siis puhkes kaitseministeeriumiga tüli, mis võinuks Melnikovi ja Romanoffi ärile saatuslikuks saada. Konflikti lahendamisel näitas naftafirma üles erakordset osavust. Kemplus oli hea näide, kuidas üks firma oskas poliitikutelt abi saada.
1995. aasta suvel nõudis kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson uutele seadustele vihjates Dekoili rendilepingu ümbertegemist. Lepingu kohaselt rentis Dekoil objekti, mis koosnes ehitistest, rajatistest ja maast. Maad ei olnud aga keegi kunagi kaitseministeeriumile andnud. Tegemist oli riigimaaga. Seda võis välja rentida ainult riiklik maa-amet.
Seega oli Dekoiliga sõlmitud rendileping Lepiksoni meeskonna väitel õigustühine.
Kaitseministeerium väitis ka, et Dekoil valetas terminali läbinud naftavoo tegelikust väiksemaks. See selgus firmast antud ja Eesti Raudteelt saadud andmete kõrvutamisel. Tegemist oli olulise näitajaga, sest kuni 500 000 kaubatonnini pidi hageja maksma 1,5 Saksa marka tonni kohta ja 500 000 tonni ületava kauba eest ühe marga tonni kohta. Peadirektor Melnikov teatas seepeale, et lepingus on mõiste „transiit” kehvasti sõnastatud ning võimaldab kahetimõistmist.
Ka Arnold Rüütel oli väikeosanik transiidiäris (kirje nr 16). Väljavõte AS Dekoil aktsiaraamatust.
Dekoili advokaadid olid seisukohal, et rendileping kehtib ja seda pole vaja muuta. Kantsler Lepikson ei jätnud aga jonni ja ähvardas naftaärimehi: kui nad uue, suuremat renditasu sätestava lepinguga nõus ei ole, siis müüakse terminal maha!
Näitamaks, et tal on tõsi taga, küsis Lepikson riigiasutustelt, kas need pole terminalist huvitatud. Oma huvist teatasid erastamisagentuur ja … keskkonnaministeerium.
Viimase kaudu asusid Dekoili kaitsma kõrged poliitikud.
Kuluaarides peeti naftafirma toetajaks Eesti ühte kõige legendaarsemat poliitikut, NSV Liidu aegset Ülemnõukogu esimeest, parajasti Riigikogu juhatuse aseesimeheks valitud Arnold Rüütlit. Dekoili nõukogu esimees Heino Luik oli aastatel 1990–1992 Rüütli keskkonnanõunik. Ka kõnealuse vaidluse ajal sidus mehi looduskaitse. Rüütel oli vähetuntud organisatsiooni Roheline Rist president, Luik selle teadussekretär.
„Dekoiliga ei ole Rüütel kuidagi seotud,” väitis Heino Luik tookord. „Ma olen temaga vaid üks kord meie probleeme arutanud.”
Tegelikult oli Rüütel Dekoli väikeaktsionär. Aktsiaraamat näitab, et Arnold Rüütel ostis 5000 krooni suuruse nimiväärtusega B-aktsia 11. oktoobril 1994. Firma ostis selle peagi, 15. märtsil 1995 tagasi.
See oli küll väike, kuid siiski oluline episood – ta näitas, et musta kulla transiidis oli osalenud Eesti riigi üks kõige kõvemaid tippe: Arnold Rüütel valiti hiljem Eesti presidendiks.
Dekoili huve kaitses ka Rüütli erakonnakaaslane, keskkonnaminister Villu Reiljan. Ta saatis kaitseministeeriumile palve anda Kopli terminal üle keskkonnaministeeriumile, et teha sinna merekeskkonnakaitse baasettevõte. Ministeerium lootis Dekoili abiga käivitada Koplis pilsivete puhastamise projekti. Samuti tähendanuks terminali ületulek kopsakaid rendirahasid. See tingiski Reiljani katse võtta Dekoil keskkonnaministeeriumi kaitsva tiiva alla.
Kaitseministeerium jättis aga Reiljani taotlusele lihtsalt vastamata…
Dekoili mehed võtsid kasutusele teise taktika. Nad väitsid, et Dekoili kui Taani osalusega ettevõtte investeering käib Eesti-Taani vahel sõlmitud investeeringute vastastikuse kaitse lepingu alla. Taani suursaadik Svend Roed Nielsen asuski firma kaitsele. Teema võeti üles Taani välisministri ja kaitseminister Andrus Ööveli kohtumisel.
Lepikson nõustus vana lepingu parandusega. Rendisumma tõusis perioodil 1996–1998 8,5 miljoni kroonini ja sealt edasi 9 miljoni kroonini aastas. Samuti lubas Dekoil maksta 1995. aastal ümberlaaditud või ladustatud kauba eest transiiditasu 20 Saksa penni (1 Eesti kroon 60 senti) tonni kohta. „Ma olen rõõmus, et vaidlused ja kogu see jama on läbi,” kiitis Valeri Melnikov. „Vene sõjaväeobjekt jäi tänu meile lagastamata, see on tööle pandud, nafta liigub ja riik saab makse.”
Mais 1996 teatas Heino Luik uhkelt, et Dekoil katsetas edukalt Hollandist hangitud õliseguste vete puhastusseadet. See suutis puhastada kuni 50 000 kuupmeetrit reo-, pilsi- ja ballastvett aastas.93
Saatuse irooniana pidi aga Dekoil samal suvel võtma omaks, et tema terminalist sattus pumpamisel merre nii palju masuuti, et see saastas kahe kilomeetri pikkuse rannariba. Randa puhastas 30 meest ja selleks kulus mitu päeva.94
Melnikovile ja Romanovile ei piisanud Dekoilist. Kopli poolsaare tipus polnud võimalik eriti laieneda. Raudtee läbilaskevõime oli piiratud. Kütuserongid sõitsid läbi Tallinna kesklinna ja seisid Kopli kaubajaamas, mis oli vähem kui kilomeetri kaugusel Toompeast. Ohtlikud veosed linnasüdames olid rahvale vastukarva. Oli selge, et väga kaua selline äri kesta ei saa.
Eurodeki järgmine terminal kerkis Muugale. Pakterminali juhatuse esimees Aadu Luukas rääkis küll, et enamik Läänemere-äärseid terminale töötab alavõimsusega, kuid see ei takistanud konkurentsi teket. 1995. aastal teatas Tallinna Sadam, et Eurodek saab uue vedelkeemiaterminalide ehitamise loa. „Meil on välja kujunenud partnerid kauba hankimiseks idas ja kauba müügiks läänes. Oleme veendunud, et see terminal ei jää tööta,” kinnitas Eurodek Transkeemia Eesti juhataja Valter Aman.95
Kopli poolsaare tipus asuva Balti Laevaremonditehase juht ja hilisem suuromanik Fjodor Berman oskas tulevikku vaadata juba nõukogude ajal. Tööstur Bermanist sai õliterminali Dekoil osanik.
1995. aasta novembris kirjutasid Eurodek Copenhageni juhataja Palle Dybdal Rasmussen ning teede- ja sideminister Kalev Kukk alla hoonestusõiguse seadmise lepingule. Eurodek teatas, et heledate naftasaaduste käitlemiseks mõeldud uue terminali esimese etapi mahuks on ligikaudu 300 000 tonni aastas. Ehitustööd algasid 1996. aasta talvel. Töö käivitus terminalis 1997. aasta alguses ja juba sama aasta sügisel alustas ettevõte teise etapi ehitamist, mis oli mõeldud tumedate naftasaaduste (masuudi) transiidile.
Üks Eurodeki spetsialiteete oli äri põlevkiviõliga, mida tootis Ida-Virumaa üks suuremaid ettevõtteid – 3500 töötajaga Kiviter müüs ligi 70 protsenti oma põlevkiviõlist maailmaturule just Eurodeki kaudu. 1998. aasta suvel proovis Eurodek osta ära kogu Kiviteri toodangu fikseeritud hinnaga. Eurodek üritas isegi Kiviteri ennast osta, kuid jäi vastaval erastamiskonkursil teisele kohale.
Eurodeki olulisemgi klient oli Lukoil Denmark, mis oli Eurodek Copenhageni ja Venemaa ühe suurema naftafirma Lukoili tütarettevõtte Lukoil Internationali ühisfirma. 1998. aastal kuulus Lukoil Denmarkile umbes kümnendik Eestit läbivast naftavoost.96
Viimsi poolsaare teisel küljel Miidurannas asunud nõukogude sõjaväeosa nr 59 030 naftabaasi huvitavaima osa moodustasid harukordsed mahutid, mis pidid vastu pidama isegi tuumapommi tabamusele. Need peituvad 40 meetri sügavusel Viimsi poolsaart katvate savikihtide all. Kolm 800 meetri pikkust betooniga vooderdatud mahutit on nii laiad, et neis saaks liikuda autoga. Iga „toru” mahutavus on 17 000 kuupmeetrit.
Vene armee reostas baasi maa-ala tõsiselt. Sõjavägi oli näiteks katsetanud, kas maasse kaevatud aukudes saab hoida tankikütust.97
Just selle kompleksi kaudu hakkas N-Terminal 1991. aastal bensiiniäri tegema. Tasapisi libiseski baas Endel Siffi kätte.
N-Terminal töötas kompleksi kasutusele võtmise kontseptsiooni välja veel enne, kui Vene sõjavägi oli Eestist lahkunud. Muuhulgas teatas firma, et mahutites saab hoida riigi strateegilist kütusevaru.98
1993. aasta mais käskis Mart Laari valitsus anda kütusemahutid, estakaadi, raudtee ja muud 14,2 hektaril laiunud objekti kommunikatsioonid majandusministeeriumi haldusse. Ministeerium omakorda sai käsu alustada läbirääkimisi