r K.
Veripunane lumi
Eessõna
Teise maailmasõja lõpp on jäänud enam kui viiekümne aasta taha ja nende aastate jooksul on selle sõja kohta ilmunud paljude autorite sulest arvukalt raamatuid. Günter K. Koschorreki teos jääb väljapoole raame. Ta ei olnud väejuht, teadlane ega ajaloolane, ta koondas oma raamatusse kõik selle, mida ta lihtsõdurina päev päeva järel sõjakoleduste keerises kirja pani. Ta koges sõda teisiti, kui seda kogetakse staapides ja komandopunktides.
Autor oli 19-aastane, kui sõda jõudis oma kõige hirmsamasse faasi ja noormehe oma halastamatusse haardesse võttis. See oli sõda, kus polnud oodata võitu. See oli sõda, mis nõudis võitlemist, väljakannatamist, vastupidamist, kannatusi ja surma, mida saatsid pidev kartus ja hirm omaenda elu pärast.
Sõjas, milles Koschorrek osales, tuli tal käskudele kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Suurem osa noortest Saksa sõduritest, kes teises maailmasõjas osalesid, ei mõistnud tookord rahva sõtta tõukajate moraalitust, julmust ja inimvihkamist. See jäi neile tollastes oludes, tsensuuri ja kallutatud teabe tingimustes, teadmata. Režiim, mis oma eesmärke mõõdutundetult ja halastamatult jälgis, saatis püssi alla terved põlvkonnad, kuritarvitas nende ideaale, viis nende isamaa hukatusse ja häbistas Saksamaa nime.
Antiik-Kreekas ütles Perikles oma kõnes sõjas langenute haual: „Meie oleme ka selle poolest teistest ees, et me suurima vaprusega toimime ning samaaegselt kainelt kaalume seda, mida kavatseme üritada. Teistel aga vastupidi ajendab teadmatus vaprust ja kaalutlemine kõhklemist.“1
Periklese jaoks kuulus vaprus põhivooruste hulka, mille loomulikuks kaaslaseks on õiglus. See tugineb arusaamisel heast ja kurjast, sellest, mis on õige ja mis väär. Sealt on pärit ka selle auväärsus ja õilsus. Thomas Aquinost lisab: „Vapruse kiitus sõltub selle õiglusest.“
Kui asjalood on teisiti, siis ähvardab vaprust oht muutuda kurjuse tööriistaks. See peab olema suunatud millelegi heale, sest muidu muutub see uljuseks, millele lisandub nutikus, kavalus või osavalt trikitav taktika.
Ebainimlike ülesannete, allumise ja kuulekuse vastu vaielda oli hädaohtlik.
Sellisesse olukorda satub autor, võideldes Itaalias partisanidega. Käsku kolm relvastamata itaallast maha lasta ei viidud ellu. Kui veltveebel oleks sellest allumatusest teada saanud, võinuks Koschorreki ja tema kaasvõitleja Hamanni käsi käia samamoodi kui neljakümne ühel nõukogude sõduril 17. juunil 1953. aastal Ida-Saksamaal: nad oleksid vastavalt sõjaseadusele maha lastud, sest nad keeldusid täitmast käsku tulistada relvastamata tsiviilisikuid.
Nemad – kaks sakslast Itaalias ja nelikümmend üks punaarmeelast Ida-Saksamaal – teadsid, milline karistus ootab käsu täitmata jätmise eest. Tookord Itaalias tegutsesid nad „täie teadmisega, vaba tahtega ja kõhklematult“ ja oleksid võinud kaotada oma elu nagu need punaarmeelased.
Ajalises plaanis lahutab sõja lõppu ja Saksamaa taasühendamist pikk ajakaar. See tõestab, et vaprus pole üksnes sõdurite voorus.
Julgust näitasid üles ka need sakslased, kes pärast kõiki neid raskeid aastaid, kui kõik tundus kadunud olevat, ei koogutanud Ida-Saksamaal võimu ees, vaid teesklesid, kannatasid ja vaikisid kitsas kuristikus kahtluse ja hõõguva lootuse vahel, pidasid vastu ja jõudsid vabaduse ära oodata.
Vaprad olid ka kõik need naised ja mehed, kes kogunesid 1989. aastal Leipzigis ühte kirikusse ja nõudsid diktatuuri lõppu, teades, millised ohud ähvardasid neid riigis, mis suutis veel kätte maksta ja karistada. Esitatud nõudmised levisid nende linna ja kogu maale, kuni müür maha lõhuti ja okastraadid kokku rulliti.
See kaar, mis võlvub sõja lõpust kuni Saksamaa taasühendamiseni, selgitab ka seda, miks pärast rohkem kui pool sajandit kestnud rahu tasub sellist raamatut kirjutada.
See meenutab noortele ja neile, kes tulevad pärast meid, kohustust mitte kunagi lasta meie vabaduse poole püüeldes loodud riigil vastupanu osutamata langeda despootide kätte, kelle jaoks võim on olulisem kui inimväärikus ja vabadus.
See on ka meie relvajõudude ülesanne.
See on kogu rahva asi ja eriti nende asi, kellele rahvas on usaldanud ülesande juhtida ja vastutada selle eest, et relvajõudude teod jääksid alatiseks ausateks ja moraalselt puhasteks.
See, meie põhiseadusest tulenev ülesanne lähtub Euroopa kultuuri algallikatest ja juhindub selle vaimust, nagu Perikles selle juba antiikajal formuleeris.
Relvajõud peavad kaitsma rahu ja vabadust väliste ohtude vastu mitte üksnes seepärast, et seadus seda käsib, vaid see ülesanne on kooskõlas ka meie sõdurite puhta südametunnistusega, mis kuulub nende kodanikukohuste hulka. Siia lisandub ka ülesanne rahvusvahelise kogukonna eestvedamisel koos oma liitlastega seista inimlikkuse ja rahu eest kogu maailmas.
Saateks
Oma kustumatud mälestused Teisest maailmasõjast panin ma kirja hoiatavaks meenutuseks ja selleks, et mälestada neid endisi kaasvõitlejaid 1. ratsaväedivisjonist / 24. soomusdivisjonist, kellele polnud antud õnne sõjast koju pöörduda.
See materjal on mõeldud lugemiseks ka neile, kes tunnevad natsismiperioodi üksnes raamatute põhjal ega ole kursis sõja mõjuga inimestele, kuid avaldavad soovi juhtida Saksa relvajõudude sõdureid.
Tänan abi eest oma autentsete ülestähenduste avaldamisel endist divisjoni komandöri ja praegust Saksa kaitseväe erukolonelleitnanti Ernst-Georg von Heykingit ja teisi rügemendikaaslasi, kelle helde rahaline tugi lõi eeldused, et minu sõjamälestused jõuaksid raamatu kujul kõigi huvilisteni.
Proloog
Pole sugugi kerge viiekümne aasta järel meenutada oma läbielamisi Teisest maailmasõjast nii, et neist oleks võimalik koostada ehe ja kronoloogiliselt korrastatud jutustus. Tekib soov kas rahulduda väljanopitud lõikudega või täita tühimikud elava fantaasiaga.
Säherdusest segust saaks kahtlemata veel ühe raamatu, mis ülistab sõda vaieldamatute kangelastegude valguses või näitab lugejale teadlikult kõiki sõdureid verejanuliste mõrtsukatena. Mina ei taha ei üht ega teist. Ma ei soovi kedagi ülistada, halvas valguses näidata ega kohta kätte näidata. Minu sooviks on kirjeldada tegelikkust. Just nii, nagu ma alates 1942. aasta sügisest kuni sõja kibeda lõpuni seda reamehena Venemaa rindel kogesin, lühiajalised katkestused tekivad üksnes seoses haavata saamisega.
Minu eesmärgiks on kirjutada tõepärane jutustus, kirjeldades unustamatuid läbielamisi, muljeid ja tundeid tavalise rindesõduri vaatenurgast.
See on mälestusmärk paljudele nimetutele, kes veetsid suurema osa sõjast Venemaa mudastes kaitsekraavides ja väljusid sealt üksnes võitlemiseks. Olgu siis kõrvetavas suvekuumuses või vihmaga kleepuvas mudas, talvel paukuva pakase ja kivikõvaks külmunud maapinnaga või sügava lumega Venemaa jäises kõrbes. Nende nimetute ainsaks lootuseks oli lühikeseks ajaks puhkust saada, et siis oma üksuse selja taga pisut hinge tõmmata. Ülejäänud ajal olid nende ainsaks koduks kaevikud ja tankitõrjeaugud.
Peavõitlusliinil võitlesid nad päev-päevalt oma elu eest ja tapsid vaenlasi, et mitte ise tapetud saada. Nad võitlesid koos oma üksusega, kuid lõppude lõpuks võitles igaüks iseenda eest. Seal muutus maa lõõmavaks põrguks ja võis tunda surma külma hingust, kui hõõguvad metallitükid ja vilistavad kuulid nende kehasid otsisid, et siis neisse sügavale sisse tungida. Seal, kus eesliinile kuhjusid vastaste puruksrebitud surnukehad ja haavatute ahastavad karjed segunesid surijate vaiksete hüüetega.
Just sellest tahan ma jutustada, sest see kuulub asja juurde. Ma tahan ka kirjeldada oma hirme ja kahtlusi, jutustada viimseni pingul närvidest, mis mõnel pealtnäha tugeval ja vankumatul katkesid nagu pehkinud köis. Aga ka ägeda võitluse päevadest ja tohutust tahtejõu kasvust, millest piisanuks nii vaenlase kui ka surma võitmiseks. Ja siis veel nüri tuimuse aegadest, mil tapmine oli muutunud peaaegu rutiinseks tegevuseks.
Kahtlemata on viiekümne aasta järel vähe neid, kes võiksid öelda, et on elanud üle mõrvarliku sõja Venemaa rindel või ebainimliku vangistuse.
Olen tänulik jumaliku juhatuse eest oma elus, mis vaatamata minu hirmule saada raskelt haavata või vangi