ja Prantsusmaa vallutamisel ning mille sõidukite taktikalisel märgil on kujutatud ringi sees hüppavat ratsanikku.
Eriti suurt tähelepanu pööras ta ratsaväest pärit mõistetele – vahtmeister vanemseersandi asemel ja eskadron kompanii asemel. Neil ei räägita ka pataljonist, vaid üksusest ja kapten on hoopis rittmeister.
„Just nii, härra ülemvahtmeister,“ röögatame kooris vastuseks tema küsimusele, kas me saime aru. Pärast veel ühte jaotamist kuulume kolmekümne mehega 1. eskadroni, sellal kui teised jaotatakse teiste eskadronide vahel, kuid mis sama pataljoni koosseisu kuuludes paiknevad kõik meie lähedal. Meile antakse teada, et meie eskadroni oli varasemast alles jäänud ainult 26 meest. Ka rügement oli kandnud suuri kaotusi ja nad võitlesid Stalingradi varemetes enamasti üksikute võitlussalkadena, mida ohvitseride puudumisel juhtisid allohvitserid. Enam ei jää kivi kivi peale ja iga päev on üha rohkem langenuid ja haavatuid.
See ei ole tõepoolest põhjus rõõmustamiseks. Kuhu on kadunud võiduka Saksa armee edusammud ja võiduteated, mida iga päev nii pateetiliselt raadiost maha hõigatakse? Kas see oli ülepaisutatud või on tekkinud võitude jadasse ajutine tõrge?
1.–6. november. Arvestades olukorda, oleme üllatunud, et meid kohe võitlusse ei saadeta. Selle asemel ootab meid tavaline barakirutiin: ülemuste tervitamine, valvel seismine, rivistused, ülemuste manitsuste ära kuulamine ja muu säärane. Nekrutid on ka pärast väljaõppe läbimist sõjalised õpipoisid ja peavad esmalt tõestama, et nad on ikka õiged sõdurid. Tore – antagu meile siis selleks võimalus.
7. november. Esimesed ööd veedame punkris õlekubudel või veoauto furgoonis. Iga päev kell kuus on äratus. Veebel korraldab rivistusi, kontrollib ja kamandab pidevalt. Ta räägib laia ida-preisi murrakut ja nimetab meid pidevalt „oma nagamannideks“. See peaks kõlama isalikult, kuid kõlab pigem kasvatavalt. Me peame oma asjad viimseni üles vuntsima, alatasa saadab ta kellegi tagasi ja laseb oma asjad ette näidata. Mõnele määrab ta lisavalvekorra.
Siis toimub puutumatute tagavarade ülevaatus. Kolmel mehel pole midagi ette näidata. Veebel määrab neile kolm päeva kartsa. See kantakse dokumentidesse ja karistus tuleb esimesel võimalusel ära kanda.
Kuidas läheb Wichertil ja Wariasel? Tean, et nad panid oma varud juba rännaku ajal nahka. Mõlemad näitavad need ette ja muigavad mulle. Wichert tundub kuidagi salapärane. Kui me järgmisel ööl üheskoos sõidukeid valvame, juhatab ta mind ühe maastikuauto juurde ja avab istme taga asuva lukustamata väikese panipaiga. Olen üllatunud! See on täis suuri ja väikesi plekkpurke. Nende kõrval on väikesed kotid kuivikutega.
„Need on igas autos,“ selgitab Wichert.
„Tuleb tunnistada, et need on veel suvised varud ajast, kui üksus edasi liikus.“ Kaheksa mehe puutumatu tagavara ja ülejäänud purgid juurviljahautise ja veiselihaga. „Oleks tahtnud natuke matti võtta, aga need tuleb soojaks teha ja see hakkaks silma.“ Ta oli välja uurinud ka selle, kus kohas toiduveokis on peidus maitsvad suitsuvorstid – haruldus, mis on mõeldud kokale ja mõnedele tema soosikutele.
Ablas Wichert teeb oma plaani teoks ja paneb kaks vorsti pihta. Isegi kui ta poleks neid minu ja Wariasega jaganud, oleks ta võinud minu suupidamisele kindel olla. Keegi ei kuule sellest midagi, märkame ainult, et valves olijate üle on kontrolli tõhustatud. Mõned jäävad konservide avamisega vahele ja saavad kolm päeva kartsa.
8. november. Oleme olnud siin juba üle nädala. Kahe päeva eest läks külmemaks. Maapinna pealmine kiht on juba külmunud. Töö ja väsimus ei ole mul lasknud märkmeid teha. Asusime veoülema juhendamisel ülejäänud sõidukeid maasse kaevama ja veel kolme punkrit ehitama. Punkrite jaoks on palke ja prusse piisavalt, need olid veel enne meie kohalejõudmist Stalingradist toodud. Nooremseersant Wittlich ja kapral Herrmann endisest ratsaväest olid asjatundjad. Nad olid juba esimesed punkrid kavandanud ja välja mõõtnud. Ka meie oma tuli kuidagi viltu mäekülje sisse.
Me kaevame juba neljandat päeva. Minu käed on täis kuivanud rakke ja pihkudesse on tekkinud paks nahk. Kõik on valmis. Ajame maastikumasinad ja Opel Blitzid tagurpidi varjeaukudesse ja maskeerime need ära. Neljakandilised kahe meetri sügavused punkrid on kaetud jämedate prussidega, ühes nurgas on õhutusava ja valgusšaht. Katusesse jääb ava ahju korstna jaoks, kõik ülejäänu maskeeritakse paksu mullakihi ja stepirohuga.
Punkris sees on laud, kaks pinki ja tugiposti sisse on löödud mõned naelad, mille otsa saab asju riputada. Magamiseks on kolhoosist toodud värskelt koristatud õled. Tõeliselt hubaseks muudab olemise meie punkriahi, mida me usinalt puudega kütame. Et soojust liiga palju kaduma ei läheks, riputame sissepääsu ette teki ja telkmantli. Punkrist välja viib kitsas püstine trepp.
9. november. Viimastel päevadel on ilm olnud udune, kuid seejuures külm ja kuiv. „Meie õnn,“ arvab allohvitser Wittlich, „nii ei leia raudne Gustav meid nii hõlpsasti üles.“
Me ei kuule peaaegu üldse enam Stalingradi rinde kord vaiksemaks, kord valjemaks muutuvat kõminat ja müra. Öösel on taevas ikka hõõguvpunane ja vahel satuvad lennukite valgusraketid meile päris lähedale. Ent nemad otsivad paremaid sihtmärke.
Täna õhtul saime normikaupu. Iga mehe kohta pudel kadakamarjanapsi, sigarette või tubakat, veidi šokolaadi ja kirjatarbeid. Pärast seda, kui sain kuueteistaastaselt alkoholimürgituse, kui töötasin suvevaheajal ühe koolikaaslase vanemate trahteris, kus pidime konjakit vaadist pudelitesse villima, läheb mul üksnes alkoholilõhnast süda pahaks. Seepärast vahetan oma pudeli mittesuitsetajatega tubaka vastu ja saan kõva suitsumehena topeltportsu.
Alkohol tõstab punkris meeleolu ja üle tüki aja võetakse jälle laul üles. Meie Grommeliga ei võta napsi ja võtame järgmise vahikorra enda kanda. Ilm on külm ja tuuline, olen rõõmus, et saan selga tõmmata sooja voodriga talvesineli, mida ma rännaku ajal korduvalt tema raskuse pärast needsin. Kui ma Grommeli tema vahikorraks üles ajan, on kõik juba unehõlma vajunud.
10. november. Uus päev on päikseline. Meil käib jälle tihe sagimine. Korraldus kõrgemalt poolt: lahinguväljaõpe asendusmeeskonnale – kuulipildujapositsioonide rajamine, ründamine, tulistamine, lähivõitluse harjutamine ja muu säärane. Iga päev rivistus relvade ja varustusega. Käib kuulujutt: meie üksuse võitlevad jäänused tõmmatakse Stalingradist välja ja formeeritakse uued võitlusüksused. Meid liidetakse nende hulka. Aga mitme päeva jooksul pole midagi muutunud. Ikka võitlusharjutused ja öösel vahis olemine.
11. november. Ilm on külmemaks läinud, kuid püsib endiselt kuiv. Öö jooksul on rohukõrtele tekkinud härmatis, mis meenutab peent juveliiritööd. Õhus käib pidev sagimine. Meie pommitajad lendavad Stalingradi. Arvukad väikesed plahvatusesuitsu pilved annavad tunnistust venelaste õhutõrjest.
Vahetan ühe kaasvõitlejaga meie punkrist valvekorrad ära. Nagu igal õhtul, jõuab varustusveoauto Stalingradist tagasi. Autost laaditakse maha kaks hukkunut ja kolm haavatut. Ülemvahtmeister pidi haavatud olema. Haavatud laaditakse sanitaarautole, mis viib nad peasidumisplatsile.
Me pole varem langenuid oma silmaga näinud. Nad maetakse alati ühele kindlale platsile. Mõne päeva eest nägime arvukaid puuriste, kui sõitsime sealt mööda lahingharjutusele. Toitlustusautoga tuli kolm sõdurit, nad vahetatakse tervislikel põhjustel välja. Nad majutatakse punkritesse. Üks satub ka meie juurde.
Kui ma pärast vahti punkrisse lähen, on minu koht õlgedest asemel ära võetud. Seal lamab Stalingradist tulnud sõdur. Ma ei näe eriti tema nägu, see on kaetud habemetüükaga, nokkmüts silmadele tõmmatud ja kõrvaklapid alla lastud. Ta magab sügavasti ega norska. Ta tõmbleb aeg-ajalt, nagu näeks halba und. Heidan Kurati asemele, kes mind välja vahetas.
12. november. Täna vabastas veebel mind võitlusharjutustest ja usaldas mulle eriülesande. Ma pean uue kemmergu ehitama, sest vana on täis. Meie kemmerg koosneb umbes poolteise meetri pikkusest ja kaheksakümne sentimeetri laiusest kraavist, mille servadesse on maasse kaevatud postid. Selle kaugus ja kõrgus peavad olema välja rihitud nii, et see sobiks ka väiksemat kasvu inimestele, et nad häda õiendades ei libastuks ja alla ei kukuks, mida on ka