnnestus kindlaks määrata usaldusväärne korrelatsioon kõige keerulisemate tsentraalse hemodünaamika parameetrite ja tsentraalse venoosse rõhu kõigile kättesaadavate näitajate vahel. Veelgi enam, esimest korda on täpselt välja toodud laste tsentraalse venoosse rõhu näitajate normipiirid. Andmed on tõepärased ainult siis, kui mõõtmisi tehakse vasopleegia foonil: alla 20 mm veesammast näitavad rasket hüpovoleemiat, üle 80 mm veesammast südame kriitilist ülekoormust. Pediaatrilises kirjanduses pole selle kohta kuskil sõnagi öeldud, ma ise kontrollisin. Saadud parameetrite võrdlemine traditsiooniliste kliiniliste andmetega näitas samal ajal banaalsete meetodite puudulikkust ja paikapidamatust patsiendi seisundi raskuse hindamisel. Muidugi tuleb intensiivravis tingimata arvestada laste vanuse ja kaaluga, et leida vedelike optimaalne hulk ja infusiooni õige tempo, kuid orienteeruma peab just tsentraalse venoosse rõhu põhjal ning selle mõõtmine on jõukohane ka külahaiglale. Töö resultaadid on kateedri jaoks etapilise tähendusega. Infusioonravi seni kehtinud normatiivid on selgelt vananenud ning paistab, et meil tuleb need üle vaadata…”
Iga kateeder kihab intriigidest ja varjatud võitlustest – pole mõtet pikemalt peatuda sel raskel õhustikul, mida ma terve aasta olin sunnitud sisse hingama. Minu elu muutus aga peaaegu väljakannatamatuks pärast seda, kui kateedri juhataja andis mulle ülesande vormistada dissertatsiooniavaldus. Läksin järgmisel päeval dekanaati, kus mulle rõõmsalt teatati, et minu töö, nagu selgus, võib pretendeerida veel ka avastusele. Patendivolinik andis mulle blanketid autoriõiguse dokumentide vormistamiseks. Näidis oli mõeldud inseneriuuenduste jaoks, kirja pandud väga jäigas kroonukeeles, mis miskipärast meenutas mulle „linnukeelt”.
Kulutasin enam kui kuu aega erinevate paberite täitmiseks, tehes mulle arusaadavad üldkasutatavad meditsiiniformuleeringud ümber mingiteks võimatult keerulisteks tehniliste terminitega fraasideks, mida mu mõistus ei võtnud. Minu teaduslikuks juhendajaks oli määratud doktor N., minu armastatud dotsendi raevukas vastane. Temast sai mitte ainult kõigi meie artiklite, vaid ka autoritunnistuse kaasautor, sest Balagin leidis, et ainult nii, tema nime esimeseks pannes, suudame mingilgi määral neutraliseerida tema vastikut iseloomu. Nagu hiljem selgus, oli just tema kõigi mind puudutavate ebameeldivuste organisaatoriks kateedris.
Natuke enne minu koju tagasi pöördumist kutsus akadeemik Doletski mind oma kabinetti. Ta hakkas usaldusliku tooniga rääkima, et ma olen küll ära teinud suure töö ja kogunud hea materjali, kuid asi on selles, et kateedril on oma, „ametlikult kinnitatud” aspirandid. Nende jaoks ongi saadud materjal ette nähtud ning lisaks kõigele muule on see veel ka kateedri omand. Ma vastasin, et juba 15 päeva tagasi andsin isiklikult kõigile aspirantidele kõik „dissertatsioonihaigete” andmed üle – kõik hemodünaamika jälgimise protokollid, analüüsid ja ettekirjutused. Seepärast ei saa ma üldse aru, milles on asi. Akadeemik oli silmanähtavalt hämmingus ja ütles, et ilmselt sai ta siis valeinfot. Ma pidin talle meelde tuletama, et töötasin dotsent Balagini juhendamise all ja ilma temata poleks mul pähegi tulnud teha nii kaugeleulatuvaid järeldusi ning tulemusi nii kõrgelt hinnata. Dotsent peab neid väga olulisteks, aga mina tegin ju puhtalt tehnilise, laboratoorse osa tööst. Lisasin, et ma ei pretendeeri mingilgi moel nende intellektuaalsele omandile – ma pole kunagi kavatsenud dissertatsiooni kaitsta, minu jaoks oli lihtsalt huvitav tegelda täiesti uue probleemiga.
Balagin aitas mind mu „kannatuste teel” igati, sõitis mitu korda koos minuga dekanaati, kuid ühel hetkel mu kannatus siiski katkes ja pärast „jutuajamist ülemuse juures” ma plahvatasin ja prahvatasin: „Mulle pole nekroloogis kandidaadikraadi vaja!” Samade sõnadega läksin Akselrodi juurde koju ja rääkisin talle nördinult, mis kateedris viimasel ajal on toimunud. Alik kuulas mind osavõtlikult ja ütles: „Üks lülita välja!” Märganud arusaamatust abikaasa silmis, selgitas: „Minu kindla veendumuse kohaselt on Zojal neli neerupealist (nali!), kui emotsioonid lakke tõusevad, siis ma palun vähemalt ühe välja lülitada.” Ta helistas Balaginile ja küsis naerdes: „Valera, Zoika on minu juures ja räägib mingeid õudusi. Seleta mulle, mis teil seal tegelikult toimub.” Peaaegu kohe muutus ta tõsiseks. Minuti pärast venitas: „Jaaah?” Aga kümne minuti pärast küsis: „Võib-olla peaks ta tõesti sülitama ja kõik sinnapaika jätma?” Kõne lõpetanud, ütles ta üllatunult, et minu emotsionaalne puhang viis ta valedele jälgedele – ta olnud kindel, et ma liialdan, aga tegelikult tuleb välja, et kõik on veel palju hullem…
Tallinnas selgus, et haiglat ikka veel ehitatakse. Lastekorpus polnud valmis, seda lubati hakata finantseerima mitte varem kui poole aasta pärast, polnud aga kedagi, kes meid pojaga ülal oleks pidanud. Töötuid ei tohtinud sel ajal olla ja ma läksin tagasi vanale töökohale oma haiglas. Peaaegu kolm aastat ei tegelnud ma mingi teadusega. Siis aga teatati mulle, et kätte on saadud autoriõigus (olin selle juba unustanud), rektor märkis kateedri selle eest ära oma aastaaruandes ja juhatajale meenutati, et neil on võlg – varem välja kuulutatud dissertatsioon on kaitsmata. Mulle anti edasi akadeemiku tungiv palve töö lõpetada ja anda kateedrile üle käsikirja mustand.
Kuidas saab midagi lõpetada, kui ma polnud selle kirjutamist veel alustanudki?! Peale selle tuli sooritada veel mitmesuguseid eksameid…
Alik soovitas kateedri palvele siiski vastu tulla: „Töö on peaaegu valmis, sul tuleb see vaid õigesti vormistada. Kõik kolm aspiranti on oma dissertatsioonid vahepeal edukalt kaitsnud, seega ei tohiks sinu kaitsmine kelleski mingeid negatiivseid tundeid esile kutsuda. Üks professoritiitli tingimus on viie kaitsnud dissertandi olemasolu, sina aga oledki see viies ja seepärast oma „võltsile” juhtkonnale nii vajalik. Ja mis kõige olulisem – kõik teavad, et autoritunnistus on doktoridissertatsiooni jaoks väga soovitatav, sinul aga kujuneb kõik hoopiski ebatüüpiliselt. Sinu uurimuse teaduslik uudsus – iga dissertatsiooni peamine tingimus – on juba instituudi patendiga kaitstud ja seejuures on see kõigest üks peatükk sinu tööst.”
Mul ei jäänud muud üle kui tõsta kapi ülemiselt riiulilt alla vana, kuid täiesti töökorras kirjutusmasin, 1907. aasta Underwood, see puhastada, õlitada ja alustada „surematu teose” kirjutamist. Umbes aasta hiljem helistas mulle isiklikult doktor N., minu niinimetatud ametlik teaduslik juhendaja, ning see oli juba väga ootamatu. Ta teatas, et järgmisel kuul toimub kateedris koosolek, kus kuulatakse minu ettekannet – toimub väitekirja eelkaitsmine ning seejärel arutatakse minu töö edasist saatust. Plaan on rektoraadis kinnitatud ja tähtaega ei tohi mingil juhul ületada. Muutusin ärevaks ja helistasin Moskvasse. Selgus, et just eelmisel päeval oli Balagin sõitnud kuuks ajaks Kesk-Aasiasse.
„Teeme ära!” teatas Akselrod. Ta rahustas mind, tuletas meelde, et teksti ei pea olema üle kümne lehekülje, palus mitte paanitseda ja lubas kindlalt, et meie temaga saame „vaenlasega” suurepäraselt hakkama. Мul polnud Tallinnas kellegagi isegi nõu pidada, seepärast panin juba kolme päeva pärast mustandi Moskva rongi vagunisaatjaga teele. Järgmisel päeval helistasin Alikule – ta tegi märkusi ja luges üles kohad, mida on vaja ümber teha või parandada. Viisime parandused lõik lõigu haaval sisse. Õhtul pärast tööd trükkisin käsikirja puhtaks ja viisin uuesti raudteejaama. Üks minu tuttav viis paki Akselrodile ja kõik algas otsast peale…
Kaks nädalat enne eelkaitsmist sõitsin neljanda variandiga ise Moskvasse. Kohe esimesel päeval helistasin oma juhendajale, kuid ta keeldus kokkusaamisest, viidates suurele hõivatusele. Sai selgeks, et ta valmistab ette minu häbistavat läbikukkumist. Otsustasin lahingu vastu võtta. Peaaegu iga päev helistasin Aliku soovitusel kateedri sekretärile (armas vanem