ei mingit teietamist, öelge mulle lihtsalt semu, nagu meie kandis kombeks.“
„Või kamraad,“ pakkus keegi sale blond, keda ma ei tundnud, kuid kes hiljem rääkis, et ta tahab ohvitseriks saada, ent selleks peab tal olema rindekogemus.
Kapral tõstis tõrjuvalt käed: „Parem mitte. See pöördumine jäägu lakutud salongisõduritele tagalas või kodumaal. Neile sobib see paremini, kui meile, vanadele rindemeestele. Vabandust, semu, aga meie seas pole kamraadid just kõrges hinnas.“
Seejärel jutustas ta nii mõndagi oma endisest ratsaväedivisjonist, kuhu ta kuulus alates selle ümbernimetamisest soomusdivisjoniks 1942. aasta kevadel. Nende üksuse üleviimisest Venemaale ja Voroneži ründamist juunikuus. Järgnenud hukkunute- ja haavatuterohkest edasitungist juulis ja augustis kuni Tširi ja Donini ning sealt edasi Stalingradi poole. Seega edasi Stalingradi, nagu võib arvata! Aga nii kaugel me veel omadega pole.
24. ja 25. oktoober. Oleme juba seitse päeva teel ja meil tekib tunne, et meid lihtsalt veetakse ühest paigast teise. Meist mööduvad pidevalt rindele suunduvad relva- ja kaubasaadetised.
Eile ootasime peaaegu pool päeva ühel kõrvalteel. Meie kõrval oli rong Ungari sõduritega. Tegime nendega vahetuskaupa ja saime õliga sardiinikonservide eest mõned pudelid kadakamarjanapsi. Pärastpoole tulid vagunite juurde näruse välimusega vene lapsed ja palusid leiba. Nad said seda rohkesti, sest meil oli veel piisavalt süüa.
Keegi rääkis, et eile öösel möödusime Krementšuki raudteejaamast. Seega olime keset Ukrainat, Venemaa viljaaidas. Kapral – kelle nimi oli Fritz Marzor, nagu ma vahepeal teada sain – oletas, et meid viiakse edasi üle Dnepropetrovski ja Rostovi ning sealt edasi kirdesse Stalingradi poole. Ta oletas õigesti. Juba ühe päeva pärast jõudsime hommikuhämaruses Rostovisse, mis asub seal, kus Don suubub Aasovi merre.
Jäime raudteejaama lähedal ühele haruteele seisma. Vesi oli lähedal, seega saime end värskendada. Ilm on veel üpris soe, kuigi veidi udune ja päikest näeb harva. Käime ringi palja ülakehaga, sest ilm on soe ja me jääme siia kauemaks. Kavatsen just minna kõrvalvagunisse tuttavaid otsima, kui korraga läheb põrgu lahti.
Kuuleme mootorimürinat liiga hilja. Udusest taevast ründavad meid ootamatult madallennul kolm Vene hävitajat. Nende kuulipildujad tärisevad ja veel enne kui kostab hüüe: „Varjuda, lennukid!“, lamab suurem osa meist vagunite all. Näen, kuidas rööbastelt sädemeid lendab, ja kuulen kuulide vilinat. Korraga on see läbi, kuid kohe kuulen kedagi hüüdmas: „Nad tulevad tagasi!“
Tõepoolest, ma nägin, kuidas nad tegid kaare ja suundusid tagasi otse meie poole. Ja korraga on põrgu lahti. Möirgavate sireenide saatel läheb selline täristamine lahti, et mul ähvardavad trumminahad rebeneda. Raudteejaama kandis pidi asuma mitu õhutõrjepatareid, sest nüüd läheb lahti turmtuli. Kolm õhusõidukit pööravad otsemaid otsa ringi ja põgenevad, ilma et ükski neist pihta saaks.
Vaatame jahmunult ringi, sest kõik käis nii kähku ja oli hoopis teisiti, kui siis, kui harjutusväljaku instruktor röökis „Varjuda, lennukid!“. Siin oli asi tõsine ja me kõik varjusime kiiremini kui kunagi varem. Räägiti, et keegi oli pihta saanud. Aga ei midagi tõsist, üksnes pindmine haav jala peal, mida sanitarid tohterdada võivad.
Antakse korraldus: „Kõik vagunivanemad transpordiülema juurde nõupidamisele.“
Kapral Marzog tuleb varsti uudistega tagasi. Ta räägib, et meie rongile haagitakse juurde kaks lahtist platvormi, kummagi peal kahetoruline õhutõrjesuurtükk lennukite peletamiseks. Seega on oodata Vene lennukite sagedasemaid rünnakuid. Kuna partisanide tegevus on aktiveerunud, peab igas vagunis nüüdsest olema öösel kaks vahimeest. Võimalik, et meil tuleb minna ringiga, sest on oht, et meie ees on raudtee õhku lastud. Kõige lõpuks tuleb midagi üllatavalt head: „Õhutõrjepatareide käest saame head hernesuppi,“ lõpetab Marzog.
Rõõmustame ja aplal Wichertil jookseb juba suu vett, ta limpsab keelt ja silitab käega kõhtu. Pärast ärasõitu Stablakist oleme saanud üksnes külma toitu ja kohvi. Hernesupp maitseb paremini kui kasarmu pühapäevapraad.
Paari tunni pärast sõidame edasi. Vedur vilistab ja ajab auru välja. Vahepeal on udu hajunud ning taevas on säravsinine ja pilvitu. Läheb soojemaks ja hommikupoolikul on juba 25 kraadi. Mõned viskavad end pikali ja tukastavad, Wilkel on jälle kaardid käes ja Kurat mängib suupillil sentimentaalset viisikest.
Meie õled on peeneks sodiks muutunud ja uusi ei ole meile antud. Õlesodi peale laotatud tekist ei ole suuremat abi ja meil on tunne, nagu lamaksime paljal vagunipõrandal. Pikk Warais ja veel mõned kurdavad, et neil teevad juba puusakondid haiget. Kapral muigab ja märgib, et see on hea treening, sest kaevikud on rindel veel kõvemad.
Meie palvel jutustab ta oma üksuse võidukast võitlusest suvekuudel. Muutume selle peale üpris kannatamatuks ja väljendame soovi võimalikult kähku selle üksuse juurde jõuda, et millestki olulisest mitte ilma jääda. Dieter Malzahn – nii on saleda blondi ohvitseriks saada sooviva mehe nimi – ütleb selle välja. Selle peale saab ta kapral Marzogilt kahjurõõmsa vastuse: „Ära torma, noormees, sul hakkavad püksid püüli sõeluma varem, kui sa arvatagi oskad.“
See ei ole meile uudis. Seda tobedat ütlust oleme juba haavatutepataljoni sõduritelt korduvalt kuulnud. Nad arvavad, et meie, kollanokad, teeme esimeses lahingus suurest hirmust püksid täis. Jama! – Kui kõik teised on hakkama saanud, siis mis peaks meil viga olema. Pealegi pole ju küsimus vanuses.
Kui aus olla, siis pean tunnistama, et ei oska rinnet päriselt ette kujutada. Loomulikult pole see mingi seiklus, millest minuealised unistavad. Muidugi on sõda tõsine asi, kus tulistatakse ehtsate kuulidega ja kus võib haavata või koguni surma saada. Aga nagu öeldakse, ega siis iga kuul pihta lähe ja meil on märksa suuremad šansid ellu jääda kui õnnetutel venelastel. Meil on paremad relvad ja seetõttu oleme oma vaenlastest kõvasti üle. Saksa Wehrmacht on tõestanud end paljudes võidukates lahingutes.
Peaaegu igas jaamas kuuleme uudiseid Wehrmachti edusammudest, mida transpordijuhi vagunist valjusti maha hõigatakse. Ka täna, 25. oktoobril, anti edasi võiduteade. Oleme ülevoolavas meeleolus ja laulame võitluslaule.
Alates eilsest on maastik jälle muutunud. Kui varem silmasime külasid vaid harva, siis nüüd on neid veelgi vähem. Mõlemal pool laiub pruuni rohuga kaetud stepp, mida mõnikord ilmestavad väikesed künkad. Aeg-ajalt märkame suuremaid kolhoose.
Vedurijuht jääb äkki keset teed seisma. Tuleme vagunitest välja ja kuuleme, et ta märkas säravas päikesevalguses, et eespool on jupp raudteed õhku lastud. Sõidame peaaegu pool päeva tagurpidi ja pöörame siis teistele rööbastele. Nüüd liigume edasi teosammul ja ülesmäge liikudes ähib vedur nagu vana kronu.
Künkad muutuvad kõrgemaks, vedur ähib ja liigub vaevu edasi. Mõned hüppavad maha ja jooksevad rongi kõrval. Visatakse nalja, et sel ajal võib koguni lilli noppida või raamatut lugeda. Ka mina hüppan välja ja nikastan jala ära. Ühe lauge künka juures jääb rong peaaegu seisma: „Kõik välja ja lükkama!“ kõlab käsklus. Kõik hüppavad välja ja hakkavad mõlemalt poolt lükkama… vedur liigub jälle kiiremini edasi. Seejärel hakkame mängima lõbusat mängu: ülesmäge lükkame ja allamäge sõites saame uuesti peale istuda ja sõita.
Kulub terve pikk hetk, enne kui kõik korraga tardub! Otse meie ees künka kohal näeme suurt tumedat varju nagu röövlindu enda suunas tulemas. Kuuleme vaikset ja seejärel juba üha valjenevat undamist, otsekui oleks tegu ülesärritatud herilasega. Varjuda, lennukid! Lamame maas ja meie kohal tärisevad pardakahurid. Näen kuidas muld lendab, ja seejärel hakkab tööle õhutõrjesuurtükk. Vaatan üles ja näen, kuidas lennukid heidavad väikesi pomme. Need plahvatavad veduri ees. Siis veel kord tige undamine ja läinud nad ongi.
Õhutõrjesuurtükk ei saanud pihta ja õnneks ei juhtunud suurt midagi. Paar mürsukildu tabasid veduri metallosi ja mõned vaguniseinad on läbi lastud. Kapral Marzog jagab meile lennuki kohta selgitusi: „See oli raudne Gustav, nõukogude lahinglennuk, mida Ivanid kasutavad ka rindel. See suudab hästi madallennul lennata, ootamatult välja ilmuda ja pardarelvadest tuld anda. Tavaliselt viskab see ka suuremaid