optimistliku visiooni kohaselt käima minema juba 1994. aasta augustis ning oli plaanitud vastu võtma kuni 50 000-tonnise kandevõimega tankereid.118
Kütuse laadimiseks oli kavas kasutada viljakaid, sest teised kaid ei olnud suurtele laevadele piisavad. Tallinna Sadamale aga plaan ei meeldinud: sadam teatas, et tankerite laadimine viljakai juures toob kaasa viljaveo kahanemise. Tallinna Sadama peadirektor Peeter Palu oli naftajuhtme ja viljakai sidumise vastu ja kui Palu sügisel 1994 välja vahetati, siis jätkas tema järglaseks pandud Enn Sarap sama liini: „Kõik eksperdid on öelnud, et need kaks kaupa ei sobi kokku.”
Selline olukord oli mesi Pakterminali juhtide ja omanike kõrvale, kes olid juba firmat luues rääkinud vajadusest tõrjuda konkurentsi.
Nõusoleku seitsmenda kai kohandamiseks naftaterminali nõuetele sai Termoili projekt alles kevadel 1995.119
Sel ajal sigines Termoili projektile Van Ommereni asemele uus osanik: Ameerika Ühendriikide suurfirma Coastal Corporation, kes kavatses investeerida naftaterminali rajamiseks vähemalt 15 miljonit dollarit. Teise variandina kaalus Coastal terminali rajamist Läti läänerannikule Liepajasse.
Termoili kasutamise eesõiguse sai aktsiaselts Estonian Oil Service (E.O.S.). E.O.S. – i juhtis südi Belgias sündinud ärimees Arnout D. Lugtmeijer, kes seadis oma kontori sisse keskaegses majas Tallinna raekoja platsil. Ta käis esimest korda Eestis 8. novembril 1993. Teda võttis vastu must-valge maailm, kus olid võimul noored teotahtelised inimesed. Ka Lugtmeijer oli tollal noor, vaid 27aastane. Ta oli tulnud itta päästma Wärgårdeni investeeringuid puiduärisse, kuid hakkas peagi tegelema naftaga. „Keegi ei uskunud, et me Termoili valmis ehitame,” tunnistab Lugtmeijer.
E.O.S. kuulus Kaimanisaarte kompaniile Coastal Baltica Holding, mis jagunes pooleks Coastali ja Baltica Finance'i vahel. Esimene neist oli USA börsifirma, mis tegutses üle maailma nafta, gaasi ja kivisöe ning nendega seotud energiatööstuse sfäärides. Teine aga Hollandi firma, kelle aktsiatest enamus kuulus firma sõnul „Hollandi ja Rootsi rahvusest aktsionäridele. Firma senine tegevus on olnud seotud puidu- ja naftakaubandusega ning kalandusega.”120 Põhiomanikuks oli perekond van der Zwan.
Kompleksi maksumuseks hinnati 17,5 miljonit USA dollarit. Sellest üheksa miljonit pidi kuluma terminalile, kuhu oli kavandatud ehitada viis uut mahutit. Plaan nägi ette teha töökorda olemasolevad seadmed, uuendada tsisternvagunitest mahalaadimise süsteemi, uuendada mahutite isolatsiooni, samuti kütusemahutite ja olemasolevate naftajuhtmete kütmise süsteemi, ehitada uus katlamaja. Kompleks oli mõeldud üle 160 vaguni tühjendamiseks ööpäevas. Seejuures loobus terminal raudteetsisternide tühjendamisel levinud kuumaks köetud auru kasutamisest, sest selle tagajärjel sattus õli sisse vett, mis tuli pärast eemaldada. Selle asemele kasutati suletud õli soojendamise süsteemi – õli kuumutamisel kasutati pidevalt ringlevat õli.
Muuga sadamasse viiva torujuhtme ehitus pidi maksma 5,5 miljonit dollarit. Naftatoru kulges suuresti piki Iru elektrijaama kuumaveetorude trassi. Veel kolm miljonit dollarit kulus lepingu järgi Muuga lossimisjaama väljaarendamiseks. Termoili käive pidi ulatuma vähemalt 2,5 miljoni tonnini aastas.121
Uue firma kai oli Baltimaade moodsaim ja sügavaim (14,5 meetrit), mis lubas teenindada 75 000-tonniseid ja isegi suuremaid tankereid.
Wärgården kiitis, et raudteetransiidi tariifid on Eestis tunduvalt madalamad kui Lätis ja Leedus ning Muuga sadam on sügavam kui Ventspilsi ja Klaipeda oma. See võimaldab naftat vedada suurtel tankeritel, mis annab võidu hinnas.122
Terminali hüüdlause kõlas uhkelt: „Varustades energiaga kasvavat maailmamajandust.” Coastal Baltica Holdingu presidendi Roger Udalli teatel oli projekti eesmärk naftatoodete transiitvedu Venemaa tehastest Eesti kaudu Lääne-Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ja Kariibi mere maadele.123
Termoil hindas, et Eesti Raudtee, Muuga sadam ja teised Eesti riigiettevõtted peaksid saama terminali käivitumisel tulu 18–20 miljonit dollarit aastas.124
Uus terminal pidi tööle hakkama 1996. aasta suvel.
Termoili käivitamine oli tihedalt seotud Esoili erastamisega, mis oli Eesti Kütuse rekonstrueerimisel tekkinud riiklik ettevõte.
1995. aasta mais kuulutas riik välja Esoili erastamise. Sisuliselt pandi müüki osalused tanklakettides EK ja Traffic Service ning terminalifirmades Tartu Terminal ja Pärnu Terminal, aga ka alles loodavas Termoilis. Paketist jäi välja Estonian Transoil, sest Neste kasutas kaasaktsionärina eelisostuõigust.
Erastamiskonkurss oli kõva, kired kerkisid taevani. Lobi tehti kõige kõrgemal tasemel – näiteks Coastal Corpi president David A. Arledge käis mitu korda peaminister Tiit Vähi jutul –, kui ka kõige madalamal tasemel – välja ilmus video politseihaarangust Tallinna kesklinnas asuvas lõbumajas, kus muuseas leiti sängis pikutamast Eesti Kütuse mõned juhid. Nii räiget kompromaati polnud varem Eesti lehetoimetustesse saadetud.
Ostuhuviliste seast paistis silma kolm gruppi. Ühe moodustas AS Svergos ehk Esoili juhtkond. Selle seltskonna valduses oli parim ja üksikasjalikum info ettevõtte kohta.
Teine tõsine ostuhuviline oli E.O.S. ehk Termoili loojad.
Termoili Muuga sadamaga ühendava torujuhtme rajamine
Kolmas oli AA-Õligrupp, mille taha koondusid kohaliku kütuseäri suurimad staarid: Pakterminali Endel Siff ja Aadu Luukas ning tanklaketi Alexela juhid Heiti Hääl, Juhan Kolk, Urmas Past ja Aivar Riisalu.
Kui AA-Õligrupp soovis näha Termoili lepingut ehk millistel tingimustel käib koostöö ameeriklastega, siis näidati neile vaid trääsa. Esoili juhtkonda esindanud vandeadvokaat Raivo Laus teatas, et ei tohi lepinguid näidata. Ta viitas asjaolule, et Coastalil ebaõnnestus sarnane, 20 miljonit dollarit maksnud projekt Rumeenias ning seetõttu nõuavad ameeriklased Eestis konfidentsiaalsust, mis peab ära hoidma läbikukkumise kordumise. Laus avaldas arvamust, et AA-Õligrupi huvi on peatada leping või see täielikult hävitada.125 Pakterminal ei soovinud ju endale kibedat konkurenti.
AA-Õligrupp tõi mängu täiesti erilise kaardi: ta ostis üles palju kõmu tekitanud ligi 90 miljoni krooni suuruse võlanõude Eesti Kütuse vastu. Mais 1996 otsustas arbitraažikohus, et Esoil peab selle nõude alusel maksma 70,6 miljonit ja Eesti Kütus 19,2 miljonit krooni. „Ma ei tea, kas võlanõude omandamine suurendab AA-Õligrupi šansse Esoili erastamiskonkursil, ent see teeb teiste osalemise tunduvalt kulukamaks,” selgitas Heiti Hääl.126
Mida päev edasi, seda enam muutus kütusefirma erastamine advokaatide ja kohtunike pärusmaaks.
Ärksad ärimehed AA-Õligrupist tõstsid advokaat Viktor Kaasiku abil panuseid veelgi – nad nõudsid arbitraažikohtu kaudu Eesti Kütuselt ja Esoililt ka aastaid tagasi tiksuma hakanud viiviseid, mille määr oli üks protsent päevas. Viivisesumma ulatus 755 miljoni kroonini. Sellise summa väljanõudmine paistis olevat ebareaalne, kuid nii võimsa hagi lettipanek võis mõjutada poliitikuid, kes erastamisagentuuris otsuseid langetasid.
Erastamisagentuuri nõukogu vabastas Esoili võla tasumisest.
Arbitraažikohus tegi aga uue üllatuse ja lasi hagi tagamiseks arestida osalused ühisfirmades Nestega ja tanklaketis EK. Aadu Luukas lisas, et tal õnnestus lõpuks näha konfidentsiaalset lepingut Termoili terminali ümberehitamiseks. Vara arestimine oli tema väitel viimane meeleheitlik samm, et saada erastamisel võrdsed tingimused: „See leping ei jäta erastamisel enam mitte ühtegi lahtist otsa, et erastamisagentuur erastab Esoili kindlasti Coastal Baltica Holdingule.”127
Kohus jõudis enne erastamisotsust algatada ka Esoili pankrotimenetluse, arestida tema