kolmsada kakskümmend meest ja igaühel umbes nelikümmend kilo pagasit.
Kui kaugel on Stalingrad? Meie transpordijuht ütleb: „Sihtkohani jääb veel 120 kuni 150 kilomeetrit.“
Saame teada, et oleme ümbersuunamise ja peatuste tõttu ajagraafikust tublisti maha jäänud. See tähendab, et ülejäänud kilomeetrid tuleb meil läbida jalgsi. Peame nelja päeva pärast sihtkohas olema. Täna öösel ööbime veel vagunites ja hommikul kell kuus asume teele.
26. oktoober. Äratus on kell viis ja väljas on veel kottpime. Igaüks saab kuuma kohvi, pool leiba ja jupi suitsuvorsti. Eile märkasime, et toitu antakse vähem. Ühes raudteelaste ja suurtükkide meeskondadega jäävad mõned, kellel jalad haiged, rongi valvama. Võtame oma suured pakid selga ja käsu peal asume kompassi ja kaardi järgi teele. Nii algab katsumus, mis nõuab meilt kogu jõu.
Algul lauldakse, kuid järk-järgult laulud vaikivad. Päike tõuseb ja läheb soojemaks. Keskpäeva paiku antakse meile pikem puhkus. Pärastlõunal kõrvetab päike nagu praeahjus. Meil jagub veel jaksu ja marssimine jätkub, kuigi oleme juba üpris väsinud, kuni pimedani. Heidame väikeses orus otse maapinnale ja uinume, ilma et hakkaksime seljakotist telkmantlit või tekki otsima ja endale aset valmistama. Magame nagu surnud.
27. oktoober. Hommikul on mul jalad kanged nagu vanal koormaeeslil, teistega on sama lugu. Söön tüki kuiva leiba ja joon mõne lonksu külma kohvi, kes teab, millal me jälle midagi juua saame. Püsti – edasi! Eesminejad teevad kiiret tempot. Raudteeüksusel pole nii palju tassida. Ülejäänud koperdavad nagu koormamuulad nende järel: pungil täis seljakoti otsas rulli keeratud tekk ja telkmantel, kõige otsas teraskiiver ja raske talvesinel. Vöö küljes täis padrunitaskud, tagapool toidukott ühes välipudeliga ja teisel pool kokkukäiv labidas. Üle õla ripub gaasimask ja rinnal on raske relv, mille rihm käib kaela tagant läbi. Lisaks veel ühes käes kott sokkide, aluspesu ja muu sarnasega, kõik kokku oma paarkümmend kilo.
Mõne tunni pärast teeme esimese puhkepausi. Peame kaua ootama, enne kui kõik kohale jõuavad. Edasi liikudes ei ole rivisammust enam juttugi. Rivi venib pikaks ja viimased jäävad üha kaugemale maha.
Varasel pärastlõunal tehakse teine puhkepaus. Vaatan üllatusega, et mahajääjate hulgas on ennekõike suured ja tugevad. Ka Warias on nende hulgas. Nälg ja janu vaevad neid hullemini kui ülejäänuid. Umbes tunni aja eest jagasin oma ülejäänud kohvi Wariasega, sest tema välipudel oli juba ammu tilgatumaks tühi. Süüa pole ka mul enam midagi.
Pärast seda peatust läheb veel hullemaks. Päike põletab taevas halastamatult juba mitmendat tundi ning paksude riiete ja varustusekoormaga higistame nagu jääkarud Sahara kõrbes. Aluspesu on higist nii läbi imbunud, et kleepub keha külge. Higi valgub silmadesse, need tulitavad ja lähevad paiste. Keel kleepub igemete külge ja on paistes nagu käsn. Seljakott rõhub nagu betoonplokk ja rihmad soonivad sügavale ihusse. Minu selg vajub ikka enam küüru ja jalgadel lõhkenud villid põhjustavad põletavat valu. Sellele vaatamata surun hambad kokku ja koperdan edasi. Minu energia on praktiliselt otsakorral.
Aeg venib. Ikka ja jälle viskavad mehed suurest väsimusest pikali – veidi aja pärast tõusevad nad uuesti püsti ja komberdavad edasi. Viimased näevad kahvatud ja tõbised välja.
Siis kuuleme rõõmusõnumit: „Meie ees orus on küla!“ See tähendab vett ja mingit söögipoolist. Võtame viimase jõu kokku ja lohistame end edasi. Siis näeme maju – neid on vähe, kuid seal seisab suur kolhoosi õlekuhi, nagu me neid Venemaal mitmel pool näinud oleme. Kohe esimeste õlgkatusega puumajade juures on puust vändaga kaev ja praguline ämber.
Üks vanemseersant seisab sellest mõne sammu kaugusel, kui esimesed kohale jõuavad. Nad tormavad kaevu juurde, et ämber alla lasta. „Jätta!“ kõlab järsk korraldus. Vänta käes hoidnud mees põrkub tagasi ja ämber kukub kolinal kaevu. Vanemseersant ütleb, et vesi võib ka mürgitatud olla. Ta läheb majade juurde ja siseneb ühte poollagunenud osmikusse, mille aknaid kaunistasid kunagi uhked puitpitsid. Väljas pole näha hingelistki.
Ta väljub majast koos armetu väljanägemisega venelasega. Vanem mees, vatikuub seljas. Tal on pulstunud habe ja näol sõbralik naeratus. Vanemseersant juhatab ta kahe sõrmega varrukast kinni hoides kaevu juurde. Kaevu rakkel on vett täis ämber. Vanemseersant osutab käega vee suunas ja käsutab: „Joo, venelane!“ Vanamees vaatab teda kavala pilguga, naeratab ja kummardab mitu korda, korrutades midagi, mis kõlab nagu: „Pan, haroš, pan, haroš.“ Vanemseersant muutub kannatamatuks. Ta haarab vanamehel kuklast ja surub ta nägupidi vette. Mees puristab ja neelab vett, teeb siis üllatunud näo, kuid hirmust või vastupanust pole jälgegi.
Vesi on seega hea. „Korras! Võite vett juua,“ ütleb vanemseersant. Nüüd vinnatakse ämber ämbri järel üles ja venelane muheleb. Ta sai alles nüüd aru, milles asi oli. Me naudime vett, joome ja peseme.
Vene vanamees vahib meid uudishimulikult ja otsib vatikuue taskust välja kortsunud ajalehe. Teeb sellest pika peene torbiku ja surub alumise otsa kokku. Seejärel kobab teises taskus ja otsib välja räpase riidekoti. Sealt raputab ta ettevaatlikult tuutusse pruunikat puru. Nüüd meenutab see asjandus prisket sigaretti. Vana torkab pläru suhu ja näitab, et tal on tuld vaja. Löön tulemasinast tuld ja hoian seda tal nina ees. Leek paneb tal peaaegu habeme põlema, kuid pläru võtab tuld ja mees tõmbab huuli torutades suitsu ahnelt kopsudesse.
Meil on väga lõbus. Üks kapral ütleb, et seda, mida vana tõmbab, kutsutakse mahorkaks. See on vene metsa- ja niidutubakas, mis tervenisti ära kasutatakse. Ta lisab, et on seda piibus suitsetanud. Lõhna järgi otsustades pidi see maitsema nagu vana mererohust madrats. Kuigi ma olen kõva suitsumees, ei kavatse ma seda kraami proovida, kuni mul veidigi tubakat järel on.
Oleme kolhoosis pettunud. Kusagil pole midagi süüa. Ühes kuuris vedeleb hunnik söödapeete ja paar maisitõlvikut. Küpper proovib söödapeeti, kuid sülitab selle kohe uuesti välja. Vahepeal on majadest mõned naised välja tulnud ja vahivad meid uudishimulikult. Wichert ütleb, et vana venelane rääkis midagi „komandaturast“ ja „tsappsarappist“. See peab tähendama, et mingi sakslaste komandatuur on kogu söögikraami ära võtnud.
Näljaga hakkab asi tasapisi kriitiliseks minema. Kõht koriseb ja soolikad mängivad marjast. Värsketes heintes on väga mõnus magada, kuid meie kõhud korisevad valjemini kui mõned mehed norskavad. Sani, meie sanitar hoiatab, et me magades saapaid jalast ei võtaks. Wilke ja Warias teevad seda ikkagi. Järgmisel hommikul karjuvad nad valust, kui tugev Küpper aitab nende paistes jalgu uuesti jalavarjudesse toppida.
28. oktoober. Marsime tühja kõhuga edasi. Tund venib tunni järel. Higistame, oigame, vannume, mõni möirgab kõva häälega, et kergem hakkaks, kuid me lohistame end edasi – kilomeeter kilomeetri järel. Siis korraga kostab selges õhus tumedat möirgamist. „Varjuda, lennukid!“ hüüab keegi. Püüame varjuda, nagu meile oli õpetatud. Ent see jääb üksnes katseks. Vaid mõned sammud ja me langeme kividena maapinnale.
Vaatan taevast ja näen horisondil liginevaid lennukeid. Nende kered säravad päikesekiirtes hõbedaselt. Saame mürina järgi aru, et need on raskes lastis. Nad tulevad lähemale – näen nende tiibadel olevaid riste – Saksa pommitajad! Tõuseme püsti ja lehvitame. Nad suunduvad oma surmatoova lastiga põhja poole. Seal peabki olema Stalingrad!
Liigume edasi. Keskpäeva paiku silmame jälle ühte kolhoosi. Liiga kaugel, me peame otse edasi minema. Näeme üpris lähedal pikki venelaste rivisid. Jälle naised. Silman ka kahte väikest vankrit, mida veavad pisikesed hobused. „Kohalikud hobused!“ ütleb keegi. „Need paganad on väikesed ja kleenukesed, aga väga vastupidavad.“ Nad liiguvad aeglasel sammul edasi.
Suurem osa meist on omadega täiesti läbi. Peale paari lonksu vee pole midagi muud hamba alla pista ja siis veel see koorem. Transpordijuht annab korralduse peatuda, mõistes, et vajame jälle puhkust. Mõned ütlevad, et on oma puutumatu tagavara, mis koosneb kotikesest kuivikutest ja väikesest lihakonservist, juba ära söönud. Loodetavasti ei tule sellest pahandust, sest see oli mõeldud kasutamiseks lahingute ajal hädaolukorras.
Meie kõrval on koristatud põld. Maa seest turritavad välja veel mõned kapsajuurikad.