mis on paigutatud lafetile ja varustatud optilise sihikuga, idarindel palju vaenlasi teise ilma saatnud.
Sellele vaatamata ei tundnud ma kunagi võidurõõmu ega pidanud end kangelaseks. Kõigel sellel ei olnud midagi pistmist meelsasti jutustatavate kangelastegudega.
Minu tegelikud tegutsemisajendid lähtusid enesealalhoiuinstinktist ja paanilisest hirmust jääda oma üksusega vaenlasele alla, mida ma hiljem Stalingradi rindelahingute käigus kogesin. Et seda vältida, kasutasin kõiki oskusi, mis rindel viibimise vältel üha täiustusid.
Sel ajal tegin arvukalt märkmeid, et neid pärast sõda mälestuste kirjutamisel kasutada. Algul pidasin päevikut, kuigi see oli sõduritele keelatud. Hiljem rindel viibides jätsin ma selle lahingusse minnes oma varustusekotti.
Venelaste esimese suure tankirünnaku ajal 13. detsembril 1942. aastal Stalingradi katla serval tuli meie üksusel põgeneda ja meie isiklikud asjad langesid vaenlase kätte. Kahjuks oli nende hulgas ka minu päevik.
Alles mitu nädalat hiljem, kui taastusin esimesest haavatasaamisest, panin ma kirja oma ülestähendused sellest kohutavast ajast. Päevade ja nädalate jooksul püüdsime meeleheitlikult Stalingradi katlast pääseda ja viimaks leidis see aset ülepeakaela põgenemisena üle külmunud Doni umbes saja Vene tanki hullumeelse tule all.
Pärast seda, kui minu päevikud kaotsi läksid, tegin ma ülestähendusi kättesattunud paberitükkidele. Täiskirjutatud paberilehed voltisin ma kokku ja torkasin väikese pilu kaudu oma vormijaki voodri vahele. Lühikeste laatsaretis viibimiste ajal avanes mul kahel korral võimalus anda need lehed ema kätte hoiule. Olin veendunud, et peale minu enda ei suuda keegi dešifreerida neid sirgeldusi, mis osaliselt olid kiirkirjas.
Kui avanes võimalus koju puhkusele sõita, paigutasin uitmõtte ajel kõik ülestähendused samamoodi oma talvemantli voodri vahele, mida kandsin viimati 1940. aasta lõpus, kui mind kutsuti aastaks Itzehoe motospordikooli, kus omandasin sõjaväe-eelse väljaõppe käigus Wehrmachti juhiload.
Minu talvemantel oli sünnipäevakink ja ma kandsin seda alati uhkusega. Pealegi oli see kena tuvihalli värvi ja valmistatud parima kvaliteediga villasest riidest. See oli ka põhjuseks, miks minu ema selle rõivatüki talvel 1944/45 Ida-Preisimaalt põgenedes kaasa võttis ja kuni väikese Alam-Saksimaa asulani usinalt kaasa tassis.
Kui me mõne kuu pärast sõjajärgse segaduse keerises uuesti kokku saime, olin ma selle sooja rõivaeseme üle üliõnnelik. Minu ülestähendused olid paksu vatiini vahel päris kõvasti räsida saanud, kuid vähemalt olid kõik need alles.
Mõne aja pärast asusin neid kronoloogilisse järjekorda seadma. Minu suurim soov nende põhjal ükskord raamat kirjutada jäi tookord mitmel põhjusel täitumata. Möödusid aastad, mille jooksul tundsin ikka ja jälle soovi panna kirja kõik see, mis minu hinge sügavuses lõõmas.
Siis jõudis kätte aeg, mil ma kaotasin oma ülestähendused ja võis arvata, et need läksid korterivahetuse käigus kaduma. Alles palju hiljem sain teada, et need jäid viiekümnendate keskel, kui lahutasin kiirustades oma esimesest naisest, maha meie ühisesse korterisse…
Sõja okkad torgivad ikka veel valusasti minu hinge. Ja sõjajärgsetel aastatel aset leidnud mitmete väärtuste asendumine lugupidamatuse, agressiivsuse, vihkamise ja brutaalse vägivallaga ei aidanud kaasa möödunud sõja saatuslike päevade unustamisele.
Nõnda siis kerkisid unustamatud pildid minu silme ette niipea, kui võtsin ühel päeval endalegi ootamatult oma sõjamärkmed uuesti kätte ja lugesin sealt mõne rea.
Kõik algas kutsest Ameerika Ühendriikidesse. Üks tugeva ameerika aktsendiga naishääl küsis mind telefonis nime järgi ja hakkas seejärel „isaks“ nimetama. Mul kulus mõni hetk taipamaks, et helistaja on minu tütar esimesest abielust, keda ma pärast 1950. aastate keskpaigas toimunud lahutust enam näinud ei olnud. See oli kirjeldamatu tunne omada korraga tütart, kes oli juba abielus ja kes tegi minust üleöö kahekordse vanaisa.
Kui ta meid – mind ja minu abikaasat – hiljem Saksamaal külastas, tegi ta mulle imelise kingituse. Ta ulatas mulle mapi kadunud märkmetega, mida ta oli kaua aega hoidnud kui ainsat mälestust isast, keda ta ühel päeval uuesti näha lootis.
Mõni aasta hiljem tugevdas üks sündmus minu kavatsust viimaks taasleitud märkmete põhjal raamat siiski valmis kirjutada.
Avastasin, et paljud noored, kes on ammutanud oma teadmised sõja kohta üksnes ajalooõpikutest või kuulujuttudest, ei suuda tegelikke sündmusi ette kujutada. Sama lugu oli ka minuga, kui ma esimest korda midagi Esimesest maailmasõjast kuulsin.
Tegelikkus oli hoopis teistsugune. See ületas ka kõige lennukamad fantaasiad, sest inimlikust kujutlusvõimest ei piisa rindemeeste tõeliste tunnete ja läbielamiste mõistmiseks.
Muidugi leidus sõdurite hulgas ka neid, kes olid loomuomaselt tundetud ja kes lahingutes otsekui joobunult võitlesid ja tapsid. Ent tõepoolsest äärmuslikke julmusi, mida sageli võitlevatele üksustele omistatakse, mina meie üksuses ei kogenud.
Oma läbielatut kirja pannes elasin mõtetes uuesti läbi selle kannatusterohke aja, millest ma polnud kunagi päriselt vabanenud. Võib-olla õnnestub see mul nüüd, kui olen selle raamatu valmis saanud.
Minu eesmärgiks ei ole edasi anda oma üksuse täpseid nimesid ja nimetusi, sest kirjutasin selle raamatu üksnes enda läbielamiste, muljete ja kogemuste põhjal ning minu eesmärgiks on edasi anda üksnes omaenda sõjaga seotud tundeid ja läbielamisi. Kui mõni meie üksuse elus olev liige neid ülestähendusi loeb, siis tunneb ta kindlasti oma üksuse ära ja võib-olla meenuvad talle veel üksikasjadki.
Jätsin kõrvale oma tänased teadmised Kolmanda Reichi natsionaalsotsialistlike võimumeeste ebainimlikust hävitamispoliitikast ega kavatse paigutada oma sõjamälestusi laiemasse poliitilisse konteksti. Oleks ebausutav väita, et mina noore sõdurina või mõni teine minuga samaealine võitleja rindel oleks mõelnud millelegi muule kui halastamatus võitluses ellujäämisele.
Kuigi ikka veel loetavate ülestähenduste kronoloogilisse järjekorda panek ei valmistanud mulle mingit vaeva, on võimalik, et mõned kuupäevad või sündmused ei ole ajaliselt päris täpsed. Järgnevates peatükkides kirjeldatud sündmused ja juhtumised olen ma edasi andnud nii, nagu ma need pealtnägijana jäädvustasin. Dialooge on suure ajalise lõhe tõttu võimalik edasi anda üksnes mälu järgi ja seega saab edasi anda üksnes nende mõtet.
Teekond läbi kalmõkkide stepi Stalingradi poole
18. oktoober 1942. Olen kaubavagunis, mida kasutatakse üksuste transportimiseks, õlgedel ja püüan nii hästi kui rappumine lubab teha ülestähendusi oma uhiuude märkmikusse. Meid pandi vagunitesse umbes kolme tunni eest. Meie – see tähendab ligikaudu kolmsada 18-aastast värskelt välja õpetatud nekrutit, lisaks veel mõned kapralid, nooremseersandid ja allohvitserid.
Meie vagunis on kuusteist nekrutit ja vaguni vanemaks keegi nooremseersant. Pärast seda, kui oleme oma õlekubud paika seadnud ning relvad ja pakid määrustiku kohaselt ladustanud, läheb kahekümnest kauba- ja ühest juhtkonnale mõeldud reisijatevagunist koosnev rong valju vedurivile saatel liikvele.
Viimaks ometi on meil enda jaoks aega. Viimased kolm päeva on olnud lausa pöörased. Teel rindele viidi meid esmalt Ida-Preisimaal Stablakis vägede harjutusväljakule. Eelmisel päeval saatis Insterburgis asuva õppepataljoni komandör meid sütitava kõnega teele sõjakäigule Venemaale.
Meie jaoks oli see meeldejääv silmapilk, viimaks ometi olime väljaõppe lõpetanud ja võisime täisväärtuslike sõduritena rindele suunduda. Komandöri kõne täitis meid piiritu uhkusega. Ta rääkis Saksamaa kuulsusrikastest relvajõududest, nende võidukatest võitlustest ja austavast ülesandest asuda kõikide oma sõdurioskustega võitlusse füüreri ja kodumaa eest. Meie tuju oli suurepärane, üheks põhjuseks muidugi ka see, et drill viimaks läbi sai.
Kuuekuuline väljaõpe oli tihtipeale paganama raske ja paljudel ei lähe see niipea meelest. Ennekõike olid põhjuseks mitmete instruktorite meelevaldsed nõudmised. Ametlikult nimetasid nad seda distsipliini ja kindlameelsuse juurutamiseks. Kõige hullem oli allohvitser