peamine eesmärk oli alustada transiidiäri. Hoidlad olid olemas, baasi viis raudteeharu, kohe baasi kõrval asus Miiduranna sadam. Vaja oli vaid objekt korda teha, vastavad load saada ja kompleks käima panna.
Võimudega asjaajamine osutus aga keerukaks. 1994. aastal leidis Tallinna linnavolikogu keskkonnakaitsekomisjon, et Miiduranna sadamasse kütuseterminali rajamine ei ole otstarbekas. Võimalik avarii ohustaks Pirital asuva linna popimat supelranda. Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratas nimetas terminali uuesti kasutuselevõttu tõsiseks ohuks tervele poolsaarele.
„N-Terminal teeb kõik, et võita kohaliku rahva poolehoid,” vastas Endel Siff. „Kui neid mahuteid poleks olemas, siis oleks naftaterminali rajamine säärasesse kohta loomulikult mõttetu. Kuid nad on olemas – on see reaalsus.”
Siff oskas asju ajada. 31. märtsil 1995 andiski Andres Tarandi valitsus välja korralduse rentida Viimsi kütusebaas ja Maardu–Viimsi raudteeharu (jääkväärtusega kokku 24,1 miljonit krooni) enampakkumiseta 50 aastaks N-Terminalile. Seda tingimusel, et rentnik likvideerib reostuse nii rendile antaval territooriumil kui ka sellega külgnevas baasi osas.100
Präänikuna kohalikule võimule tegi N-Terminal ettepaneku moodustada Viimsi vallale heakorrafond, kuhu laekub teatud summa iga naftatonni pealt. Jutt käis 31 USA sendist, mis käibeprognooside kohaselt võinuks anda ligi kümnendiku valla eelarvest. Projekt nägi ette muuhulgas 14 maapealse mahuti ehitamist kogumahuga 74 000 m3.
Rahvusvaheline keskkonnatööde ja – uuringute assotsiatsioon Golder Associates kinnitas, et Miiduranna sobib naftasaaduste hoiukohaks ja kütuseterminaliks.
Kuid kohalikud polnud sugugi vaimustatud. „Ma ei kujuta ette, mis saab meie elukohast. Ma ei taha näha surnuid naftaseid kajakaid,” teatas üks kohalik elanik meedias.101
Vastupanuliikujad kogusid rahvakoosolekutel ja majast majja käies naftakaubanduse vastu 189 allkirja. Valla võimud aga ei tunnistanud neid, sest üks allakirjutanutest teatas, et ei saanud aru, millisele paberile ta poolthääle andis.
Vallavalitsus tegi uue küsitluse. Vastamiseks oli aega vaid 48 tundi ja kõik elanikud ei saanud vähese informeerituse tõttu osa võtta. Selle küsitluse tulemus andis võidu N-Terminalile.
Volikogu andis loa naftabaas käiku lasta.
Kompleksis alustas tööd 1995. aasta mais asutatud aktsiaselts Milstrand. 60 protsenti aktsiatest kuulus N-Terminalile ja 40 protsenti Gibraltari ettevõttele Marine&Transport Finance Ltd. Viimase taga oli Venemaa raudteeministri abi Vladimir Kuzin, keda soovitas Siffile osanikuks võtta Igor Lepetuhhin.
Kuzin oli loonud raudteevedude ühisfirma SovFinAmTrans, lühendatult SFAT. SFAT kuulus Venemaa, USA ja Soome kapitalile, mistõttu Milstrandi nõukogu koosolekuidki peeti aeg-ajalt Soomes.
SFATi tütarfirma Eestis tegeles suuresti naftasaaduste ja keemiakaupade ekspedeerimisega. Ettevõttele kuulus suur vagunipark ning tema tegevusala ulatus Tadžikistanist Inglismaani.
Transiidisadamana alustas Milstrand tööd 26. aprillil 1997, kui sadamasse saabus esimene tanker. Esimesel tööaastal laaditi tankeritele 304 000 tonni kütust.
Teisel aastal kasvas tankeritele laaditud kütuse maht 486 000 tonnini, firma teenindas 100 tankerit. Suurim klient oli omanikuga seotud Briti Neitsisaarte firma N-Terminal Oil.
Kohalike elanike protest kasvas uuesti pärast seda, kui Milstrand tahtis ehitada uusi mahuteid. 1999. aastal tahtis firma ehitama hakata esimest kahte 10 000 kuup-meetri suurust mahutit, mis pidid tulema seitsmekorruselise maja kõrgused. Kokku pidi Milstrandi kogumaht kasvama 125 000 kuupmeetrini. See andnuks võimaluse tõsta terminali käivet 2,5 korda. „Elu sunnib käivet suurendama. Kui mõni aasta tagasi piisas nulli tulemiseks 250 000 tonnist, siis nüüd on hinnad nii palju muutunud, et tuleb vähemalt 500 000 tonni läbi lasta. Aga me tahame kasumit ka teenida,” selgitas Milstrandi finantsdirektor Karl Liivapuu 1999. aasta kevadel.
Selleks ajaks oli aga kõrgel merekaldal paikneva baasi külje alla kerkinud villade rajoon, kuhu soetas kallid merevaatega majad Eesti eliit, sealhulgas olümpiahõbe purjetamises Toomas Tõniste ja advokatuuri esimees Aare Tark. „Meile, Miiduranna küla elanikele ning valla maksumaksjatele näib [naftabaasi ehitamise] taotlus ümbruskonna rahva tahte vastasena ning isegi küünilisena. Selles taotluses väljendub aktsiaseltsi käputäie omanike huvide vastandamine peaaegu 3000 ümberkaudse elaniku huvidega säilitada elamisväärne ja turvaline elukeskkond, aga ka vabariigi pealinna Tallinna peamine puhkerand – Pirita rand – puhkamiskõlblikuna,” seisis elanike pöördumises Viimsi võimude poole.
Kohalikel olid hästi meeles ka õnnetused. Näiteks novembris 1998 ei märganud tankeri Volgograd meeskond laadimistööde ajal, et tankeri üks mahuti oli täis saanud ja ajas üle. Esialgsel hinnangul sattus vette kuni kaks tonni diislikütust.102 Sama aasta detsembris paiskus Maardu lähedal ümber kaks Milstrandile kütust vedanud tsisternvagunit.103 Ühel vagunil oli tehniline defekt ja luuki ei saanud sulgeda. Tsistern voolas pealtvaatajate silme all tühjaks. Loodusesse sattus 120 tonni kütust.
Milstrandi peadirektor Enn Vann vastas, et rikas rahvas ehitas majad valesse kohta – sinna, kus pidanuks tööstust arendama. Sest kütusebaas polnud ainus ohtlik objekt Uus-Miiduranna naabruses. Elumajadele veel lähemal seisis külmhoone 7–8 tonni ammoniaagiga.
Milstrand tegi elanike survel teatud järeleandmisi. Ta tõmbas paberitest maha bensiiniveo ja vähendas esimeses etapis rajatavate mahutite arvu kuuelt kahele. Keskkonnaministeerium tõdes firmast E-Konsult tellitud ekspertiisiga tutvumise järel, et Milstrandi plaan pole keskkonnaohtlik.
„Püüame öösiti võimalikult vähe laadida,” lubas Enn Vann. „Teiseks – iga ümberpumbatud tsisterni pealt teenib Viimsi vald 300 krooni. Üks 10 000 – 15 000 tonni suurune tanker mahutab 250 vagunitäit kütust ja ühes kuus saab meilt lasti keskmiselt kuus-seitse laeva. Peale selle leiab sadamas ja terminalis tööd 400 peamiselt kohalikku elanikku.”104
„Kui Eesti riik tahab olla majanduslikult edukas, siis ei saa me endale lubada olukorda, kus sarnase kütuseterminali rajamine on lubatud Rotterdamis või Stockholmis, kuid mitte Viimsis,” teatas Endel Siff.105
Milstrandi juht Enn Vann firma maa-aluses mahutikompleksis, mis asub sügaval Viimsi poolsaare sees
Siffi ei rahuldanud terminali rentimine riigilt, ta tahtis kompleksi päriseks. Ametnike ja poliitikute meelitamine kandis vilja. Riik panigi baasi ja 15 kilomeetri pikkuse raudteeharu müüki, kusjuures vaid 5,4 miljoni krooni suuruse alghinnaga. Majandusministeeriumi osakonnajuhataja Kalev Pikaru sõnul oli müügihinnast olulisem kohustus investeerida keskkonnareostuse vältimiseks ja ohutu transpordi tagamiseks viie aasta jooksul 40 miljonit krooni. Kuid kütuseäris tegev Oleg Ljadov teatas, et alghind tuleks vähemalt kümnega korrutada, sest viie miljoni krooniga ei ole võimalik osta isegi 3000- või 4000-tonnise mahutavusega terminali.106
Äriringkonnad kahtlustasid, et tegemist on kokkumänguga. Toompeal oli võimule tõusnud nn kolmikliit Mart Laari juhtimisel, kusjuures Milstrandi suuromanik N-Terminali Grupp andis peaministri parteile valimiskampaania läbiviimiseks ametlikult 200 000 krooni. Valitsusse kuulus teede- ja sideministrina Toivo Jürgenson, kes oli majandusminister 1995. aastal, kui riik kompleksi 50 aastaks rendile andis.
Isamaaliit eitas süüdistusi. Toivo Jürgenson kuulutas, et mingit kinkimist ei toimu ja ostukonkursil võib osaleda igaüks.107 Ent eelis oli N-Terminalil, kes oli kompleksi 50 aastaks rendile saanud.
Augustis 1999 tuli Endel Siffile kauaoodatud uudis: valitsus kinnitas Milstrandi Miiduranna kütusemahuti ja haruraudteega kinnistu ostjaks. Müügihind oli … 5,36 miljonit krooni ning ostja võttis kohustuse investeerida 40 miljonit krooni, likvideerida keskkonnareostus